Linda Viiding
(18. XI 1906 - 24. XII 2003)
Juuresolev
pilt on pärit Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja literaadi
Linda Viidingu fotokogust. Pilt ise pole sugugi juhuslik, nagu
pole juhuslik seegi, et koos Lindaga on sellel liivlased Kōrli
Stalte ja tema õde. Ülesvõte pärineb aastast 1981, Linda Viidingu
75. sünnipäevalt, mida saabus tähistama ka väike seltskond liivlasi.
See pilt on praeguseks täielik uunikum. Kadunud on nii pildil
olev liivlaste seltskond kui ka Linda Viiding, kes oma eluaegse
hõimuliikumistegevuse võttis kokku kahe tabava väljendiga: “liivlaste
vahemees” ning “soome-ugri kongresside manuline”.
Liivlased ja soomlased asusid
Linda elus ikka kõrvuti. Tagantjärele võiks öelda, et kogu oma
elu seisis Linda Viiding liivlaste ja soomlaste kõrval. Soomlaste
puhul lisandus “kõrval” seismisele kirjanduse tõlkimine, liivlaste
puhul nende “eest” seismine.
Tutvus liivlastega algas Soome
kaudu. 1929. aastal saadeti Linda Viiding (tollal Laarman) Ülemaalise
Eestimaa Noorsoo Ühenduse stipendiaadina Soome Satakunna Rahvaülikooli.
Ehkki õpitavate ainete hulgas oli põhirõhk põllu- ja kodumajandusel,
õnnestus Linda Viidingul saada eriluba soome keele süvendatud
õpinguteks. Soomest naasnud Linda asus 1930. aastal toimetama
ajakirja “Eesti Noorus”, võttes samal ajal aktiivselt osa ÜENÜ
tegevusest. 1931. aasta juunis viibis ta koos ÜENÜ laulukooriga
Soome Ülemaalise Noorsoo Ühenduse 50. aastapäeva pidustustel Mikkelis.
Kutsutud oli ka kolm noort liivlast, kes pidid osa võtma nädal
hiljem alanud Soome-Ugri kultuurikongressist. Nende hulgas oli
ka tollal 22-astane liivi kultuuritegelane Pētõr Damberg. I maailmasõja
ajal Eestis sõjapaos viibinud ja eesti koolis käinud Pētõr Damberg
oskas üsna hästi eesti keelt. Soome keelt ei osanud Mikkelisse
saabunud liivlastest keegi. Küll aga oli soomlastele üllatuseks
Linda Viidingu hea soome keele oskus. Ajakirja “Eesti Noorus”
esindajana võttis ta osa Soome ÜNÜ pressikonverentsist ning aitas
tõlkida liivlasi. Soomlased tegid Linda Viidingule ettepaneku
olla nende delegatsiooni vahendajaks Soome-Ugri Kultuurikongressil.
Koos sõideti tagasi Tallinna. Linda näitas liivlastele linna ja
tutvustas neid oma sõpradele. Nii tekkis Linda Viidingu ja Pētõr
Dambergi kirjavahetus, mis kestis kuni Pētõri surmani.
Linda Viiding võttis osa ka 1936.
aasta Soome-ugri kultuurikongressist – seekord algkooliõpetajate
sektsioonis külaliste ametliku vastuvõtjana. Sama aasta sügisel
oli ta kutsutud Soome Riihimäele, kus ta esines hõimupäevade raames
ettekandega Eesti noorsoo probleemidest ja hõimutegevusest.
Allakirjutanul oli au koostada
1996. aasta hõimupäevade ajal Linda Viidingu 90. sünnipäeva puhul
Tartu ülikooli raamatukogus näitus “Linda Viiding ja liivlased”.
Väljapanek sisaldas terve rea unikaalseid dokumente, kirju ning
fotosid liivi kultuuritegelastelt ja liivi päritolu läti tõlkijatelt.
Peale selle veel hulga raamatuid, mida talle oli kinkinud sõber
Pētõr Damberg ning mida Linda Viiding hoidis nagu tõelisi haruldusi.
Erilisel kohal olid enne sõda ilmuma hakanud ajakirja “Līvli”
numbrid. Linda Viidingu ja Pētõr Dambergi esmakohtumisel Soomes
oli Pētõr Damberg kõnelnud oma lootusest kujundada sellest ajakirjast
algupärane liivi kirjandusajakiri. Linda jagas Pētõri vaimustust
ning oli tema esimene nõuandja ja arvustaja. Entusiasm, mis saatis
ajakirja tegemist, kestis niikaua, kuni lõppes “Līvli” väljaandmine.
Sõda katkestas Linda Viidingu
kirjavahetuse Pētõr Dambergiga. Side kahe hõimuliikumise entusiasti
vahel taastus alles 1950-ndatel aastatel. Selleks ajaks oli järele
jäänud vaid 500-600 liivlast, kes olid oma koju tagasi pöördunud.
Rannast sai kinnine tsoon, kuhu pääses üksnes eriloaga. 1940-ndate
aastate lõpul alustas Paul Ariste koos üliõpilastega ekspeditsioone
Liivi Randa. Noori liivlasi enam polnud; lätikeelsesse keskkonda
sattunud liivi lastele nende emakeelt ei õpetatud. Eduard Vääri
sõnul võis liivi keelt kuulda vaid “külatanumas, kaupluses ning
eksootilises pisikeses rongis, mis tossutas Ventspilsist Iresse
ning pööras sealt sisemaale”.
Linda Viiding pääses Liivi Randa
esimest korda elus alles 1970. aastal. Et pärast sõda jäi ainsaks
liivlasi ühendavaks sidemeks laulukooritegevus, tuli eestlastel
aidata liivi sõpradel kontserte läbi viia. Esimene kontsert, mille
organiseerimisel lõi kaasa ka Linda Viiding, oli 1960-ndate aastate
keskel Eesti Energia saalis.
Liivlased sõitsid Eesti 1969.
aasta juubelilaulupeole, kaasas oma lipp, kuid laulupeorongkäiku
neid ei lubatud. Peo korraldajad väitsid, et pole olemas niisugust
lippu, nagu polevat olemas ka niisugust maad...
Linda Viiding otsustas koos teiste
entusiastidega leida liivlastele iga hinna eest esinemispaik:
kui liivlased ei saanud koos teiste külaliskollektiividega laulupeole,
pidid nad saama koha, kus anda kontsert. Tänu kirjanik Aadu Hindi
kaasabile koht lõpuks leiti. Pētõr Damberg jäädvustas toimunu
luuletusse ning kohaldas sellele sobiva viisi. Teksti koos noodiga
kinkis ta Linda Viidingule.
Sellest laulupeol-käigust sai
alguse Linda Viidingu sõprus “liivi ööbikuks” kutsutud Hilda Cerbach-Grīvaga
(1910-1984). Sīkrõgi külast pärit Hilda ema oli eestlane, kes
oli abiellunud liivi noormehega. Oma tütardele õpetas ta selgeks
eesti keele ja hulga liivi rahvalaule. 1927. aastal oli Hilda
Grīva esimesi liivi noori, kes vastavalt toonasele hõimurahvaste
abistamisprogrammile saadeti õppima Soome Tuusula Rahvaülikooli.
Õpingud jätkusid Heinola Õpetajate Seminaris. Hilda Grīva oli
õppinud ka Ventspilsi muusikakoolis. Et loodetud liivi keele õpetaja
kohta talle ei võimaldatud, töötas Hilda 20 aastat muusikaõpetajana
Talsis, kogudes vabal ajal liivi rahvalaule ja seades neid kooridele.
Tema rajatud on ka Ventspilsis tegutsev lauluansambel “Kāndla”.
Hilda Grīva erakordne muusikaline talent pälvis ka Eestis tähelepanu:
1985. aasta üldlaulupeol kanti ette kolm Veljo Tormise seatud
Hilda Grīva laulu. Linda Viidingu sõprus Hilda Grīvaga kestis
kuni Hilda surmani 1984. aastal.
Hilda Grīva koos paljude teiste
Linda heade sõprade-tuttavatega nagu Pētõr Damberg ja Kōrli Stalte
kuulusid kahtlemata “sädemega” inimeste hulka, nii nagu Linda
Viiding isegi. “Leek võib alati uuesti süttida, niikaua kui on
keegi, kes teisi sütitab,” oli veendunud Linda Viiding, “sädemekandja”
nii mõnegi teise “sädemekandja” kõrval.