Aken soome-ugri maailma * Liivi esileht * Eesti ajakirjandus liivlastest * SURI liivlastest * Liivi linke

Liivi liikumine toetab Läti identiteeti

Palmipuudepüha laupäeval, 27. märtsil, korraldasid Staicele linn (volikogu esimees Jânis Bakmanis) ja Liivi Kultuurikeskus liivi päeva, kus tutvustati riiklikku pikaajalist sihtprogrammi “Liivlased Lätis” ja tähistati kultuurikeskuse viiendat aastapäeva. Linna vanimas majas (ehitatud 1860) avati liivlaste kõrtsmuuseum-infokeskus Pivâlind (Toonekurg, sõna-sõnalt Pühalind). Peeti maha teadusseminar Metsepole liivlastest ja esitleti TÜ magistrandi Valt Ernðtreiti vastvalminud läti-liivi, liivi-läti sõnaraamatut, mille ilmumist olid toetanud RAS Ventspils nafta, RAS Edelaraudtee, Staicele linn ja ajaleht “Latvijas Vçstnesis” (“Läti Teataja”). Koos linnarahvaga pidutsesid külalised mitmelt poolt Lätist ja Eestist, tänu sihtasutusele Fenno-Ugria ja Rahvusvahelisele Liivlaste Sõprade Seltsile oli kohal ka hulk Eestis õppivaid soome, mari, udmurdi, ungari jt hõimurahvaste noori.

Staicele linnake asub Loode-Lätis Limbaþi rajoonis Salatsi jõe ääres. See kant on kuulunud Metsepole muinasmaakonda, hiljem Aloja kihelkonda ja Rozçni valda. Paberivabriku töölisasula sai linnaõigused seitse aastat tagasi. Muinasajal oli kalarikas Salatsi eesti ja liivi asustuse piiriks, liivlasi elas jõe ääres möödunud sajandi keskpaigani. Praegu meenutavad kunagist soome-ugri asustust arvukad kohanimed ja murdejooned, eriti naissoo kadu. Nende seletamiseks vajavad teadlased ja kodu-uurijad sügavaid teadmisi liivi ja eesti keelest.

Kümne aasta eest hoogustunud liivi liikumine Lätis on seni piirdunud Kuramaa põhjaranniku ja Riia linnaga, kus tänini leidub üksikuid liivi keele oskajaid. Staicele pidupäev teadvustas liivi substraadi olemasolu Liivimaal (Vidzemes). Paljud Läti poliitikud on taibanud, et liivluse toetamine annab hea võimaluse näidata oma isamaad maailmale demokraatliku, tsiviliseeritud Euroopa riigina, kes peab lugu oma põlisasukatest ja hoolitseb nende eest.

Nii palju õpetlasi

nagu teaduskonverentsil Metsepole ajaloost pole Staicele rahvamaja saalis veel kunagi varem nähtud.

Kohalik raamatukoguhoidja Anita Strokða tutvustas Staicele tänapäeva, lähi- ja kaugminevikku. Linn peab fotodega illustreeritud kroonikaraamatut. 1997. aastal, kui hakati valmistuma ülemaailmseks staitsellaste kokkutulekuks, ilmus kogumik “Labrît, Staicele!” (“Tere hommikust, Staicele!”), kus ajalooväljavõtteid täiendavad kohalike vanainimeste mälestused. Raamatut kasutatakse ka Staicele Keskkooli ajalootundides.

Akadeemik Saulvedis Cimermanis – etnograaf, kel äsja oli ilmunud raamat kalapüügist Lätis 19. sajandil – tutvustas põhjalikult Vidzeme liivlaste ajalugu. Filoloogiadoktor Elza Kagaine tutvustas Vidzeme liivipäraste murrete probleeme ja perspektiive. Liivi lahe idaranniku ja rannalähedase sisemaa murded on suhteliselt hästi uuritud, sest süstemaatilise murdekogumise alguses 1920/30. aastatel oli Läti Ülikoolis palju sealtkandist pärit tudengeid. Enne sõda oli suurim murdeuurija Velta Rûke-Dravina, pärast sõda Marta Rudzîte. Mõlemal on teeneid ka läti-eesti keelekontaktide käsitlemisel. Ajapikku nihkus rõhuasetus murrete hääliku- ja vormiehituselt sõnavarale. Jälgiti, et kogutavad sõnad ei oleks kontekstist välja kistud. Tänapäeval köidab uurijaid eeskätt leksikaalne semantika: tähenduste parallelism balti ja läänemeresoome keeltes (Silvija Rage, Benita Laumane, Brigita Buðmane). Muide, kunstnik Baiba Damberg ja kirjanik Uldis Krasts avaldavad tihti vesteid Kuramaa liivipärases murdes.

Liivlaste antropoloogiast kõneles Raissa Denissova. Vidzeme rahvarõivaid tutvustas Maruta Grasmane. Saalis oli üleval kaks näitust: 10.–13. sajandi Väina liivlaste arheoloogiliste rõivaste näitus (rekonstruktsioonid oli õmmelnud seitse meistrit poole aastaga Anna Zarin a uurimuse ja Riia linna juubelikomitee Rîga 800 raha toel) ja fotonäitus “Vana Staicele” (koostanud Ârija Daugule ja Anita Strokða).

Viis aastat Liivi Kultuurikeskust

Liivlasi esindab Lätis kolm institutsiooni: Liivlaste Ühendus (Lîvõd ît, asutatud 1923, taastatud 1988), riiklik kultuurilooline kaitseala Liivi Rand (Lîvõd rânda, asutatud 1991) ja Liivi Kultuurikeskus (Lîvõ kultûr sidâm, asutatud 1994), viimane pidas Staiceles sünnipäeva. Keskuse rajas rühm Riia noori viis aastat tagasi liivi kultuuri ja keelt säilitava ja tutvustava seltsina, kuhu kuuluvad ainult selle keele oskajad ja need, kel on liivlaste ees erilisi teeneid. Viie aastaga on liikmete arv kasvanud 11-lt 19-le. Kultuurikeskust juhtis algul Valt Ernštreit, 1997. aastast Gundega Blumberg. Ruume, seadmeid ega palgatöötajaid ei ole: ametlikult tegutsetakse Põhjamaade infobüroo juures, tegelikult juhataja kodus.

Liivi Kultuurikeskuse tähtsamad tööd:

1. Rändfotonäitus kõigis Põhjamaades, Eestis ja Lätis “Täs um min kuod” (“Siin on mu kodu”) koos prospektiga “Lîvlist” (“Liivlased”) liivi, läti, saami, soome ja norra keeles.

2. Rändkunstinäitus “Lîvõ kunðt” (“Liivi kunst”) Soomes, Eestis ja Lätis.

3. Noorteansambel "Vîm" ("Vihm"). Esinenud Soomes, Eestis ja Lätis.

4. Ainus liivikeelne ajakiri “Õvâ” (“Voog”). Rahapuudusel on ilmunud vaid kolm numbrit.

5. Tarkvara liivi keele kasutamiseks arvutil (Macintosh ja PC).

6. Tihedad suhted Eesti, Soome, Venemaa jt Euroopa riikidega.

7. Liivi keele õpetamine laste suvelaagrites Liivi rannas Irçl (Mazirbes).

8. Esimene ja ainus liivi kirjakeele konverents Irçl.

9. Liivi kultuuripäevad Riias.

10. Liivi luule antoloogia “Ma akûb sînda vizzõ, tûrska!” (“Olen sust kavalam, tursk!”, 1998). Koostanud Valt Ernðtreit, toimetanud Gundega Blumberg.

11. Voldik “Lîvõd kunðt” (“Liivlaste kunst”). Tutvustab 13 kunstnikku: Jân Belte, Vilnis Blaþevics, Ilva Buntika, Baiba Damberg, Valt Ernðtreit, Verner Karin ð, Solveig Lamstera, Andris Lamsters, Rita Lele, Lilita Lîce, Edmund Rozenfeld, An drõks Ðulcs ja Teodor Vangravs.

12. Allkirjade kogumine tähelepanu juhtimiseks riiklike strateegiliste programmide hädavajalikkusele, koostöö Rahvusvahelise Liivlaste Sõprade Seltsiga.

13. Liivi-läti, läti-liivi sõnaraamat (“Lîvõkîel-let kîel, let kîel-lîvõkîel sõnârôntõz” / “Lîbieðu-latvieðu, latvieðu-lîbieðu vârdnîca”, 1999). Koostanud Valt Ernðtreit, toimetanud Gundega Blumberg.

Liivi Kultuurikeskuse praegune esimees Gundega Blumberg ja liivi ajaloolises kostüümis ja esimene esimeesValt Ernðtreit Norra ordeniga õnnitlusi vastu võtmas.

Läti hoolib oma teisest põlisrahvast

Liivi päritolu seimisaadik Ilmârs Geige tutvustas Staiceles riiklikku pikaajalist sihtprogrammi “Liivlased Lätis”, mis koosneb kuuest konkreetsest programmist. Neid koostab pärast Liivi Kultuurikeskuse ja Rahvusvahelise Liivlaste Sõprade Seltsi ettepanekut Läti peaministri korraldusel 24. novembril 1998 moodustatud töörühm. Lähtutakse arvukaist ÜRO, UNESCO, Euroopa Liidu jt organisatsioonide soovitustest ja konventsioonidest rahvusvähemuste ja nende keelte kaitse kohta (saami, kõmri, iiri jt). Programm püütakse üles ehitada kahest aspektist lähtudes: 1) Läti riigi ja selle teise põhirahvuse, liivlaste omavahelised suhted; 2) liivlaste ajalugu, keel ja kultuuripärand kui rahvusliku kultuuripärandi loomulik ja lahutamatu osa. Esialgu töötavad koostajad oma kulul, kuid riik on lubanud õla alla panna.

On lausa ime, et sajandeid hävimisohus olnud liivi keel on tänini säilinud, sest seda pole kunagi kasutatud koolis, kirikus ega ametiasutustes. Seal on liivlastel tulnud suhelda läti, vene või saksa keeles. Emakeelt sai kõnelda ainult kodus, tööl ja meelelahutuses. Sõjaeelne Läti riik vaatles liivlasi kui assimileeritud rahva viimaseid jäänuseid. Nende vastu tundsid huvi peamiselt soome ja eesti teadlased (Lauri Kettunen, Lauri Posti, Oskar Loorits, Ferdinand Linnus jt), kes püüdsid tõsta ka liivlaste rahvusteadvust. 1920/30. aastatel õpetati liivi keelt rannakülade koolides üks kord nädalas vabatahtliku võõrkeelena (tunde andis laevakapten Mart Lepst), lugemikud jm emakeelne kirjandus oli trükitud Eestis ja Soomes. 1934. aastal algas teadlik liivlaste lätistamispoliitika. Uus rahvaharidusseadus käskis kõiki segaverelisi lapsi, kelle üks vanem on lätlane, õpetada läti keeles.

Nõukogude Lätis muutus liivlaste mittetunnustamispoliitika veelgi vägivaldsemaks. Alles seitsmekümnendatel asutati Riias ja Ventspilsis liivi rahvakunstiansambel, 1978. aastal lülitati liivlased N. Liidu rahvuste nimekirja, nende olemasolu tunnustas ka 1989. aasta rahvaloendus. Rahvuse lahter on ka Läti Vabariigi passis: liivlaseks peab end 185 inimest, kellest enamik liivi keelt ei oska.

Lätlaste uuel ärkamisajal ärkasid ka liivlased. Tänase Läti riigi ja liivlaste suhted on heatahtlikud, sest uutmisajal olid liivi liikumine innukalt toetanud Läti vabadusvõitlust. Läti Vabariigi seaduse järgi rahvuslike ja etniliste rühmade vabaduste arengust ja õigustest kultuurautonoomiale 19. märtsist 1991 pole liivlased mitte lihtsalt vähemusrahvus, vaid maa põlisrahvus, kelle identiteedi säilitamise eest vastutab riik. Liivlaste saatust peetakse õpetlikuks ka lätlastele, kes on ka ise väikerahvas Vene ja Lääne massikultuuri risttuultes. Samal aastal moodustati riiklik kultuurilooline kaitseala Liivi Rand, mis osalt kattub Slîtere looduskaitsealaga.

2001. aastal saab Riia 800-aastaseks. Et saksa vallutajad rajasid linna liivi küla asemele, peab juubeliürituste büroo Rîga 800 meeles ka Väina suudme esmaasukaid. Pealinna stipendiumi sai Staiceles kätte kolm noort liivlaste uurijat: Helsingi ülikooli ajaloodoktorant Renâte Blumberga ning TÜ fennougristikamagistrandid Çrika Krautmane ja Valt Ernðtreit. Çrika õpetab Läti Ülikooli soome-ugri keelte eriala tudengeile eesti keelt, vastset bakalaureuseprogrammi juhatab dr. phil. Kersti Boiko.

Kontserdil esinesid Riia liivlaste koor Lîvli (Liivlane) ja noorteansambel Vîm (Vihm), ladusas liivi keeles laulsid Staicele kooliõpilasedki. Oma oskusi näitasid TPÜ mari tudengid ja populaarne läti laulja Valdis Muktupâvels, kes mängib paljusid pille ja on ammutanud inspiratsiooni Liivi rannast. Liivi liikumine elavdab Läti sidemeid Eesti, Soome ja Ungariga: nelja maa sõprust tõotasid Valt Ernštreit, TÜ läänemeresoome keelte professor Tiit-Rein Viitso (esines ainsana liivi keeles!), Soome Instituudi Tartu osakonna kultuurisekretär Pertti Pyhtilä ja TÜ külalistudeng Mónika Segesdi. Soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee esindaja Andres Heinapuu iseloomustas kõiki soomeugrilasi üksildaste, naabrite silmis imelike rahvastena, kellel on üksteisega vähe ühist. “Paljud soomeugrilased ei taha olla imelikud ja püüavad naabritega sarnaneda, seepärast kahanebki nende arv pidevalt. Soome-ugri rahvaste rikkus ei seisne rahas, vaid kultuuris. Nüüd on juhtunud imelik asi: mõned liivlased tahavad olla imelikud soomeugrilased!” Fenno-Ugria esimees Jaak Prozes seadis Lätit Venemaale parimaks eeskujuks soomeugrilaste kohtlemisel. Liivlased on õnnelik rahvas: nad ei tegele poliitika, vaid kultuuriga; neil pole ühtegi parteid ega valitsust, kuid nad armastavad oma lippu ja keelt üle kõige.

Maailma etniline mitmekesisus on sama oluline kui taime- ja loomakoosluste liigiline mitmekesisus. Staicele linnale oli rahvusvaheline üritus ka tähtis regionaalpoliitiline samm. Liivi keel pole enam pelgalt teadlaste, vaid ka tavakodanike harrastus: seda õpitakse kursustel ja laagrites, liivi keele õpetajat otsib isegi Staicele linn. Eesti koolirahvale olenemata erialast – ka õpilastele – plaanib selle aasta sügissemestril täiendkursustel liivlasi ja liivi keelt lähemalt tutvustada TÜ emeriitprofessor Eduard Vääri.

Kohapeal käis ja raamatuid uuris
SANDER ALFRED LIIVAK
Pildistas PERTTI PYHTILÄ

Aken soome-ugri maailma * Liivi esileht * Eesti ajakirjandus liivlastest * SURI liivlastest * Liivi linke