etnofutu | hõimupäevad 2001 | boreaalne teater... | Olga Aleksandrova | suri
“Kolme pulmalaulu” tekstid
Udmurdi keelest tõlkinud Peeter
Päll, toimetanud Andres Heinapuu
Vanaaegsed palved ja Jumala poole pöördumised
Oh, mu Jumal, oh kõrge, suur ja armas Jumal, kõrge helge Looja, Taevavesi, Kaitsja!
Nõnda nagu ma pilgeni täis toobiga, täie leeme-leivaga sind palun, niisamuti hoia ja kaitse mind, ära anna vaenlasele ega kurjale vaimule.
Minu külvatud leivavilja lase maasikana küpseda ja valmida. Olgu sel kolmkümmend juurt, kaksteistkümmend lüli, tuhat tera, hõbedased viljapead ja kuldsed ivad.
Kui jahile lähen, saagu mu koer looma taga ajades teda käpaga kraapama, koonuga küündima. Kui metsa lähen, too mu püünisesse kohevasabalisi. Nagu paat libiseb üle vee, nõnda too nad minu juurde, mu Jumal!
Näita mulle oma headust. Koidukaarest ehakaareni mu kuulsust kiites tee mind kuuljale kuuldavaks, nägijale nähtavaks. Sinu antud lastel lase pääsukese kombel rõõmsalt elada, anna neile õnne ja tervist. Kodunt lahkunud seitsmele tütrele anna lapsi, siia võetud üheksale anna väimehi ja miniaid. Hoia minu ainukest naist, minu esmasündinud lapsi.
Oh, mu Jumal! Kui mära poegib – toogu varsa, kes on telder ja kel täht otsa ees. Kui lehm poegib – toogu vasika, kelt saab piima ja võid. Kui lammas poegib – toogu talle, kes annab palju villa.
Rohkem ei oskagi paluda, otsusta ise, mida mulle lubad, mu Jumal, Looja, Taevavesi, Kaitsja!
Vanaaegne haiguse posimine
Kui sa, haigus, sipelgapesast läbi kasvanud seitsekümmend seitse pihlakat üheks puuks suudad teha, alles siis võid sa seda inimest võita, alla neelata.
Kuni sa välgust löödud seitsekümmend seitse puud üheks puuks pole suutnud teha, ei lase ma sul seda inimest võtta.
Kui sa seitsekümmend seitse veskikivi üheks suudad teha, alles siis võid sa seda inimest võtta.
Kui sa, haigus, kõigist metsas langenud okstest, risust ja laastudest puu suudad kasvatada, alles siis võidad sa selle inimese.
Kui sa, haigus, seitsmekümne seitsmest risti-rästi minevast teest ühe suudad teha, alles siis võidad sa selle inimese.
Kui sa, haigus, allapoole voolavad seitsekümmend seitse jõge suudad panna ülespoole voolama, alles siis annab see inimene alla.
On seitsekümmend seitse kuldsõrmust; kuni sa pole kõiki üles leidnud, ei anna see inimene alla.
Kui suudad õhus lendleva liiva lõputuks kuldkeeks teha, alles siis annab see inimene sulle alla, haigus.
Kõike seda pole sa teinud, ega teegi, seepärast ära puudu seda inimest!
Katsikulaul
Oi, külla tulid meile meie armsad sugulased,
mis häid sõnu me küll neile ütleme.Oi, oli neil küll, oli neil mõttes kostitada:
oma topsid, mis nad jõid, jõid põhjani.
Hällilaul
Maga, mu lapsuke, õunapuu õieke,
ööbik sull' laulab, kuldmesilane toob mett.
Sinitiivaline liblikas paneb sul pea alla lille.
Oravapojad korjavad sarapuupähkleid,
panevad su paremasse taskusse magusad tuumad.
Maga, mu lapsuke, õunapuu õieke.
Kasvad suureks, võtad kirve,
lähed metsa, raiud kuuse.
Hällilaul
Äiu, mu lapsuke, kullane kerake,
kasvad suureks, võtad kirve,
metsa lähed lauluga.
Suure kuuse langetad,
väsid oksi laasides,
koju tuled väsinuna,
ema annab võid ja leiba.
***
Mu armas kojake, kojake, ütlen, kojake…
Mu armas majake, majake, majake…
Mu armas isake, isake, armas emake, oi emake, emake…
Mu armas vennake, oi vennake, armas, armas vennake…
Mu armas õeke, õeke, armas õeke, õeke…
***
Kui uksest lähen,
kui emast lahkun,
oleksin ma pigem siid,
et kinni hakates jääda.Kui väravast lähen,
kui isast lahkun,
oleksin ma pigem kuld,
et pudenedes jääda.Kui tänaval lähen,
kui sõpradest lahkun,
kas pole mul head sõna,
et öelda hüvastijätuks?Kui põllul lähen,
kui kallimast lahkun,
kas pole mul rätti,
et lehvitada hüvastijätuks?
***
Tõstame ja välja viime teie hallitanud vaadi,
kargleme ja murrame, oi, teie põrandapalgi.Te viin on köömnetega, te ise kah kombekad,
üha rohkem juues – kas siis enam ei tahakski.Üha rohkem juues – kas siis enam ei tahakski,
üha rohkem lauldes – kas siis enam ei tahakski.Tõuskem nagu sirge tara,
laulgem meie rõõmsat viisi.Olge traksid, olge viksid,
justkui siis, kui paistab täiskuu.
***
Miks küll sünnitasid mind, emake,
miks mind hoidsid, isake?
Seeasemel, et mind kasvatada,
oleksite kasvatanud valgeid hanesid.
Kui kevad oleks tulnud,
oleksite näinud nende kollaseid poegi.
Kui suvi oleks tulnud,
oleksite kuulnud nende rõõmsat häält.
Kui sügis oleks tulnud,
oleksite näinud nende valget sulge.
Oleksite näinud nende valget sulge,
oleksite head und nähes maganud.
Itk
Oi, mees, mu mees, surnud ju oled! Surid ja lahkusid, enam midagi ei tunne.
Oi, üldse ei taha sinuta elada!
Oi meheke, oled surnud! Kes mind toidab ja katab? Kes mu vilja lõikab?
Kes meile tööd teeb ja tuge annab? Kes mind armastama jääb?
Oma lapsed nagu pudruraasud mulle toita jätsid –
kuidas saan nad küll üles kasvatada?
Oi, mees, mu mees, surnud ju oled!
Nii kui päike põletab, nii meiegi mures põleme.
Ela hästi tolles ilmas! Olgu muld sulle kerge!
***
Oh, keeke, mu keeke,
kalasoomuseks vist muutudki!Oh helmed, mu helmekesed
kalamarjaks vist muututegi!Oh, mu käed ja jalad,
veekõntsaks vist muututegi!Oh, juuksed, mu juuksed,
siidisteks vesikasvudeks vist muututegi!Oh, särgike, mu särgike,
kalavõrguks vist muutudki!Oh, kereke, mu kereke,
mustaks mullaks vist muutudki!
Pea ja jalgade andmise laul*
Ootab vist, ootab vist niidurahvas,
et tulevad ju kutsutud me külalised,
et tulevad ju kutsutud me külalised.Oi madaluke, madaluke niidurahvas,
põlvili ju puutusime, oi, nende rinda.
põlvili ju puutusime, oi, nende rinda.“Mis teile, mu armsad, meist jätkuks?”
“Ühe hea sõna kui ütlete, oi, sest jätkub.
Ühe hea sõna kui ütlete, oi, sest jätkub.”
* Udmurtidel on kombeks anda surnud esivanematele ohvrilooma pea ja jalad.
Oh, mu Jumal, oh kõrge, suur ja armas Jumal, kõrge helge Looja, Taevavesi, Kaitsja!
Nõnda nagu ma pilgeni täis toobiga, täie leeme-leivaga sind palun, niisamuti hoia ja kaitse mind, ära anna vaenlasele ega kurjale vaimule.
Minu külvatud leivavilja lase maasikana küpseda ja valmida. Olgu sel kolmkümmend juurt, kaksteistkümmend lüli, tuhat tera, hõbedased viljapead ja kuldsed ivad.
Kui jahile lähen, saagu mu koer looma taga ajades teda käpaga kraapama, koonuga küündima. Kui metsa lähen, too mu püünisesse kohevasabalisi. Nagu paat libiseb üle vee, nõnda too nad minu juurde, mu Jumal!
Näita mulle oma headust. Mu Jumal, mu Jumal, mu Jumal!
Rohkem ei oskagi paluda, otsusta ise, mida mulle lubad, mu Jumal, Looja, Taevavesi, Kaitsja!
etnofutu | hõimupäevad 2001 | boreaalne teater... | Olga Aleksandrova | suri