Sõnumileht, 1999, 15. X, lk. 11
Hõimlased
Kloostri Aidas
Tekst: Andres Keil,
foto: Tiina Kõrtsini
Kloostri Aidas mängiti
üleeile liivi muusikat. Välja oli reklaamitud eesti
muusikataevasse tõusev täht Tuïïi Lum.
Kahte trummikomplekti, viiulit ja muid pille-instrumente
kasutavat liivi rahvaviiside töötlusel põhinevat rokki mängiv
täiskoosseis Aita siiski ei tulnud.
“Me ei oleks siia ära mahtunud, no kuule, meil on kaksteist
kilovatti võimu vaja, et saund normaalselt kostaks, sa oleks
tükkis tooliga uksest välja lennanud,” põhjendab bändi
mootor, eesti üks paremaid kitarriste Jaan Sööt.
Ja loomulikult oli Jaaniga kaasas Julgi Stalte. Äärmiselt
võluv ja võimsa häälega liivlannast laulja. Tõsi, uskuge, ta
mõjub ühtmoodi võimsalt nii suurel vabaõhukontserdilaval kui
ka kammerlikumas Kloostri Aidas.
Julgi, miks sa seda kõike teed,
miks sa liivi keeles laulad?
Ma saan aru, mida sa mõtled. See on väga raske küsimus. See on
lihtsalt tunnetuse asi.
Ütleme siis nii - kui ma laulu õppima läksin, siis teadsin, et
laul on ainus, mis liigub südamest südamesse. Ja ma ei alula ju
ainult laulu - ma laulan tunnet.
Muidugi tahan ma liivlust teadvustada - iga kolmanda lätlase
soontes voolab liivi verd. Liivlased pole kuhugi kadunud, nad
tuleb lihtsalt üles leida. Ka iseendas. Juured tuleb üles
leida!
www.suri.ee liivi lehekülgede arhiiv