Uurali keelkonda kuuluvad rahvad elavad Põhja-Euraasias (Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas ning Siberi lääneosas), olles selle ala põliselanikud. Keeleliselt jaotatakse soome-ugri rahvad järgmiselt:
- Soome-ugri rahvad
- Läänemeresoomlased
- Liivlased
- Eestlased
- Vadjalased
- Soomlased (kaasa arvatud ingerisoomlased)
- Isurid
- Karjalased (kaasa arvatud lüüdilased)
- Vepslased
- Saamid
- Volga rahvad
- Permi rahvad
- Ugri rahvad
- Samojeedi rahvad
Tavakeeles on soomeugrilaste all mõeldud kõiki uurali rahvaid, kaasa arvatud samojeedid.
Hoolimata keelte sarnasusest, erinevad soome-ugri rahvad üksteisest nii rassilt, usundilt kui kultuuritüübilt. Ühised on ainult arhetüüpsed suhtumised ning keelte struktuursest sarnasusest tingitud ühisjooned mõtlemises.
Läänepoolsed soome-ugrilased on Uurali rassist, kuid Siberis elavad handid ja mansid, ungarlastele lähimad sugulased, on segunenud mongoliididega; samojeedid on aga enamasti mongoliidset tõugu. Usundilt on eestlased, soomlased ja läänepoolsed saamid luterlased, ungarlased aga peamiselt katoliiklased (on ka kalviniste ja luterlasi). Soome-ugrilased, kes elavad Euroopa Venemaa alal, on enamasti õigeusklikud, kuid udmurtide ja maride hulgas on veel elav vana loodususund (animism). Handid, mansid ja samojeedid on ðamanistid.
Ajalugu on tunnistajaks, et hoolimata laialdastest asualadest ei ole enamik uurali (soome-ugri ja samojeedi) rahvaid jõudnud omariikluse rajamiseni. Nad on pidanud aastasadu elama slaavi ja/või türgi-tatari rahvaste mõjuväljas, nende omad pürgimused on põrkunud vastu valitseva rahva piiranguid või huve. Idapoolsemad uurali rahvad on varem või hiljem allutatud Novgorodi, Moskva ja Venemaa ülemvõimule. Venelased olid osavamad sõdalased, nad oskasid ära kasutada vastasrahvaste väiksemat arvukust, nende omavahelisi erimeelsusi ning iga vallutatud rahvas võeti abijõuks järgmise kallale asudes.
Koloniaalpoliitika, kus üks pool hõivab all- ja pealmaavarad ning levitab vastutasuks oma usku, keelt ja pahesid, ei ole iseloomustanud ainuüksi Venemaad. Eripärane on aga see, et Venemaa asumaad on lähedal ning kindlalt emamaa piiridesse suletud. Venemaal (Rusj) ei ole impeeriumis (Rossia) isegi oma osariiki mitte. Kõik mittevenelased on ennekõike Venemaa alamad ja alles siis omaette rahvad. Nende käekäik on sõltunud eeskätt valitseja iseloomust ja tujudest, seejärel impeeriumi üldriiklikest huvidest.
Uurali rahvaste asualad on üha olnud tähtsad kui toorainebaas ning rahvastik (tsiviliseerituna vene keele ja kultuuri sfääri) vene rahvuse võimalik täiendusvaru. Vajaduse korral on aga Venemaa mittevenelased asetatud sealse suurrahva viha sobivaks märklauaks.
Laplaste ja liivlaste saatus on aga näiteks, et alati ei pruugi rõhujaks olla suurrahvas. Kui mingi rahvas (olgu norralased või lätlased) osutab majanduslikku ja kultuurilist aktiivsust, peab ta vajalikuks "abistada" väiksemat naaberrahvast, tõmmates teda oma keele-, majandus- ja kultuurisfääri, teise vastupuiklemisest hoolimata.
Uurali rahvaste nüüdset murettekitavat seisukorda hinnates tuleb niisiis arvestada, et neil pole olnud võimalik oma elukorraldust vastavusse seada oma rahvuskultuuri kui tervikuga. Nende elu on (olnud) pidev opositsioonisolek, alatine aktiivsem või passiivsem vastupanu otsekui turnimine mäeveerul.