VABARIIGI PRESIDENDI KÕNE VASTUVÕTUL SOOME-UGRI KIRJANIKELE 26. AUGUSTIL 1996

Mu daamid ja härrad. Armsad sõbrad. Tere tulemast Kadrioru lossi aeda.

Olete kokku tulnud soome-ugri märgi all. See on aine, mis mind aastakümneid on paelunud. Seepärast on mul ka nii palju tuttavaid teie hulgas. Tulite kokku kirjanike kongressile. Ka see töö on palju aastakümneid olnud minu töö. Niisiis, lubage end kõnetada mitte daamide ja härradena, vaid öelda: mu kallid keelekaaslased, kallid kolleegid, tere tulemast!

Viimasel aastakümnel olen olnud teist eemal, olen olnud poliitikas. Mu töö katkes parajasti siis, kui püüdsin vastust leida kultuuriloolisele küsimusele: kas kompass jõudis Hiinast Euroopasse üle Vahemere või läbi Siberi ja sürjakomi küttide. Keegi vastab kunagi sellele küsimusele niikuinii. Pean tunnistama, et ise olen küsimustest alati palju rohkem rõõmu tundnud kui vastustest. Ma tean, et peale tulevad uued teadlaspõlvkonnad, rakendatakse uusi meetodeid... Meie ajakirja "Keel ja Kirjandus" augustinumbris väidab professor Ago Künnap, et traditsiooniline soomeugri keelepuumall on tänaseks juba kõrvale tõrjutud ja geeniahela jälgimine - see on hirmus põnev, ajalooline geneetika nimelt - toob meile hoopis täpsemaid andmeid meie päritolu kohta.

Olgu siis sellega, nagu on. Tänase päeva jaoks on esmakohal Oskar Looritsa poole sajandi tagune tõdemus, et soomeugrilaste elutunnet iseloomustab tahe PÜSIDA ja vaadelda. Tahan silpide, lausa tähtede haaval öelda teile veel kord sõna: PÜSIDA. Looritsa sõna ei ole piisav viimase aastakümne iseloomustamiseks. Selle asemele tuleb panna sõna: MUUTA. Tahe MUUTA ja MUUTUDA, et PÜSIDA. Olen õnnelik, et oleme seda suutnud. Meie siin Eestis, Soomes ja Ungaris. Suuremal või väiksemal määral kõik meie soomeugri rahvad. Aeg on muutunud, ja koos ajaga oleme muutunud meiegi, on muutunud meie eesmärgid selleks et PÜSIDA. Muutumatus on konserv, mausoleum, kosmetoloogiline inturistlik manala.

Sajandi lõpp on ju täis paradokse. Maailm muutub iga aastaga ikka kergemini hõlmatavaks, haaratavaks, kaugused lakkavad olemast, infoühiskond kujundab sootuks uut mõttelaadi. Ja see on tee ühtsusele. Aga selle juures, sellega rööbiti on üha elus, areneb ja võtab hoogu painav ja pingeline vajadus säilitada erinevusi, säilitada omanäolisus ja ainulisus, hoida ja kaitsta väikseid rahvusi ja kultuure, sest nad on ainsad siin ilma peal ja nendeta oleks maailm vaesem. Sellest ei saa suured ja vägevad alati aru. Ei idas, ei läänes. Meie asi on seda seletada, selgitada, kannatlikult selle eest seista.

Mõelgem ka poliitiliselt: kahe viimase aastakümne kestel on ÜRO kasvanud üksnes väikerahvaste arvel. Maailmaorganisatsioon võibki ainult väikerahvaste arvel laieneda. Järgmisel aastakümnel, mis ulatub järgmisesse sajandisse, jõuab väikerahvaste tasakaalustav roll loodetavasti ka suurriikide teadvusse.

Erineva ja ühtse seost järgib ka teie kongressi töö. Te hoiate erinäolisust ja muudate ta maailma ühisvaraks, mille kaudu muutub ka maailma mõtteviis avatumaks, tõsisemaks. Inimkonna saatus oleneb sellest, kas ta näeb kultuuride, mõtteviiside, elulaadide erinevuses ohtu või rikkust. Nägin, et üks teie arutlusteemasid oli: MÕTTE MUUTUMINE TÕLKIMISE KÄIGUS. Muidugi ta muutub, sõnal on nii palju värve ja varjundeid. Ma mäletan seda hästi oma tõlkijapäevadest, aga ühe sõna, ühe lause mõte on allutatud ühele suuremale tervikule. Lause mõte tagab teksti kui terviku püsimise.

Püsimisi on kahesuguseid. Pompei on läbi paarikümne sajandi püsinud muutumatult tuha ja laava all. Meie geenid, meie keel, sellest tingitud mõttelaad on püsinud märksa kauem ja Pompeist hoopis jõulisemalt, sest nad on olnud pidevas dialoogis muutuva maailmaga. Nad on ise muutunud, muutes maailma, ja see ongi püsimine, surnud Pompeist erinev püsimine, sest elav püsimine, niisugune avatud dialoog viib ka väikesi kultuure laava ja tuha alt edasi tulevikku.

Soovin teile selle nimel sel kaunil hilissuve päeval jaksu ja edu, lootust ja õnne.