Kes ta on ja kust ta tuleb?etnofutu | hõimupäevad 2001 | boreaalne teater... | suri
Kultuuril on vähemalt kaks
noolt – üks edasi ja teine tagasi.
Aga ehk on ka veel kolmas – risti?
Mati Unt
Olga
Aleksandrova
olemisest ja tegemistest
Kes ta on ja kust ta tuleb?
Olga Aleksandrova on sündinud 1963. aastal Udmurdimaal. Ta on õppinud filoloogiat Udmurdi Ülikoolis, 1987. aastal lõpetas Moskva Kultuuriinstituudi massietenduste lavastajana. Ta on töötanud Udmurdi ANSV kultuuriministeeriumis taidlusteatrite juhendajana, Udmurdi Vabariigi pealinna Ižkari nukuteatris, Moskvas teatrilaboris ja teatris Vari. Moskvas lavastas ja mängis Olga vanavenekeelse monoetenduse "Lugu Igori sõjaretkest" vene eepose ainetel.
Seejärel, saanud innustust oma esimesest külaskäigust Eestisse, uuris ta kolm aastat udmurdi pärimust ja šamanistlikke traditsioone ning töötas muuhulgas läbi nii "Kalevala" kui "Kalevipoja".
Mati Unt kirjeldab Olga Aleksandrova naasmist oma juurte juurde nii: "Noor naine oli, pärast rahvusliku identiteedi kaotamise ohuni viivat tegutsemist tavapärases vene teatris, äkki osanud lülituda mitte ees paistvasse X-generatsiooni, mitte ka seljataga kumavatesse valgustusaega ja renessanssi, vaid hoopis oma mitme tuhande aasta vanusesse ürgkultuuri." (RH 9.02.1995)
Pärast sellist põhjalikku süvenemist udmurdi ja teiste boreaalsete rahvaste traditsioonilisse kultuuri valmis etendus "Kolm pulmalaulu", millega ta rändas läbi pool põhjamaist maailma.
1998-2000 juhtis Olga Ižkaris süsteemivälist noorsooteatrit, kus lavastas "Tristani ja Isolde". Tristan on tema tõlgenduses udmurdi maailmarändur, kes pöördub tagasi koju. Etendus oli venekeelne ja selles kasutati mitme teatri näitlejaid.
2000. aastal valminud "Unedest ja lauludest kootud" on Olga Aleksandrova teine udmurdikeelne monoetendus, millega ta on esinenud juba nii Soomes kui Rootsis.
Missugust teatrit ta teeb?
Olga Aleksandrova etendusi on peetud väga intiimseiks, kuid samas ürgjõuliselt võimsaiks. Ta ammutab neile lugudele ainest udmurdi folkloorist, etenduste tekstid on kokku pandud traditsioonilises kultuuris käibivatest rahvaluuletekstidest, kasutades kõrvuti väga erinevaid žanre. Seega läheneb ta rahvaluulele intertekstuaalselt. Etenduste muusika põhineb udmurdi rahvamuusikal, kostüümid rahvariietel ja rekvisiidid on enamasti puust.
Aleksandrovale meeldib näidendeid ise kirjutada, etendusi ise lavastada ja kujundada nii visuaalselt kui ka muusikaliselt. Laval eelistab ta olla boreaalses üksinduses. Ainult rekvisiitide – nukkude-trummide-kangastelgede – tegemise usaldab pigem meistrite kätte.
Olga etendused sarnanevad ehk kõige rohkem kaasmaalase Kutšõran Juri tegevusele performance’i vallas. Tema loomingul on palju ühiseid jooni ka muude boreaalsete rahvaste tänapäevateatriga, sellise põlisrahva-teatriga, mis pole üksnes õhtumaistele mallidele ehitatud modernteater, vaid põhineb enam traditsioonilisel omakultuuril.
Lii Undi hinnangul ei kopeeri Olga Aleksandrova etnograafiat, vaid sünteesib päritud kultuurist täiesti uue kujutelma. Milliseid pärimuskultuuri elemente kasutatakse, kuidas neid kasutatakse ja mida nad konkreetselt tähendavad, on seotud rohkem näidendi kontseptsiooni kui udmurdi rahvakultuuriga. Särava ja intuitiivse loojana on ta välminud oma etendustele sümbolitekeele, minimalistliku ja väga mõjuva. Laval käitub ta kui demiurg, kes juhib oma maailma. Mati Undi arvates on säärane kunst elujõuline ka tuleviku jaoks, samas kui muud moevoolud võivad tulla ja minna.
Olga Aleksandrova on leidnud viisi, kuidas luua ehedat traditsioonilist elutunnetust sisaldavat moodsat kunsti, kusjuures moodne kunst – tõlgendus või vormistus – võib muutuda või vahetuda, aga oluline sisu – mütoloogia, mentaliteet või oma mõtteviis – jääb püsima.
Nagu märgitud, valmistas Olga Aleksandrova "Kolme pulmalaulu" ette kolm aastat. Näidendi teksti on ta koostanud udmurdi omausulistest palvetest, pulmalauludest, hällilauludest. Muusikas, kostüümis, rekvisiidis ja liikumises on ta toetunud soome-ugri ja teiste boreaalsete rahvaste šamaanitraditsioonile.
Mati Unt kirjutas "Kolme pulmalauluga" seoses järgmist: "Olga Aleksandrova tehniliselt imetlusväärsest ja viimase detailini läbi töötatud etendusest paistis välja võime orgaaniliselt kokku sulatada "taevapõdra rahvaste" šamanism (mida ehedal kujul ei saagi keegi "jäljendada") ja moodsa inimese tunnetus. Saalitäis rahvast, kellest enamiku moodustasid "X-põlvkonna" esindajad(!), kuulas-vaatas etendust lausa hinge kinni pidades, ja aplaus oli pikk ja soe." Mati Unt ennustas Olga Aleksandrovale edukat 21. sajandit. Vahepeal oleme unustanud, misasi üldse oli X-põlvkond, on tulnud I-ja Y-põlvkonnad. Aga Olga on Eestis tagasi, oma järjekordse etendusega.
Loe ka:
Vladimir
Vladõkin. Kolm pulmalaulu
"Kolme
pulmalaulu" tekstid
Väljakirjutusi
arvustustest
Etendus koosneb udmurdi pärimuskultuurile olulistest märkidest. Selles on oluline elu kolme põhivärvi sümboolika: valge tähendab puhtust, noorust ja lootusi, punane armastust ja kirge, must aga vanadust, tarkust ja surma. Elukangast kootakse neist kolmest põhimisest värvist ja selle kiri jääb siia ilma ka pärast seda, kui kuduja ise alumisse, musta ilma on ära läinud. Kõige rohkem keskendub etendus siiski keskmisele ehk inimeste ilmale.
Etenduses on oluline ülalt alla suund. Laval on üles põhjanaela külge kinnitatud puust kangasteljed, mis on ühtlasi maailm. Kõrgel pöörlevad päike ja kuu. Inimene on keskel, ei ülal, ei all, vaid pöörlemise keskkohas. Kootakse ja põimitakse lõimi, mis on ühtlasi ohvrilindid pühade kangapuude küljes.
Loe ka:
Ott
Heinapuu. Karutapp keset teatrilava, ugri moodi
Misasi see boreaalne etnofuturistlik teater on.(Praktiliselt, mitte teoreetiliselt.)
Boreaalne etnofuturistlik teater on kindlasti olemas udmurdi kultuuris. Selle teist tuntud esindajat Kutšõran Jurit on mitut puhku Eestiski nähtud. Oma performance’id on ta esitanud kahel viimasel etenofuturismikonverentsil ja möödunud aasta hõimupäevadel. Hoolimata sellest, et ta kasutab oma loomingu iseloomustamiseks sõnu nagu šamanism (vt. tema kunst.ees 2/2001 ilmunud artiklit) ja performance, ei ole tegu neošamanismi ega mingi muu õhtumaise nähtusega. Etendus on loomulik ja näeb loomulik välja: Kutšõrani laiali veeretatud õunad süüakse ära ja maha visatud valged mündid korjatakse üles nagu pulmaski kombeks.
Nii kultuurilise tausta kui loo tehnilise lahenduse poolest on Aleksandrova etendus väga sarnane laplase Åsa Simma monoetendusega Mattarahku nieidat (‘Ürgema tütred’). Selles etenduses on ühendatud lapi joig, müüdilise päritoluga lugusid laplaste jumalatest ja nõiatrumm.
Boreaalne etnofuturistlik teater on kindlasti olemas ka Grööni inuitidel ja burjaatidel. Laiemas mõttes on tal ka selliseid väljendusviise, mida teatriks enamasti ei nimetata ja mis rangelt võttes teater polegi. Näiteks korraldatakse mitmel pool maailmas, küll Polüneesias ja Kanadas, Lapimaal ja Alaskas, Iirimaal ja Ungaris muinasjutuvestjate ja muude jutustajate kokkusaamisi, seminare ja praktilisi konverentse. Seal räägitakse muinasjutte ja räägitakse muinasjuttude rääkimisest. Suur osa boreaalset teatrit toetub just muinasjuttudele või muudele vanadele lugudele, mida kogu aeg mingil moel ka välja on mängitud, on seda teinud siis jutustaja üksi või rohkem inimesi.
Seesama Åsa Simma on koos oma indiaanlasest elukaaslasega juhtinud Dalvadis-teatrit, mis on etendas muuhulgas loomamuinasjutte. Meil on umbes sedasama teinud Anne Türnpu koos Tartu Lasteteatriga. Muinasjuttudel põhinev etendus Kass kudi kangast, peni puhkse pilli ühendas täiuslikuks esteetiliseks tervikuks eri rahvaluule zhanre (peale muinasjuttude veel mitut eri sorti regilaulu ja mõistatusi), nagu nii boreaalsele teatrile kui normaalsele käibivale rahvaluulele kombeks. Türnpul on olnud ambitsioon laiendada oma muinasjututeatri-projekte ja neisse haarata kaasa eesti, handi ja dakoota lapsi, seega püüdleb ta ka praktiliselt koostööle muu boreaalse maailmaga.
Olga Aleksandrova maailmas
Küllap sellepärast, et boreaalne etnofuturistlik teater on mujalgi tekkinud ja arenenud, on ka Olga Aleksandrova rahvusvahelisel teatriareenil nii edukas olnud. Eriti Põhjamaades, kus boreaalse teatri areng on olnud küllalt viljakas.
Kõige rohkem on Olga oma monoetendusi mänginud Soomes, kokku kümmekond korda: mitmeid kordi nii Põhja-Karjalas Bomba teatrifestivalil kui ka Helsingis, Imatras, Turus ja mujal. "Kolme pulmalaulu" on ta mänginud veel Lapimaa kultuurilises pealinnas Guovdageaidnus lihavõttefestivalil, Norras-Rootsis (sealhulgas metsasoome aladel Finnskogenis ja Finnbygdenis) ja Kanadas.
Eestis käis Olga Aleksandrova viimati 1995. aastal, mängides Von Krahli teatris Tallinnas ja Otto teatris Tartus Paul Ariste päevade lõpul. "Kolme pulmalaulu" ja kogu tema eelmist Eestis-käiku kajastas põhjalikult mitte ainult teatrikriitika, vaid kogu Eesti ajakirjandus.
Peale selle on ta esinenud Moskvas Venemaa Teatriliidu näitlejate keskmajas, Nižni Novgorodis ja mujal Venemaal. "Kolme pulmalaulu" ringreisi mööda udmurdi külasid toetas Soome Emakeele Õpetajate Liit.
Koostanud Ott Heinapuu
