ISEGI LAHKUDES EHITASID ME ESIVANEMAD SILDU
Soome-ugri rahvaste kirjanike neljas kongress "Sillad" Lohusalus
Kui nägin Soome-ugri rahvaste kirjanike neljanda kongressi esimesel plenaaristungil kongressi logol kirja "Sillad" (mari keeles "küvar"), meenus mulle mari kirjanduse alusepanija Sergei Ts^avaini näidend "Jamblat küvar" (Jamblati sillake). Pärast seda, kui Kaasani khaaniriigi vallutasid Ivan Hirmsa väed, ei katkenud maride vabadusvõitlus, vaid jätkus enam kui kolmekümne aasta jooksul. Kui karistussalgad võitsid ühe mari võitlussalga ja võtsid vangi selle juhi Jamblati, suutis ta venelasi veenda, et nad lubaksid tal ehitada silla üle väikese jõe. Selle silla tähendust seletavad kirjandusuurijad mitmeti, kuid mulle tähendab see, et Jamblat targa inimesena soovis, et tema rahvas poleks olnud eraldatud suurest maailmast ning et iga mari peaks ehitama oma elu jooksul kasvõi pisikese purde. Alles nüüd, alles siin Eestis, jõuab minuni teadmine, et meie esivanemad ei põletanud enese järel sildu, vaid, vastupidi, ehitasid neid.
Meie paremas olukorras sugulasrahvad on püüdnud meid, Venemaa soomeugrilasi, aidata üle raskuste ja takistuste ses sillaehitustöös. Toimus ju teine soomeugri kirjanike kongress 1991. aastal Soomes Espoos ja kolmas Ungaris Egeris. Teemadeks olid vastavalt "Mu keel on mu kodumaa" ja "Meie emakeel ja meie kirjandus täna". Marimaa pealinnas Jos^kar-Olas 1989 toimunud esimene kongress, kuigi määratlemata teemal, oli esimeseks impulsiks hõimurahvaste kirjanike laiemale koostööle.
Juba esimese kongressipäeva tervitustest ja ettekannetest oli tunda, et 26 -miljonilise soome-ugri rahvastepere kirjanikud kavatsevad jätkata koostööd. Eesti Vabariigi kultuuriminister Jaak Allik rääkis oma tervituses kongressile kavast luua Narva-Jõesuusse hõimurahvaste loomingu maja, mille osanikeks oleksid kõik soome-ugri alad. Kui Venemaa soome-ugri regioonid asjaga kaasa tuleksid, oleks see täiesti teostatav.
Kongressi teemaks oli ilukirjanduse tõlkimine. Plenaaristungitel kõneldi kõige erinevamatest probleemidest. Mõnes punktis langesid kõnelejate arvamused kokku, näiteks et ilukirjandustõlge on soome-ugri kirjanduste arenguks vältimatu, et võimaluse korral tuleks tõlkida otse originaalist (viimane on küll ungarlastele, soomlastele ja eestlastele enesestmõistetav). Siin on ka teatavaid raskusi: kas jätkub eestlastel, soomlastel, hantidel või mansidel spetsialiste, kes suudaksid tõlkida näiteks mari keelest... Kuigi - marid on juba teinud esimesi tõlkeproove sugulaskeeltest (põhiliselt küll eesti ja soome keelest). Kongressil oli ägedaid arutelusid, diskussioone ning isegi vaidlusi tõlkimise kasust ja kahjust, diskuteeriti ka soome-ugri kirjanduste konkreetsete ülesannete ja projektide üle vastastikuste tõlkesuhete valdkonnas. Venemaa hõimukirjanikele ei ole saladus, et praegu on mitmed kirjastused meil eriti raskes majanduslikus olukorras. Teisalt - turumajanduse tingimustes töötavate eesti, soome ja ungari kirjastajate ette tõuseb küsimus, kuidas müüa hõimurahvaste kirjandust nii, et kirjastaja kahjumisse ei jääks.
Meid, Venemaa soomeugrilasi üllatas meeldivalt eestikeelse kogumiku "Enne koitu" väljaandmine soome-ugri kirjanduste klassikute luulest (komide Ivan Kuratovi ja Vitor Nöbdinsa, mari Sergei Ts^avaini ning udmurtide Kuzebai Gerdi ja As^alts^i Oki looming). Selle eest tuleb avaldada tunnustust tõlkijale Arvo Valtonile, aga samuti raamatu kujundajale Kärt Summatavetile ja väljaandjale kirjastus Virgelale. Olen kindel, et pärast selle, valiku poolest soliidse ja kujunduselt kauni raamatu ilmumist püüab iga rahvas rohkem tõlkida ja välja anda sugulasrahvaste kirjandust.
Sektsioonide töö tulemusena sündisid ettepanekud, mis tunduvad küll raskesti teostatavatena, kuid on samas hädavajalikud. Tehti ettepanek luua tõlkijate abistamise fond ja edendada tõlkijate ettevalmistamist kõrgkoolides. Leiti, et tuleks luua andmepank soome-ugri kirjanduste tähtteostest, mida oleks tarvis esmajärjekorras tõlkida, ning koguda tekste, mis oleksid abiks etnilise identiteedi ja eneseväärikuse tugevdamisele, et neid tekste vahendada teistegi rahvaste iseolemise toeks.
Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri vastuvõtt lossiaias andis energiat edasiseks tegevuseks. President, ise ka kirjanik, leidis iga rahva esindajaile häid ja sooje sõnu. Aga Lohusalu merehõng ja meri ise andsid täiendava impulsi loominguks. On ju mereavarus alati seotud vabadusetundega ja parema ootusega. Soodsalt mõjusid ka kontaktid ungari, soome ja eesti kirjanikega, eriti viimastega, sest eestlastega ei takista suhtlemist keelebarjäär. Seepärast olid paljud imestunud, et kongressil osales nii vähe eesti kirjanikke, kellest paljudega seob Venemaa soomeugrilasi ammune tutvus või sõpruski.
Soome-ugri kirjanikele jäävad mereelamuste kõrval kindlasti meelde ka need ülesanded ja probleemid, mida nad arutasid oma IV kongressil ja mille elluviimiseks peab igaüks meist kulutama jõudu ja ilmutama visadust.
Uueks Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni esimeheks valiti Arvo Valton. Järgmine kongress otsustati korraldada 1998. aastal Komimaa pealinnas Sõktõvkaris.
Laid S^emjer
mari kirjanik ja tõlkija