etnofutu | hõimupäevad 2001 | boreaalne teater... | Olga Aleksandrova | suri

KOLM PULMALAULU

Vladimir Vladõkin

Udmurtide traditsiooni järgi koosneb inimese elutsükkel kolmest pulmast. [ – – – ] Vastsündinule korraldati nunõ-sjuan – titepulmad, vastsündinu justkui laulatati maa ja ilmaga. Sugulased ja tuttavad ruttasid majja, kus sündis laps. Ei tuldud tühjade kätega, vaid maitsva külakosti ja südamliku lauluga, õnnitledes ja kiites nii vanemaid ning andes lapsele eluteele häid soove kaasa.

Udmurdi folklooris ei eelistata, erinevalt paljudest teistest rahvastest, poega tütrele, rmustati iga lapse üle. Lapsed on udmurdi keeles kas nõlpios või pinaljos, st. tüdrukud-poisid või poisid-tüdrukud. Lasteta kodu oli kõle ja vana. Arvati, et mida rohkem on peres lapsi, seda enam armastab neid Jumal. [ – – – ] Kümne- ja enamalapselised udmurdi pered polnud mingi haruldus. Ja kuigi elu polnud liiga kerge, ei jäänud keegi ilma tähelepanust ega heast sõnast. [ – – – ] Lapsed vastasid vanematele südamlikult sama tundmusega. Lauludes ja itkudes, milles avaneb kodunt lahkuva inimese hing, on peamotiiviks vanemate soojusest ja hellusest ilmajäämine, mida ei korva enam miski. Kodunt lahkumist, teise vanuse- või sotsiaalsesse kategooriasse (pruut, nekrut) üleminekut elati läbi nii sügavalt, et see seostus lausa surmaga. Sellest nii palju leina nekruti ja pruudi lahkumislauludes. Aastasadade jooksul pole udmurdi etnopedagoogikas tarvis läinud karistuste süsteemi. Lapse löömine oli päris kuulmatu tegu. Piisas ema laitvast pilgust ja isa pahaks panevast sõnast. Vanemate hing asub ümber lastesse, uskusid udmurdid.

Laps kasvas suureks. Jälle on aeg pulmadele mõtlema hakata. Nüüd pärispulmadele. Abiellumisse suhtusid udmurdid väga tõsiselt, talupoja viisi. Sellest hakati lugema uut, päris elu. Pulmalaulus ei lauldud ilmaasjata, et endine elu jääb suure jõe teisele kaldale: laps ujus üle jõe ning tuli teisele kaldale juba täiskasvanuna. Pere loomist peeti igaühe kohuseks.

Udmurtide peresuhted olid nii vaoshoitud, et see on mõnikord võõraid raskesse olukorda pannud. Pärast pikka lahusolekut kaugelt maalt naasnud poega tervitas ema tavaliselt fraasiga "tulid tagasi, mu poeg" ja sai lubada endale ainult teda hellalt õlale patsutada. Ei mingeid embamisi, suudlusi. Kõik toimus seespool, väljendudes pooltoonides. Koduski räägiti vaikselt, poolihääli. Seda vähem oli kombeks valjult, avalikult kõnelda tunnetest, armastusest, hoopis näotu oli neid "avaldada". Kui, siis ehk ainult laulus:

Päike on üksi, mu arm, kuu on üksi,

sina oled üksi, mu arm, mina olen üksi.

Ma ei nuta sellepärast, et mina üksi olen,

nutan, et sina oled üksi.

Kelle süda vastab

meie tulvaveena voolavatele tunnetele?

Vastavad, vastavad

meie armsamate südamed.

 

Armastust ja õnne kaitsti kodus igati, neid hoiti kurja silma ja kõva hääle eest - kardeti peletada perekonna õnnelindu.

Pulmad kestavad kolm päeva, ning kolme päeva ja öö jooksul ei lakka laul. Peigmehe ja pruudi suguvõsa võistlevad, kes keda üle laulab. Keegi ei anna alla. Võidavad aga rõõm ja laul: lisandus uusi viise ja värsse, hinge soojendavaid ja südant rõõmustavaid. Pulmad saavad kord otsa, kuid neist jäävad mälestused, kogu eluks.

Juba ongi lapsed vanematekodust lahkunud. Vargsi, kassi moel, on hiilinud ligi vanadus. On aeg asuda viimsele ning kõige pikemale teekonnale, sellele, mida mööda udmurtide meelest lendasid ära ka metshaned. Kurb. Kuid mitte hirmus, kui oled oma elu väärikalt, kui see pole olnud kasutu teistele inimestele, see tähendab, ka enesele. Kirstust võetakse pühad pulmariided. Jälle lauldakse pulmalaule. Kuid seekord lauldakse neid "vastupidi". Sest pulmadki pole mitte lõbusad ja helisevad, vaid kõige nukramad, viimsed, täiesti pöördumatud. Inimest justkui laulatataks igaveseks maamullaga. Ta läheb igavese rahu maale, viies enesega oma ajalikud askeldused ja mured. Kuid jääb kõik hea, mida ta jõudis elu jooksul ära teha. Jäävad ta lapsed. Lapsed lähevad edasi. Ja viivad mälestuse läbi kogu elu.

Lühendatult tõlkinud Andres Heinapuu

etnofutu | hõimupäevad 2001 | boreaalne teater... | Olga Aleksandrova | suri