Ehkki järgnevaid rahvaid lähitulevikus otsene assimilatsioon ei ähvarda, on nendegi püsimajäämine tugevasti ohustatud ka nende väikese rahvaarvu, hajaasustuse ja sellele mittevastavate halduspiiride tõttu või siis seetõttu, et nende säilimiseks puuduvad mingid muud tingimused.
Kõigi ohustatud uurali rahvaste eripäraks on see, et neil pole seni õnnestunud luua linnakultuuri, s.t. urbaniseerumine tähendab reeglina ka assimileerumist. Nii on nende rahvaste intelligents enamasti pärit maalt ning peaaegu puuduvad teise või kolmanda põlve haritlased. Viimasel ajal on oma modernset linnakultuuri asunud edukalt looma saamid, vajadust selle järele on tunnetatud ka muude rahvaste hulgas, kuid olukorras, kus linnarahvastikust ollakse vähemuses, on seda erakordselt raske teha. Kõik rahvad, välja arvatud permikomid, on ka oma haldusüksustes (mis Vene Föderatsioonis kannavad sageli rahvaste nime) vähemuses, või puudub see neil üldse (ingerisoomlased Leningradi oblastis) või on nad jaotatud eri haldusüksuste vahel (saamlased, vepslased, sölkupid, neenetsid). Seejuures iseloomustab paljusid rahvaid hajaasustus, nii et märkimisväärne ja mõnikord isegi suurem (mordvalased, marid) osa rahvast elab väljaspool oma nime kandvat territoriaalset üksust.
Vene Föderatsioonis elavatest uurali rahvastest on kõrgeima staatusega autonoomne üksus - vabariik (varem ANSV, enne seda Autonoomne Oblast) - komidel, maridel, udmurtidel ja mordvalastel. Kolmes esimeses on põlisrahva keel kuulutatud riigikeeleks võrdselt vene keelega. Tegelikkuses on see võrdsus deklaratiivne, sest enamasti puuduvad alama astme normdokumendid, mis reguleeriksid keelte kasutamist. Ametnikkond keeldub õppimast kohalikku keelt, keelte autoriteet on madal ning seetõttu, et neid pole juba aastakümneid kasutatud asjaajamises, pole nende sõnavaras piisavalt vajalikke termineid. Halvemas seisus on rahvad, kellel on omanimelised Autonoomsed Ringkonnad (permikomid, neenetsitel kaks, handid, mansid). Need rahvad, kellel puudub omanimeline autonoomia, on kõige halvemas olukorras. Arvestades hajaasustust, sobiks mitmele uurali rahvale territoriaalautonoomiast erinev omavalisuse kord, kuid paraku pole niisuguse loomiseks piisavalt pretsedente ning rahvad on sunnitud hoidma sedagi, mis neil on.
Oma elutingimuste, kultuuri eripära ja seega ka ohtude poolest, mis neid rahvaid ähvardavad, on teistest erinevad Venemaa Siberi ja Kaug-Põhja aladel elavad obiugrilased ja samojeedid. Et nende spetsiifilised probleemid on suurel määral ühised, käsitletakse neid teistest eraldi, omaette sissejuhatava artikliga.
See on rahvas, kes alles peab uskuma hakkama, et ta oma vanal territooriumil jälle elada tohib.
Ajaloolise Ingerimaa järgi nimetatakse end inkeriläinen või Inkerin suomalainen. Kagu-Soomest 17. s. väljarännanud savakot ja äyrämöiset leidsid ühise enesenimetuse 19. s., kui tunnetati ühtekuuluvust Soomemaa soomlastega. Nõukogude Liidus on neid nimetatud asuala järgi leningradskije finnõ. Ajaloolise Ingerimaa all mõeldakse Soome lahe, Neeva jõgikonna ning Laadoga vahelist piirkonda. 1710. a. moodustati sellest Peterburi kubermang ja 1927. a. Leningradi oblast.
Rahvaarv
On teada, et 1656.a. moodustasid soomlased Ingerimaa rahvastikust 41,1%, 1695.a. aga 73,8%. Täpsemaid andmeid rahvaarvu kohta on alates 19. s.:
Aasta
Rahvaarv
1848 76 069 1897 130 413 1926 114 831 1943 4 000 1959 23 193 1979 16 239
1989. a. rahvaloenduse andmeil elas N. Liidus 67 359 soomlast, kellest valdas emakeelt 34,6%. Laias laastus võib öelda, et neist elas veerand Karjalas, teine veerand Eestis, kolmas Leningradi oblastis ja ülejäänud mujal. Alates 1939.a. pole rahvaloendustel Ingeri soomlaste arvu soomlaste seast eraldi esile toodud. Leningradi oblasti elanikkonnast (ilma Peterburita) moodustasid soomlased 1989. a. umbes 1%.
Murdepunkte ingerlaste ajaloost
Ingerlaste käekäiku on oluliselt mõjutanud Põhjasõja-järgne Vene-Rootsi piir Karjala maakitsusel, mis lahutas nad teistest idasoomlastest. Ent möödus 300 aastat elus ja töös, enne kui ingerlastele tunda anti, et nad viibivad võõrastena põlistel vene aladel. Nõukogude võim asus võtma resoluutseid meetmeid:
1928 - kollektiviseerimise algus, esimene massküüditamine
1932 - keelatakse usuelu
1937 - likvideeritakse soomekeelne kultuurielu
1939 - tapetud on vähemalt 13 000 ja vangilaagris viibib vähemalt 37 000 soomlast
1942 - Siberisse küüditatakse ligi 30 000 inimest
1944/45 - 55 773 inimest, kes Soome evakueeritutena naasevad kodumaale, hajutatakse Sise-Venemaa oblastitesse
Napi 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära u. 110 000 inimest ehk 97 %. Kõik, mis võimalik, oli kas likvideeritud või keelatud, k.a. elamine kodukohas. Alates 1956. aastast on eriloaga naasnud oma elualadele u. 1/7 rahvast.
Märgatavad ohutendentsid
Esikohale tuleks kindlasti seada ingerlaste etniline dispersioon, mis muudab rahvusliku identiteedi säilimise üldse küsitavaks. Et emakeelt on võõras keskkonnas raske alal hoida, tõendab kahanenud emakeelsus: 1979. a. Leningradi oblastis 51,9 %, Karjalas 49,8 %, Eestis 37,1 % ning 1989. a. N. Liidus keskmiselt 34,6 %. Sellistes tingimustes assimileeruksid üsna kiiresti ka hoopis arvukamad rahvad. Ingerlaste puhul on tegu juba alanud keelevahetusega. Antud juhul ei tarvitseks uurida niivõrd ohte kui küsida: kas ingerlaste jaoks on veel pääseteed? Päris kõik siiski kadunud ei ole. Lootustandvana võiksid mõjuda viimastel aastatel toimunud mõningad nihked: Venemaa valitsus on rehabiliteerinud ingerlased rahvana (1993), alates 1989.a. on taastatud 15 kirikukogudust (1918 oli neid ligi 100) ning alates 1988.a. loodud rahvuslikke kultuuriseltse Eestis, Leningradi oblastis, Karjalas, Soomes ja Rootsis. Lootusi toetavalt mõjuks seegi, kui kaalutaks rahvusrajooni(de) moodustamist.
Lootusi kärbib aga teadmine, et 13 000 ingerisoomlast on asunud elama Soome, järjekorras ootab 7 000 inimest.
OHUSTATUD UURALI RAHVAD, SURI 1995
www.suri.ee: Ingerimaa, soomlased, vadjalased, isurid (arhiiv kuni 2006)