Aken soome-ugri maailma * Liivi esileht * Eesti ajakirjandus liivlastest * SURI liivlastest * Liivi linke

Põhjanael, 1990, nr. 1, lk. 1, 6-7.

LÄÄNEMERE UNUSTATUD TÜTAR

Mart Meri

Millest see tuleb, et mõned rahvad väsivad olemast? Kas rahvas võib ise süüdi olla oma elujõu nõrgenemises ja valida hääbumise tee? Või on ta ikkagi vaid ebasoodsate välismõjude ohver, suutmata ka parima tahtmise juures saatusest või naabrite määratud rajalt kõrvale astuda?

Kunagi asus Läänemere kaldail mõjukas liivi rahvas, eestlaste lõunanaaber. Liivi keel on üsna sarnane meie emakeelega. Liivlased, nagu eestlased ja soomlasedki, kuuluvad soome-ugri rahvaste perre. 800 aastat tagasi elasid liivlased laia vööna Liivi lahe ida-ja lõunarannikul, praeguses Põhja-Lätis. Neile kuulus pikk luiteline mererand. Mööda Väina jõge aga läks kaubatee slaavlaste juurde. Liivlased olidki agarad kaubitsejad, Ida ja Lääne vahendajad. Tihedad olid ka sidemed lätlaste esivanemate hulka kuuluvate latgalitega. Latgalite hõim oligi just see, kes liivlasi ajapikku enda hulka sulandas. Kuidas see siis juhtus? Miks liivi rahvas kadus?

Teadlased on küll uurinud liivi keelt ja rahvaluulet, otsinud ja leidnud muinasjäänuseid, kuid piisava tähelepanuta on jäänud ajalugu, eriti just alates 13. sajandist, mil liivlaste allakäik muutus õige hoogsaks.

Tõenäoliselt otsustati liivlaste saatus 12. sajandi lõpuaastail, mil koos ristiusu levitamisega püüdsid sakslased enda kätte haarata ka liivlaste (ja pisut hiljem eestlastegi) asualasid.

Rahuliku meelega liivlased seisid järsku silmitsi uue usu — kristluse kuulutajatega. Uus usk neid vast ei heidutanudki. Olid nad ju varemgi kohanud võõramaalastest rändureid, kaupmehi ja munki, kellega maailma asjust sai kõneldud. Ja oli ka liivlaste hulgas rändureid ja seikluste-otsijaid, kes muu maailma uudiseid kodumaile kandsid. Pealegi on soome-ugri rahvad oma loomult sõbralikud ja sallivad. On ebatõenäoline, et ristiusus endas tunti midagi võõrastavat või ähvardavat. Ristiusu Jumalas nähti pigem ühte jumalust paljudest, sellist, kes tegeleb eeskätt inimeste omavaheliste suhete kujundamisega. Ja miks ei võiks see uus jumal siis tegutseda koos omade metsa-, jõe ja järvevaimudega, kes hoolitsevad selle eest, et Inimene ja Loodus oma-vahel hästi läbi saaksid? (Muide, meie oleme küll selle sõbralikkuse unustanud.)

Kes teab, võibolla oli see nii. Aga liivlasi heidutasid küll usukuulutajate selja taga seisvad aplate nägudega sõdalased, kes nägid siin üht teed salapäraste rahvaste poole idas. Võitlus Baltikumi mõjusfääride pärast oli alanud. Ja relvad, jah, sakslaste relvad olid ju tollase Euroopa tehnika viimane sõna. Liivlastel oli toorele jõule, relvade jõule vastu panna vaid see hingejõud, mis tekib siis, kui kaitstakse oma kodumaad. Aga sellest üksi ei piisa.

Lisaks sõjalisele üleolekule armastasid tulnukad läänest kasutada poliitilise intrigeerimise võtteid ja sõnamurdlikke lubadusi. Sel moel suudeti lõhkuda liivlaste üksmeel. Aga raskel ajal on rahva üksmeel kõige tähtsam. Eesti teadlane Oskar Loorits on öelnud, et soome-ugri rahvaste «poliitiline närv» pole kunagi kuigi tundlik olnud: vajalikul hetkel ei suudeta isekeskis ühiste eesmärkide saavutamiseks kokku leppida, aga seda hõlpsam on vastastel lõhestustegevust arendada.

Niisiis oli liivlaste saatuseks võtta esimesena läänemeresoome hõimudest vastu sakslaste pealetung — «Drang nach Osten». Eestlastele andis see pisut aega lähinaabrusse ilmunud tülikate tulnukatega kohanemiseks.

Esimestel aastatel oli sakslaste käitumine rahulik. 1184. a ehitas munk Meinhard Väina jõe kaldal asuvasse Ükskülasse kiriku ja asus ise liivlaste hulka elama. 1190. aasta paiku laskis ennast ristida liivlaste vanem Kaupo. Seejärel tegi ta tihedat koostööd sakslastega. Küllap liiga tihedat. Või oli ta reaalpoliitik, kellele ei meeldinud aateline märterlus. Igatahes juhtis ta korduvalt sõjakäike ristimata eestlaste vastu. Ta langeski ühel sellisel retkel 1217. aastal. Tema (reaalpoliitik?) ei suutnud oma rahvast päästa.

12. sajandi 1õpuaastail muutus liivlaste vastupanu tugevamaks. Saksa kirikuisad käisid abi palumas paavstilt, kes kuulutaski Liivimaa vastu ristisõja. Piiskop Albert (Albert Buxhoevden) saabus aastal 1200 Liivimaa rannikule 23 laevaga ja lubas võidetava maa pühendada Jeesuse emale Mariale. Siit pärinebki tava nimetada Eestit ja Liivit Maarjamaaks.

Sakslased kasutasid oma eesmärkide saavutamiseks alatuid võtteid. 1200. aasta esimese sõjalise kokkupõrke järel sõlmitud vaherahu ajal vangistati liivi rahvavanemad. Nende vabastamiseks pidid liivlased loovutama pantvangideks 30 noormeest, kes saadeti õppima kodumaalt kaugele — Saksa kloostrikoolidesse... Väina ja Koiva jõe ümbruses liivlased alistusid nüüd umbes kaheksa aasta jooksul. Nende eneseusk oli purustatud, moraalne selgroog murtud. Liivlased kaotasid oma uhkuse, hakkasid unustama oma keelt ja rahvalaule. Algas sajandeid kestev lätistumine: võeti üle läti keel ja läti kombed. Liivlased sulasid läti rahvasse, kes oli arvukam ja tugevam. Alates möödunud sajandi teisest poolest leidub liivi külasid veel üksnes Kuramaa rannikul, kus liivlaste asualasid lahutas lätlaste omast kaitsev metsavöönd.

Viimased liivlased leidsid endale pelgupaiga Põhja-Kuramaal Kuolka poolsaare ida- ja läänekaldal. Seal oli 12 liivi küla: Lūž, Piza, Īra, Ūžkila, Sīkrõg, Irē, Koštrõg, Pitrõg, Säänag, Vaid, Kuolka, Mustanumm.

Enne I maailmasõda elas seal arvatavasti 2000 liivlast, viimane rahvakild, mis polnud veel lätistunud. Aga jällegi katkes ajaloo rahulik kulg. 1915. aasta oktoobris pidid liivlased sõjaväevõimude korraldusel maha jätma oma kodud, paadid, enamuse majapidamisasju. Nad küüditati sisemaale ettekäändel, et neid säästa ranna-lahinguist. Sõdurid ei halastanud ka tühjadele taludele: Lūži ja Piza külad põletati maha, rööviti ja lõhuti mujalgi. Paljud liivlased ei pöördunud enam kunagi tagasi hävitatud kodudesse. Varata jäänud elasid veel 1920. aastal kaevikuisse ehitatud muldonnides.

Demokraatliku Läti Vabariigi sünniga tekkis hääbuval rahvakillul lootus paremale tulevikule. Liivlaste rahvuslikku koondumist toetati Soomes ja Eestis. Eriti tõhusalt on liiviust arendanud eesti usundiloolane Oskar Loorits ja soome keeleteadlane Lauri Kettunen.

Kuid paraku ei sündinud liivlaste ja Läti riigi vahel kunagi sõbralikku koostöövalmidust. Lätlased ei tunnistanud liivlasi omaette rahvaks: liivlased oleksid justkui üks läti rahva moodustanud hõimudest. Sulandumist lätlastesse peeti loomulikuks ja kasulikuks. Liivluse arendamises nähti ohtu Läti ühtsusele. Võibolla peljati liivlaste võimalikku ühinemispüüdu eestlastega, oma sugulasrahvaga. Igatahes eestlast Oskar Looritsat süüdistati Liivimaal salakuulamises Eesti kasuks ning ta saadeti Lätist välja.

1921. aastal kõneles professor Lauri Kettunen liivlaste olukorrast Läti tollase peaministri Meierowitziga. Juttu oli liivlaste asuala ühendamisest ühte haldusüksusesse, teisisõnu: Liivi valla moodustamisest. Peaminister lubas kõik teha, mis võimalik, kuid hoolimata aastaid kestnud asjaajamisest ning Eesti ja Soome poole meeldetuletustest ei saanud Liivi vald kunagi teoks.

Läbi raskuste registreeriti 1923. aastal Läti maakonnakohtus Liivi Selts, mis koondas liivluse eest võitlejaid. Selts suleti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 1940. aastal. Taas alustas ta tegutsemist 1988. aasta sügisel. Nüüd oli aga alles vaid mõnikümmend liivlast.

1923. aasta 18. novembril õnnistati sisse Liivi rohe-valge-sinine rahvuslipp, mida avalikel üritusel kasutati alati koos Läti puna-valge riigilipuga.

Liivikeelsete raamatute kirjastamine Lätis ei õnnestunud. Seda tehti Eestis (Akadeemiline Emakeele Selts andis aastail 1921—1924 välja neli liivi lugemikku Lauri Kettuse ja Oskar Looritsa toimetusel) ja Soomes (1929 ilmus Helsingis liivi lauliku esimene osa).

Liivlaste salaunistuseks oli aga oma rahvamaja ehitamine. Ise seda teha ei suudetud. Kuid appi tulid jällegi hõimurahvad soomlased, ungarlased ja eestlased. Raha koguti aastaid, vajalik summa (100 000 läti latti) saadi kokku 1938. aastaks.

Maja projekteeris soome arhitekt Hiitonen ning see ehitati valmis ühe aastaga. 1939. aasta 6. augustil toimus Liivi Rahvamaja pidulik avamine. Sinna võinuksid mahtuda kõik paartuhat liivlast. Aga ajaloo halastamatus tungis jälle peale: 1940 algas Nõukogude okupatsioon. Rahvamaja võeti liivlastelt ära, raamatukogu hävitati. Uus võim kartis võõraid raamatuid. Liivlus kuulutati rahvale vaenulikuks — huvitav küll, missugusele rahvale? — ja keelati. Umbes pooled liivlased pagesid kodumaalt minema. Mererand suleti, suletud on ta õieti olnud siiani. See solvas inimesi eriti rängalt: rannarahvas ei tohtinud enam rannas jalutada, ei tohtinud oma paadiga kalale minna! See oli psüühiline terror, ei midagi muud. Ja ohvriks oli sedapuhku valitud pisike rahvakild, jäänus kunagisest tugevast rahvast.

1989. aasta 5. ja 6. augustil pühitseti Irēl (lätipäraselt Mazirbe) Liivi Rahvamaja 50. sünnipäeva. Maja on nüüd korrastatud, vardas lehvivad taas endised lipud.

Pidustustele saabus jälle külalisi hõimurahvaste juurest Eestist ja Soomest. Taastatud kirikus pidas liivikeelset jutlust Soomes elav liivi pastor Edgar Vaalgama.

Ainult et liivlasi oli vähe. Väga vähe. Nad on otsa saanud. Ma küsisin liivi keele uurijalt professor Tiit-Rein Viitsolt, kui palju on veel neid, kes suudavad oma emakeeles — liivi keeles — kõnelda. «Oi, neid on lihtne nimetada,» vastas professor. Siin nad. on: Alma Blūm, Elfrida Žagare, Uld Sīlanagla, August Freiberg, Alfrīd Fridman, Pouliņ Klaviņa, Alfon Berthold, Elza Manšurova, Andrõks Zēberg, Oskar Stalt, Aleksander Zigrzdin.

Aken soome-ugri maailma * Liivi esileht * SURI liivlastest * Liivi linke