luulekava TUUL MU SÕBER

Põhjasaami kirjanik THOMAS MARAINEN

Ma sulgen ukse
et keegi mind ei näeks
kuid oma üllatuseks
näen kõikjal silmi
taevas kumab huultest
mis võiksid sosistada
kuid eelistavad vaikida
Otsekui miski
meenutaks aega
mis tuleb kord tagasi
ja hakkab soojendama juuri
mida on laastanud
ebaloomulikud jõud

 

Mon gidden
vái ii oktatge oainne
muhto de fuomášan
čalmmiid mat cuvvot mu
Almmis čuvget baksamat
mat sáhtále seavkalit
liikká dat válljejit
orrut jaska
Dat lea juoga
mii muitala áiggi
mii galgá boahtit
ja ligget ruohttasiid
maid leat jávkadan
lunddogeht fámuin

<<

autori rootsikeelse tõlke järgi eestindanud Ülev Aloe