SURI LIIVI LEHEKÜLGEDE ARHIIV SEISUGA 2000

LIIVLASED

Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Nad elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Liivi keel kuulub läänemeresoome keelte hulka. Liivlased ise nimetavad end rāndalizt 'randlased' ja oma keelt rāndakēļ 'rannakeel'. Tänapäeval räägib liivi keelt emakeelena vaid kümmekond inimest. Kokku on liivi keele kõnelejaid 40 ringis. Neid, kes peavad end liivlaseks, on umbes 230 inimest. Enamik neist elab Riias ja Ventspilsis.

Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine - see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis Eesti ja Soome hümnilgi, teksti on kirjutanud Kōrli Stalte.

Liivi rahvuspühad on liivlaste püha augusti esimesel laupäeval (1939 avati siis Liivi rahvamaja) ja liivi lipu päev 18. novembril (18. novembril 1923. aastal pühitseti Irē kirikus rohe-valge-sinine liivi lipp).

Asukohad

Esimest korda mainiti liivlasi 12. saj. Nestori kroonikas. Ulatuslikumad andmed liivlaste muinasajaloost pärinevad aga 13. sajandist - Henriku Liivimaa kroonikast. Tollal elasid liivlased põhiliselt Liivimaal - Väina, Koiva ning Salatsi jõe ümbruses. Kuramaa liivlasi mainitakse esmakordselt alles 14. sajandil. (Ajaloolise Liivimaa all ei mõelda liivlaste asustatud ala, vaid see on nimi, mille sakslased andsid esimesele vallutatud maale.) Teadlaste arvates elas 12. sajandil umbes 15000-28000 liivlast. Aja jooksul kahanes nii nende arv kui asuala, eelmise sajandi keskel oli alles jäänud vaid 22 inimest Liivimal Salatsi jõe ümbruses ja 2700 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Viimane Salatsi liivlane suri oletatavasti aastal 1868, Kuramaa liivlased elavad ka tänapäeval. Pärast I maailmasõda oli liivlasi umbes 1500 inimest, nad elasid Põhja-Kuramaa 12 rannakülas. Tänu tihedale asustusele õnnestus säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima, lätikeelses keskkonnas nad enamjaolt assimileerusid. II Maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast. Kuid pärast Nõukogude Liidu poolt kehtestatud piiritsooni-režiimi oli suurem osa liivlasi sunnitud tööotsinguil rannast lahkuma.

Kultuur

Liivlaste ja liivi keele teaduslik uurimine algas aastal 1846, mil Andreas Johan Sjögreni (1794-1855) juhatusel leidis aset esimene uurimisreis liivlaste juurde. 1861. a. valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule F.J. Wiedemann), 1863 trükiti Londonis esimesed liivikeelsed raamatud. Seda aega võib pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks peetakse ajavahemikku 1920-1940, mis algas Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa ekspeditsiooniga rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes. Aastal 1923 asutati Līvõd Īt (Liivlaste Liit), koolides hakati esimest korda fakultatiivainena õpetama liivi keelt. Asutati rahvuskoore ja leiti võimalusi noorte koolitamiseks. Eestis ja Soomes ilmus sel ajavahemikul kokku umbes 20 liivikeelset raamatut. Soomlaste abiga hakati aastal 1930 välja andma esimest liivikeelset ajalehte Līvli . Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning ka Läti Vabariigi toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja, mida võib pidada soome-ugri hõimuliikumise siiani ainsaks materialiseerunud tulemuseks.

Nõukogude võimu kehtestamine Lätis 1940. aastal muutis olematuks kõik saavutused. Likvideeriti Liivlaste Liit, suleti rahvamaja. Liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. Alles 1972. aastal õnnestus asutada kaks laulukoori - Līvlist Riias ja Kāndla Ventspilsis - millest said põhilised liivi kultuuri kandjad Lätis. 1988 aastal saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati organisatsiooni Līvõd Īt (Liivlaste Liit) tegevus, hakati välja andma liivikeelset kiriandust. Riias ja Ventspilsis asuti taas õpetama liivi keelt. Alates aastast 1989 peetakse iga aasta augusti esimesel nädalavahetusel Liivi Rannas Irēl liivi pühi. 1992. aastast korraldatakse liivi laste suvelaagreid ja ilmub taas ajaleht "Līvli" (tänapäeval küll enamjaolt lätikeelsena). 1994. aastal asutatud Liivi Kultuuri Keskus andis välja liivikeelset aiakirja "Õvā". Alates 1995. aastast hakati esimest korda Läti ülikoolis õpetama liivi keelt. 

Riik

1918-1940 ei olnud Läti Vabariigi suhtumine liivlastesse eriti soosiv. Läti Vabariigi liivlasi puudutav tegevus kahe maailmasõja vahel piirdus Dundaga-Irē tee, Irē koolimaja ja liivi rahvamaja ehitamise toetamisega ning liivikeelse kirjanduse tsenseerimisega. Praegune Läti Vabariik on astunud sammu edasi. 1991. aastal kuulutati liivlased esimest korda Läti ajaloos Lätimaa põlisrahvaks. Sõna liivlased on jõudnud teistessegi riiklikesse dokumentidesse.

1992. aastal loodi Läti Vabariigi valitsuse ja Liivlaste Liidu koostööna riigi erilise kaitse all olev liivlaste kultuur-ajalooline territoorium "Līvõd Rānda" (Liivi Rand). "Līvõd Rānda" tegeleb põhiliselt liivlaste elu kultuurilise ja ainelise poolega ning osalt ka Liivi ranna piirkondlike probleemidega.

Liivi rand

Liivi rand on ajalooliselt liivlastele kuuluv ala, viimane koht, kus liivlased elasid rahvana. Rannas on 12 küla. Ajalooliselt oli liivi rand jagatud kaheks osaks (ida- ja lääneosa), kus räägiti ka erinevaid murdeid: idamurret ja läänemurret. Kumbki osa kuulus eraldi valla ja kihelkonna alla. Ka praegu on ajalooline liivi ranna territoorium jagatud kahe maakonna ja nelja eri valla vahel. 1920. aastail üritati liivlaste asualad ühendada ühte valda, kuid see plaan ebaõnnestus.

Tänu eraldatusele ümbritsevast maailmast ja piiritsoonile, mis hoidis ranna inimtühjana, on seal säilinud puutumatu loodus. Et seda kaitsta, loodi juba aastal 1988 Liivi rannast veidi sisemaale jääv Slītere looduskaitseala, mida hiljem korduvalt laiendati. Tänapäeval hõlmab see ka suure osa ranna-aladest. Haruldaste taime- ja loomaliikide poolest on Slītere looduskaitseala Lätis üks rikkamaid. Pärast Läti Vabariigi taasiseseisvumist on Liivi rannast saanud populaarne turismi- ja suvituskoht.

Valt Ernštreit

Aken soome-ugri maailma (ARHIIV) * Liivi esileht * SURI liivlastest

SURI LIIVI LEHEKÜLGEDE ARHIIV SEISUGA 2000.