Päevaleht 6. jaanuar 1993, lk 6.

Välispoliitilised šansid Eesti - soome-ugri teljel

•Sõktõvkari kongressist

Eesti välispoliitika probleemidest kõneldes on üha sagedamini viidatud võimalusele pareerida süüdistusi rahvusvähemuste inimõiguste rikkumises sel kombel, et “võetakse ette” soome-ugri rahvaste olukord Vene Föderatsioonis. Selles nähakse vägevat vahendit... Eilses “Päevalehe” numbris väidab Kaarel Haav, et Vene impeerium on kokku varisemas. “Meist ja kogu ülejäänud maailmast sõltub, kas me aitame agooniat leevendada ja pikendada või tema lõpu saabumist kiirendada. Kogu maailm teeb pigem esimest ja mitmedki märgid näitavad, et ka paljud Eesti riigi ametnikud teevad sedasama. Viitame siinjuures ainult hiljutisele soome-ugri rahvaste kongressile Sõktõvkaris. Ei soovita teha mingit järeldust soome-ugri rahvaste rõhumise ja assimileerimise kohta uues Vene impeeriumis. See olevat vahelesegamine teise riigi siseasjadesse.”

Kuivõrd sääraseid süüdistusi on kõlanud ennegi, palusime veel kord rääkida Sõktõvkari kongressist Välisministeeriumi poliitilise osakonna II sekretäril HEIKI SAMELIL, kes ise kongressi tööst osa võttis.
1.- 3. detsembrini toimus Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris l. ülemaailmne soome-ugri rahvaste kongress. Osalesid delegatsioonid Eestist, Soomest, Ungarist, Komist, Mordvast, Marist, Udmurtiast, Handi-Mansist ning Vepsa ja Ingeri delegatsioonid (viimastel puudub oma aulonoomiie üksus).

Tegemist oli rahvadelegatsioonidega. Ka delegatsioonide koosseisu kuulunud kõrged riigiametnikud esindasid rahvust, mitte riiki —.Soome Moskva saatkonna minister-nõunik esindas Soome delegatsioonis Soome riiki vaid vaatlejana.
Eesti delegatsiooni kuulusid justiitsminister Kaido Kama, Riigikogu liikmed Ülo Vooglaid, Andres Heinapuu, Olli Toomik ja Jüri Adams. Delegatsiooni kuulusid ka Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor Tõnu Seilenthal, Eesti Rahva muuseumi teadur Heno Sarv, Diplomaatia Kooli mänedžer Lauri Lepik ja Heiki Samel. Linnart Mäll oli Esindamata Rahvaste Organisatsiooni poolt. Kohal oli ka Moskva Eestlaste Seltsi esimees Aleksander Kuus. "Eesti Kodaniku" esindajana oli Sõktõvkaris Kalju Niidusaar, kaasas paber Jüri Toomepuu ja Katrin Linde allkirjaga. Muide, Välisministeeriumil on paraku andmeid, et Kalju Niidusaar on solvanud Mari presidenti ning käitunud sobimatult Komis, Baskonostanis ja Tatarstanis. Välisministeerium uurib neid signaale.

Mis eesmärgil kongress korraldati?

Algatus tuli Venemaa soomeugrilaste poolt Iževskis ülevenemaalisel soomeugrilaste kongressil 1992. a. mais. Venemaa soomeugrilased on jõudnud välissuhtlemisega raskesse seisu, sisuliselt ummikusse. Neil oli vaja saada abi omariiklust omavatelt sõsarrahvastelt, aitamaks soomeugrilaste probleeme teadvustada maailmas.

Mis dokumendid kongressil vastu võeti?

Kõige tähtsam dokument oli ühisdeklaratsioon "Maailma soome-ugri rahvaste ühinemise põhimõtetest, eesmärkidest ja ülesannetest". Deklaratsiooni töötas välja kõikide delegatsioonide esindajaist koostatud toimkond konsensuse põhimõttel. Pean ütlema, et kongressi järelkajades Eestis tõlgendati paljusid asju täiesti valesti. Deklaratsioon tuli välja täpselt nii radikaalne, kui suureks radikaalsuseks olid valmis kongressil esindatud rahvad. Oli üllatuseks, et redaktsioonitoimkonnas esindas soomlasi Tampere Lenini muuseumi direktor, kes ei olnud nõus just radikaalsete punktidega. Seetõttu tuli need paraku välja jätta.

Kas tekkis küsimus, miks säärane mees?

Selles asjas ei tahtnud meie teise delegatsiooni töösse sekkuda, kuna redaktsioonitoimkonda delegeerimine oli iga delegatsiooni oma asi.

Mis oli deklaratsioonis kõige olulisem?

Kõige olulisem oli, et deklaratsioonis leiaks kajastamist Venemaa soomeugrilasle täbar olukord. Peab ütlema. et soomeugri vabariigid on seda vaid nime poolest. Tegelikult on põlisrahvad nende vabariikide ülemnõukogudes tunduvas vähemuses, samuti elanikkonnas. Suhteliselt kõige paremas olukorras on Mari El, kus marisid on 42% rahvastikust. Seevastu Karjalas on
karjalasi kõigest 10%. Deklaratsioonis oli kavas väljendada kongressi muret soome-ugri rahvaste olukorra pärast Venemaal. Paraku ei õnnestunud seda piisava radikaalsusega formuleerida. Eestlastest oli komisjonis Andres Heinapuu. Tema kui Venemaa soomeugrilaste suur asjatundja püüdis teha maksimaalset, kasutades ka diplomaatilisi formuleeringuid, et deklaratsioon tuleks põhimõttekindel. Aga tema formuleeringuid peeti tihti liiga radikaalseiks.

Kes olid sealsete soome-ugri rahvaste delegatsioonides? Kas oli tunda ka nn. nomenklatuuri ideoloogiat?

Üldiselt nomenklatuuri esindajaid ei olnud. Loomulikult oli delegatsioonides pehmema ja radikaalsema poliitika pooldajaid. Mingi konflikt hakkas silma Udmurtia delegatsioonis. Põhiosalised olid rahvuslased. Erinevusi võis täheldada selles, kuivõrd radikaalselt keegi rahvuse taastamise ideed nägi.

Mida loodetakse Eestilt, Soomelt ja Ungarilt?

Kõige rohkem vast moraalset toetust ning selle kõrval rahvusliku haritlaskonna koolitamist. Ses osas on Eesti võimalused raske majandusseisu tõttu suhteliselt kõige kitsamad. Peetakse silmas nii haritlaskonda tavalises mõttes kui ka diplomaatide, rahvusvahelise õiguse jne. asjatundjate õpetamist iseseisvales soome-ugri riikides.

Mis kombel oleks Eestil võimalik rakendada Venemaa soome-ugri rahvaste olukorda argumendina Vene-Eesti suhetes ja propagandas?

Meil on palju andmeid, et soomeugrilaste inimõigustega .Venemaal ei ole sugugi kõik korras. Iseäranis raskes aitamaks soomeugrilaste probleeme teadvustada maailmas.

Kuidas suhtus Venemaa juhtkond ja massiteave Sõktõvkari kongressi?

Kuna samal ajal käis Venemaa Rahvasaadikute kongress, oli lühiinfo Sõktõvkari kohta üksnes Venemaa TV õhtustes uudistes.

Kaido Kama väitis pärast kongressi lõppu, et oli oht sekkuda teiste riikide siseasjasse?

Kaido Kama esines riigimehena. Eesti Vabariigil ja Vene Föderatsioonil on diplomaatilised suhted. Me oleme tunnustanud teise riigi territoriaalset terviklikkust. Eesti Vabariik peab suhtlema Venemaa ja selle subjektidega Vene välisministeeriumi kaudu, nagu on kohane korrektsele tsiviliseeritud Euroopa riigile. Samas tuleb rõhutada, et inimõigused ei ole praeguses maailmas ühegi riigi siseasi ning selles valdkonnas jätkame uuringuid. Tahan veel öelda, et ole kui radikaalne lahes, ometi "kehtivad" elementaarsed käitumisnormid, suhtlemiskultuur. Seda ei tohi unustada ka siis, kui partneri käitumises ilmnevad selle tõe "unustamise" märgid.

Küsitles SULEV HALLIK