In memoriam

Vaike Sarv
(6. I 1946 - 27. IV 2004)

27. aprillil lahkus meie seast ootamatult muusikateadlane, rahvamuusika uurija Vaike Sarv. Kaotus on korvamatu: Vaike Sarve teadlase ja pedagoogitöö setu laulukultuurist oli erakordselt oluline nii Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnas kui ka Eesti Muusikaakadeemias ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Vaike Sarv oli ka Heliloojate Liidu esindaja MTÜ Fenno-Ugri Asutuse üldkogus ja innukas soome-ugri rahvaste toetaja.

Vaike Sarv tundis huvi ersa ja moksha muusika ja kultuuri vastu. Ta uuris ersa folklooriansambli Toorama muusikat ning oli suureks abiks nende CD-plaadi välja andmisel. Vaike oli just alustanud koostöös Saran Osi (Saransk) etnomusikoloogi Nikolai Bojarkiniga ersa omapärase mitmehääsete rahvalaulude tõsisemat uurimist ning kavatses tänavu suve hakul sõita sealsetesse küladesse. Setu ja ersa-moksa rahvalauludes leidub mitmeid sarnaseid jooni ja seetõttu oleks just Vaike Sarv võinud leida põnevaid seoseid nende kultuuride vahel.

Vaike Sarve teejuhiks setu laulukultuuri oli Laanettu Oll'o - Suure-Rõsna koori eeslaulja, kelle lauludest valmis ülikooli lõputöö. Järgnevatel aastakümnetel valmisid artiklid ja väljaanded setu laulude kohta, mahukamad neist "Setu surnuitkud", "Setu lauludega muinasjutud", "Setu hällitused".

Doktorikraadi kaitses Vaike Sarv 2000. aastal Tampere Ülikoolis uurimusega "Setu itkukultuur". Uurimus rõhutab muusikatekstide seotust nende ülesande ja toimimisega pärimuskeskkonnas. Vaike Sarv suunas oma üliõpilasi vaatlema kaasaegset muusikakeskkonda etnomusikoloogi pilgu läbi.

Vaike Sarv tegi palju eheda setu laulu heaks - korraldas setu kooride esinemisi kodu- ja välismaal, setu pärismust tutvustavad tema dokumentaalfilmid ja heliväljaanded.

Vaike Sarve näol oli tegemist setu muusika- ja eriti itkukultuuri kõige pädevama tundjaga tänapäeval.

Linda Viiding
(18. XI 1906 - 24. XII 2003)

Livia Viitol

Juuresolev pilt on pärit Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja literaadi Linda Viidingu fotokogust. Pilt ise pole sugugi juhuslik, nagu pole juhuslik seegi, et koos Lindaga on sellel liivlased Korli Stalt ja tema õde. Ülesvõte pärineb aastast 1981, Linda Viidingu 75. sünnipäevalt, mida saabus tähistama ka väike seltskond liivlasi. See pilt on praeguseks täielik uunikum. Kadunud on nii pildil olev liivlaste seltskond kui ka Linda Viiding, kes oma eluaegse hõimuliikumistegevuse võttis kokku kahe tabava väljendiga: “liivlaste vahemees” ning “soome-ugri kongresside manuline”.

Liivlased ja soomlased asusid Linda elus ikka kõrvuti. Tagantjärele võiks öelda, et kogu oma elu seisis Linda Viiding liivlaste ja soomlaste kõrval. Soomlaste puhul lisandus “kõrval” seismisele kirjanduse tõlkimine, liivlaste puhul nende “eest” seismine.

Tutvus liivlastega algas Soome kaudu. 1929. aastal saadeti Linda Viiding (tollal Laarman) Ülemaalise Eestimaa Noorsoo Ühenduse stipendiaadina Soome Satakunna Rahvaülikooli. Ehkki õpitavate ainete hulgas oli põhirõhk põllu- ja kodumajandusel, õnnestus Linda Viidingul saada eriluba soome keele süvendatud õpinguteks. Soomest naasnud Linda asus 1930. aastal toimetama ajakirja “Eesti Noorus”, võttes samal ajal aktiivselt osa ÜENÜ tegevusest. 1931. aasta juunis viibis ta koos ÜENÜ laulukooriga Soome Ülemaalise Noorsoo Ühenduse 50. aastapäeva pidustustel Mikkelis. Kutsutud oli ka kolm noort liivlast, kes pidid osa võtma nädal hiljem alanud Soome-Ugri kultuurikongressist. Nende hulgas oli ka tollal 22-astane liivi kultuuritegelane Pētõr Damberg. I maailmasõja ajal Eestis sõjapaos viibinud ja eesti koolis käinud Pētõr Damberg oskas üsna hästi eesti keelt. Soome keelt ei osanud Mikkelisse saabunud liivlastest keegi. Küll aga oli soomlastele üllatuseks Linda Viidingu hea soome keele oskus. Ajakirja “Eesti Noorus” esindajana võttis ta osa Soome ÜNÜ pressikonverentsist ning aitas tõlkida liivlasi. Soomlased tegid Linda Viidingule ettepaneku olla nende delegatsiooni vahendajaks Soome-Ugri Kultuurikongressil. Koos sõideti tagasi Tallinna. Linda näitas liivlastele linna ja tutvustas neid oma sõpradele. Nii tekkis Linda Viidingu ja Pētõr Dambergi kirjavahetus, mis kestis kuni Pētõri surmani.

Linda Viiding võttis osa ka 1936. aasta Soome-ugri kultuurikongressist – seekord algkooliõpetajate sektsioonis külaliste ametliku vastuvõtjana. Sama aasta sügisel oli ta kutsutud Soome Riihimäele, kus ta esines hõimupäevade raames ettekandega Eesti noorsoo probleemidest ja hõimutegevusest.

Allakirjutanul oli au koostada 1996. aasta hõimupäevade ajal Linda Viidingu 90. sünnipäeva puhul Tartu ülikooli raamatukogus näitus “Linda Viiding ja liivlased”. Väljapanek sisaldas terve rea unikaalseid dokumente, kirju ning fotosid liivi kultuuritegelastelt ja liivi päritolu läti tõlkijatelt. Peale selle veel hulga raamatuid, mida talle oli kinkinud sõber Pētõr Damberg ning mida Linda Viiding hoidis nagu tõelisi haruldusi. Erilisel kohal olid enne sõda ilmuma hakanud ajakirja “Līvli” numbrid. Linda Viidingu ja Pētõr Dambergi esmakohtumisel Soomes oli Pētõr Damberg kõnelnud oma lootusest kujundada sellest ajakirjast algupärane liivi kirjandusajakiri. Linda jagas Pētõri vaimustust ning oli tema esimene nõuandja ja arvustaja. Entusiasm, mis saatis ajakirja tegemist, kestis niikaua, kuni lõppes “Līvli” väljaandmine.

Sõda katkestas Linda Viidingu kirjavahetuse Pētõr Dambergiga. Side kahe hõimuliikumise entusiasti vahel taastus alles 1950-ndatel aastatel. Selleks ajaks oli järele jäänud vaid 500-600 liivlast, kes olid oma koju tagasi pöördunud. Rannast sai kinnine tsoon, kuhu pääses üksnes eriloaga. 1940-ndate aastate lõpul alustas Paul Ariste koos üliõpilastega ekspeditsioone Liivi Randa. Noori liivlasi enam polnud; lätikeelsesse keskkonda sattunud liivi lastele nende emakeelt ei õpetatud. Eduard Vääri sõnul võis liivi keelt kuulda vaid “külatanumas, kaupluses ning eksootilises pisikeses rongis, mis tossutas Ventspilsist Iresse ning pööras sealt sisemaale”.

Linda Viiding pääses Liivi Randa esimest korda elus alles 1970. aastal. Et pärast sõda jäi ainsaks liivlasi ühendavaks sidemeks laulukooritegevus, tuli eestlastel aidata liivi sõpradel kontserte läbi viia. Esimene kontsert, mille organiseerimisel lõi kaasa ka Linda Viiding, oli 1960-ndate aastate keskel Eesti Energia saalis.

Liivlased sõitsid Eesti 1969. aasta juubelilaulupeole, kaasas oma lipp, kuid laulupeorongkäiku neid ei lubatud. Peo korraldajad väitsid, et pole olemas niisugust lippu, nagu polevat olemas ka niisugust maad...

Linda Viiding otsustas koos teiste entusiastidega leida liivlastele iga hinna eest esinemispaik: kui liivlased ei saanud koos teiste külaliskollektiividega laulupeole, pidid nad saama koha, kus anda kontsert. Tänu kirjanik Aadu Hindi kaasabile koht lõpuks leiti. Pētõr Damberg jäädvustas toimunu luuletusse ning kohaldas sellele sobiva viisi. Teksti koos noodiga kinkis ta Linda Viidingule.

Sellest laulupeol-käigust sai alguse Linda Viidingu sõprus “liivi ööbikuks” kutsutud Hilda Cerbach-Grīvaga (1910-1984). Sīkrõgi külast pärit Hilda ema oli eestlane, kes oli abiellunud liivi noormehega. Oma tütardele õpetas ta selgeks eesti keele ja hulga liivi rahvalaule. 1927. aastal oli Hilda Grīva esimesi liivi noori, kes vastavalt toonasele hõimurahvaste abistamisprogrammile saadeti õppima Soome Tuusula Rahvaülikooli. Õpingud jätkusid Heinola Õpetajate Seminaris. Hilda Grīva oli õppinud ka Ventspilsi muusikakoolis. Et loodetud liivi keele õpetaja kohta talle ei võimaldatud, töötas Hilda 20 aastat muusikaõpetajana Talsis, kogudes vabal ajal liivi rahvalaule ja seades neid kooridele. Tema rajatud on ka Ventspilsis tegutsev lauluansambel “Kāndla”. Hilda Grīva erakordne muusikaline talent pälvis ka Eestis tähelepanu: 1985. aasta üldlaulupeol kanti ette kolm Veljo Tormise seatud Hilda Grīva laulu. Linda Viidingu sõprus Hilda Grīvaga kestis kuni Hilda surmani 1984. aastal.

Hilda Grīva koos paljude teiste Linda heade sõprade-tuttavatega nagu Pētõr Damberg ja Kōrli Stalt kuulusid kahtlemata “sädemega” inimeste hulka, nii nagu Linda Viiding isegi. “Leek võib alati uuesti süttida, niikaua kui on keegi, kes teisi sütitab,” oli veendunud Linda Viiding, “sädemekandja” nii mõnegi teise “sädemekandja” kõrval.