Tšuvaši
rahvakalendri viimane sügisekuu november kannab nime “tšuk”
– ohverdus. Siis vahetati vanker saani vastu ja sõideti üle
äsjasadanud lume... Tšuvaš korrastas saani juba suvel ja kui
siis lume tulekul teele asuti ütlesid vastusõitjad: “On
nendel alles saan, mõnel rikkal tüdrukul ei ole sellist kaunist
riidekirstu.”
Muistsel ajal algas tšuk kuul uus aasta – teadlaste arvates algas
tšuvašide iidse rahvakalendri uus aasta 15. novembril. Tšuk
kuul toimus suur ohverduspidu ehk tšuvaši keeles tšukleme,
mille nimeks oli ker sari - sügisõlu.
Sügise lõpul algavaks uueks aastaks oli tšuvaši talupoeg
lõpetanud põllutööd. Valminud saak paigutati aita
ja loomad said lauta sooja.
Tšuvaši maarahvale saabus oodatud puhkeaeg ja algas ettevalmistus talvisteks pidustusteks.
Nüüd tekkis võimalus minna külla sugulastele ja tuttavatele ning kõik külas, suured ja väikesed, asusid liikvele. Ja iga maja oli valmis külalisi vastu võtma. Esmalt kutsuti külla lähedasi ja naabreid ning siis käis ringi traditsiooniline puust õllekapp vahutava kesvamärjukesega uuest saagist.
Tšuvašid tundsid lähedast sidet Emakese maaga ja on alati pidanud end maarahvaks. Ker sari esimene õllekapp tõsteti rikkaliku saagi auks ning sooviti head tervist lähedastele.
