|
Konverentsi
perenaised Kauksi Ülle (võro) ja Irina Orehhova (udmurt)
Eesti Rahva
Muuseumi saalis oli tublisti üle 30° C
Korp! Ugala
hoovis oli kuulajaid ikkagi kahesaja ringis. Rahvast vaimustab
Romaðkinite pereansambel Jovlad
Prof Kari Sallamaa
folklooriõhtul Tartus
|
Ilkka (3.8.2001)
Originaal:
http://www.ilkka.fi/cgi-bin/weblehti?Newsp=ilkka&Date=010803&Depa=kolumnit&Model=ajuttusivu.html&Story=01968326.txt
Otso Kantokorpi,
ajakirja “Taide” peatoimetaja
Omapärasus ja usutavus
Veetsin viis päeva
Eestis, püüdes lokaliseerida eneses soomeugrilust. Seal toimus
IV etnofuturismi maailmakonverents. Etnofuturism on kümmekond
aastat tagasi Eestis noorte luuletajate ja kunstnike algatatud
liikumine, praeguseks aga Oulu professori Kari Sallamaa järgi
juba terve filosoofia.
Familiaarsemalt
"etnofutuks" nimetatud liikumise eesmärgiks on väikeste
soome-ugri rahvaste omakeelse kultuuri tuleviku ehitamine. ta
põhineb soome-ugri keelte omapäral, muuhulgas nende subjekti nõrkusel
(näiteks pole neis ei grammatilist sugu ega sugupoolt märkivat
kolmanda isiku asesõna), mida tänapäeval peetakse hoopis postmoderniks
tugevuseks - või võrdõiguslikkuseks. Sallamaa sõnutsi "uurallus
on täiesti postmodernne".
Niisugused keele
ehitusel põhinevad teoretiseeringud on vahetevahel olnud päris
moodsad. "Keele piire on nähtud maailma piiridena,"
tsiteerides filosoof Wittgensteini.
Etnofuturismi püüdluseks
on soome-ugri pärimuse jõul vallata muuhulgas ka uut meediat.
Poliitiliselt tähtsaim näib olevat Venemaal asuvate väiksemate
rahvaste (mh udmurdid, marid ja komid) omakeelse kultuuri säilimine
ja elustamine. Ses suhtes võtavad suuremad rahvad nagu soomlased,
ungarlased ja eestlased enestele aitava suure venna rolli.
Aga kas keele piirid
on maailma piirid? Kas reaalne maailm, milles elama ja püüame
toime tulla, polegi siis lõpuks liigendatud turusuhetel põhineva
globaliseerumise poolt? Või vähemalt keelest sõltumatu füüsilise
tõeluse maailm: me sünnime, sigime ja sureme keelest sõltumata.
Sööme, joome ja kasutame tööriistu keelest sõltumata. Kas teistsugusest
kausaalsusest, põhus-tagajärg-suhtest kõnelemine pole enesepettus?
Etnofutut peetakse
vastupanuliikumiseks kultuurimperialismile. Aga kuidas töötab
vastupanu efektiivseimalt? Ta peaks vähemalt taotlema nähtavust,
ületama uudiskünniseid ja olema nn meediaseksikas. Ja eelkõige
olema veenev, looma oma tõsiseltvõetavuse. Siin ehk ongi vastupanu
ja originaalsuse suurim katsekivi: kuidas säilitada kultuurilist
omapära ja olla samas usutav globaalse kultuurhegemoonia ringis.
Etnofutu4 seda ei olnud. Kui kuuskümmend aatekaaslast koguneb
olema ekstaasis üksteise esinemistest, jääb sellele sissepoolepööratud
sektantluse mekk külge. Kui sündmuse ajal korraldatakse etnofuturistlik
kunstinäitus, mis on avatud ainult kolm päeva* konverentsi toimumiskohaks
oleva teatri fuajees, pole sel mingit suuremat tähendust. Ja kui
näitusel osalev kunstnik müüb eksootilisel etnoturul samal ajal
oma maale 200 marga eest, siis teeb ta enesest “laadakunstniku”,
kelle töösse on kunstimaailmal raske tõsiselt suhtuda.
Saan küll aru Venemaa
vähemusrahvuste kunstnike majanduslikust tegelikkusest, kuid tegelikkus
on seegi, et tõsiseltvõetavuse saavutamiseks on tarvis osata strateegiat
ja olla valmis kompromissideks. kõrgkultuurse hegemoonia kindlusi
pole võimalik vallutada muul viisil kui tundes tolle keele ja
maailma piire. Etnofuturismi peaküsimus on: kuidas olla tegelikud
futuristid ja mitte väikeste rahvaste mütoloogiat harrastav tõupuhas
heade asjade ring?
______________
* tegelikult oli näitus Ugala teatri fuajees avatud terve augustikuu
- toim märkus
|
