Juri Dõrin
ersa etnofuturistlik maalikunstnik
25.08.1967
1967. aasta 25. augustil sündinud Juri Dõrini looming
kuulub ühte tunnetusvoogu viimase 10 aasta jooksul uusi
väljendusvahendeid otsivate soome-ugri noorte kunstikega
(Marimaalt Aleksander
Ivanov, Komimaalt Pavel Mikušev
ja Juri Lisovski, Udmurdimaalt Sergei Orlov jt.) Eesti
paralleelidena võiks nimetada Albert Gulki ja Navitrollat.
Tegemist on suureformaadiliste rõõmsavärviliste maalidega, mis
loodud maausu tunnetusega ning mille värvikäsitlus ühtib nende
rahvaste rahvariiete ja muu käsitöö värvilahendustega. Selle
koolkonna – Eestis on see saanud nimetuse etnofuturistlik
koolkond – tööd kujutavad tihti omausundi haldjaid vms. nende
rahvaste folkloorist tuntud fantastilisi tegelasi. Juri Dõrin
loob ühtviisi huvitavalt mitmes stiilis. Eestis viibis Juri
Dõrin esmakordselt 1998. aasta augusti algul soome-ugri noorte
kunstnike kunstilaagris Piirisssarel. Navitrolla valis 1999.
aastal just tema tööd näitusele oma galeriisse. Kunstikoguja
Matti Milius avaldas oma tunnustust sellega, et sirvides Dõrini
maalide fotode pakki, soovis ta neid ridamisi kingituseks saada.
Tallinnas toimus Dõrini personaalnäitus 2001. aasta juulis
Sammas galeriis.
Eestis eksponeeritud maale:
Loe ja vaata veel: Mordvin Aethnofuturism - Y.Dyrin's Aethnofuturistic Paintings
Taustaks:
ERSAD
Venelased (ja nende järgi ka teised rahvad) on ersasid ja
nende lähisugulasi mokšasid nimetanud ühise nimetusega
mordvalasteks. Ersad ja mokšad kõnelevad eri keelt ning
vähemalt ersade meelest on tegemist kahe eri rahvaga. Ersade
asualad paiknevad suuremate või väiksemate saarekestena
venelaste, tatarlaste, tšuvaššide ja baškiiride asustusalade
vahel Okaa-Volga vaheliselt alalt Siberini. Pärast Kaasani
vallutamist 1552. a. jäid ersad Vene riigi alluvusse. Algas
vägivaldne vene õigeusku pööramine. Vana omausu sugemeid on
siiski säilinud tänaseni. Olulised on hiies toimuvad
külapalvused põllutööde alguse ja lõpu puhul ning ikalduste
ja epideemiate korral. Kui inimesed tunnevad, et ei suuda
üleloomulike jõududega ühendust ise võtta, paluvad nad abi
arbujatelt. Paljud ersade-mokšade jumalad on naissoost ja nende
nimed koosnevad kahest osast: esimene pool näitab jumaluse
mõjupiirkonda, teine pool on ava - ema, naine: Moda-ava
(Maaema), Vir-ava (Metsaema), Ved-ava (Veeema), Varma-ava
(Tuuleema), Tol-ava (Tuleema), Kudo-ava (Koduema).
Soome-ugri rahvastest just ersasid tabasid eriti suured
repressioonid, hukati praktiliselt kogu nende intelligents.
Seetõttu, ent samuti suure hajutatuse tõttu, on nende keel ja
kultuur praegu suhteliselt raskes olukorras, kuigi oma
rahvaarvult nad on koos mokšadega ungarlaste ja soomlaste järel
kolmandad, edestades ka eestlasi. Kirjakeel loodi vene tähestiku
alusel ersadel 1925 ja mokšadel 1933. Veel eelmisel sajandi
lõpul kasutasid ersad-mokshad mitmesuguste teadete
edasiandmiseks omapäraseid mõistekirja märke. Kunstnikest on
tuntuim Erzja (kodanikunimega Stepan Nefjodov, 1876-1959), kes
oma Itaalias, Prantsusmaal ja Argentiinas valminud jõulise
skulptuuriloominguga on saavutanud maailmakuulsuse.
Ersade rahvarõivad ja laul on väga lähedased setu riietusele
ja laulule. Sellele osutas tähelepanu juba Lennart Meri oma
filmis “Linnutee tuuled”. Nende puunikerduskunstist aga leiab
ühesuguseid päikeseratta ja hobusepea motiive kasvõi Saaremaa
õllekappadel. Rahvariiete ja muu käsitöö ornamentides oli
armastatud värv punane, millega liideti kollast ja sinist.
SURI, 2001