SURI LIIVI LEHEKÜLGEDE ARHIIV
Aken soome-ugri maailma * Liivi esileht * SURI liivlastest

Noorus, 1970, nr. 7, lk. 41-45.

Liivlased –
VEEL MITTE
IN MEMORIAM

Mati Hint

Turaida lossitorn Sigulda-ekskursioonidel, lapsepõlvemälestused August Saali vestetud Kaupo ja Leili loost, 1930. aastate romaanid muistsest vabadusvõitlusest ja muidugi ka ajalooraamatud — nendega enamasti piirduvadki liivlastega seotud assotsiatsiooniahelad tavalisel eestlasel. Tihtipeale jääb nendel allikatel põhinevaid assotsiatsioone saatma mingi reeturlikkuse kõrvalmaik, mis leevendab ka kahjutunnet hõimurahva väljasuremise üle.

Isegi Eestis ja Lätis ei tea väga paljud — võib-olla enamik inimesi —, et liivlased polegi veel sootumaks kadunud. Meil on huvi liivi hõimukillu vastu viimase aastakümne kestel kõvasti tõusnud ja jätkab tõusu. Samal ajal jätkub Kuramaa tipus pidurdamatult ka liivlaste väljasuremine. Kõigist hääbunud või hääbuvatest läänemeresoome rahvastest on liivlased meile siiski kõige lähedasemad, ka oma ajaloo poolest.

Ajalugu ei ole liivlastele teinud õigust. Läänemeresoome kunagisest võimsaimast ja naabritega agaralt suhelnud hõimust on jäänud Liivimaa nimi vanadele maakaartidele ja ajalukku, liivipäraseid kohanimesid liivlaste varasemal asumisalal, liivipäraseid jooni mõnedes läti murretes (ent kustuma on ju määratud needki) ja läti kirjakeelde rida liivi laensõnu, mille algupära huvitab ainult spetsialiste. Materiaalne kultuur assimileerub veel jäljetumalt.

Selline asjade käik on ju üsna loomulik. Ajalool ei ole nähtavasti aega kõigile õigust teha. Sellegipärast võib meid liivlaste käekäik huvitada. Inimesed, kes on lähedaselt kokku puutunud liivlaste praeguse — võib-olla viimase — põlvkonnaga, kes on maiku saanud nende keelest, nende rahvajuttude ja -viiside võlust ning tunnevad liivlaste väärikust ja rahvuslikku iseteadvust, tajuvad seal toiminud ajalooprotsessi sõgedust. See on iselaadi õhkkond, mida liivi külades tajuda võib — raugastunud rahvakillu paratamatusega leppiv, kuid eneseteadlik vastuminek rahvuslikule 1õpule. Seda kogeda on ühtaegu kurb, rahustav ja ülev. Ülekohtutunne sugeneb sellesse mõjuvasse kogumuljesse pigemini sellest, et praegugi võib kohata jälgi neist majanduslikest ja ideoloogilistest teguritest, millega liivi rahva ümbersulatamise tuld on kohendatud.

Ristisõjad Baltimaadel tõid ühtmoodi häda ja õnnetust liivlastele, eestlastele ja läti hõimudele. Aga samal ajal kui kristianiseerimine tähendas paljudele rahvastele rahvusliku konsolideerumise protsessis uut jõulist etappi, tähendas see eestlastele orirahvaks alandamise algust ja liivlastele lõpu algust. Liivlaste asustusala polnud eriti kompaktne, ta hõlmas neil aegadel ulatusliku osa läänepoolsest Vidzemest ja Kuramaast. Selle kaare ümber Liivi lahe purustas Riia linna asutamine — vallutajate ülivõimas majanduslik ja ideoloogiline kants tükeldas liivlaste ala kaheks. Riia linna kasvu ja õitsenguga käis kaasas liivlaste surumine üha sügavamasse orjusse. (Sama kordus pool tuhat aastat hiljem Peterburi asutamisel Soome lahte kaarena ümbritsenud soome hõimude keskele — ka tulemused olid samasugused.) Orjastatud rahvaste kindlamaks vaoshoidmiseks ja eriti liivlaste lõplikuks allasurumiseks hakkasid maa uued isandad liivlaste aladele asustama latgalle, zemgalle ja kurše, kellele ühtlasi anti majanduslikult soodsamad tingimused, paremad maad ja tihti ka juhtpositsioon külaühiskonnas. Võib-olla etendas sellise soodustamise puhul osa ka läti hõimude ajakohasem majandusmeel — olid ju balti hõimud juba varem olnud karjakasvatajatena ja põlluviljelejatena edukamad kui läänemeresoomlased ning teiselt poolt on liivlased praegusenigi säilitanud väga erksa loodusmeele ning poeetilise suhtumise veesse ja metsasse; muutunud majanduslikes tingimustes polnud aga kalandusel ja küttimisel enam endist tähtsust. Nii suruti liivlasi oma maadelt üha enam välja. Üks näide selle kohta, kuidas mõisnikud lätlasi liivlaste vastu välja mängisid, on pärit veel 1859. aastast, mil Dundaga mõisa liivi talupojad keeldusid alla kirjutamast kõrgendatud rendilepingutele. See Liivi mässu nime all tuntud vastuhakk lämmatati tolle aja agraarpoliitika vaimus: tõrkujad aeti taludest välja ja talud anti sissetoodud lätlastele. Liiviastele jäi liivane ja soine rannikuriba, kus peamiseks elatusallikaks oli meri. Kujunes välja sunnitud rahvuslik tööjaotus, mis kajastub otseselt liivi keeles: mōmies (maamees) tähendab lätlast ning rāndali ('randlane') ja kalamies liivlast. Liivlaste jutustustes on taas tavaliseks aineks kaubareisid sisemaale — kalade vastu jahu, vilja ja kartuleid vahetama. On ootuspärane, et majanduslik teisejärgulisus soodustas halvustavat suhtumist liivlaste keelesse ja rahvakultuurisse. Veel tänapäeval kurdavad liivlased, kuidas nende keelt on varem nimetatud hobuse ja koera keeleks. Allakirjutanu tunneb soliidset liivi päritoluga kooliõpetajat, kes väidab end veendunud olevat, et liivlastel puudub igasugune kultuurivõime. See mees ei taha liivlaste omaks tunnistada isegi haruldaselt poeetilist ja meloodilist rahvalaulu "Knaš neitst vāldaputkõz" (Ilus tüdruk valge-lill), mille saksakeelset tõlketeksti on muuseas Karl Marx kasutanud armastuskirjana oma pruudile. Eriti kurvastav on selline suhtumine nüüd, kus igasugused hõimuliikumise pisikired liivlaste ümber on vaibunud ja kus lätlased hakkavad liivlastele pühendama siirast tähelepanu.

Eestlastest on Kuramaa liivlaste sidemed kõige tihedamad olnud saarlastega. Sōrli tähendabki liivi keeles eestlast ning Sōrmō nii Saaremaad .kui ka Eestit. Alles liivi trükisõnas 1920. aastatel üritati sisse viia vahetegemist ēstli ja Ēstmo ning sōrli ja Sōrmo vahel. Meie sajandi alguskümnendite otsekontaktideks eestlaste ja liivlaste vahel on muuhulgas ka Saaremaa karjapoisid ja Kolgaranna silgusoolajatüdrukud, kes käisid Kuramaal hooajatööl. Viimastest on mitmedki leidnud endale mehe ja kodu liivlaste hulgas. Üks liivlaste ja eestlaste dramaatilisi kokkupuuteid oli Esimese maailmasõja ajal, kui sakslased kogu ranniku evakueerisid. Osa liivlasi sattus siis Haapsallu. Viimastel liivlastel on palju sõpru Eestis ja liivlased teavad, et eestlased on nende hõimuvennad: Teg uottõ mäd sugud (te olete meie sugulased), öeldakse tihti kohe tutvuse tegemisel.

Üht rahvast võidakse kaua mäletada. Riia lahe ääres (Salatsis) suri liivi keel juba umbes sada aastat tagasi. Siiski tuleb aeg-ajalt sealtkandist kumu, nagu oleks seal kuskil veel mõni liivlane; konkreetsemad otsingud muidugi ei anna tulemusi. Salatsi liivlaste jaoks jäi ka hõimuliikumine hiljaks, seal hääbusid viimased liivi külad siis, kui Eestis hakkas idanema rahvuslik ärkamine. Seevastu Kuramaa liivlastest säilis killuke isegi Esimese maailmasõja järel. Selle avastamisega sai Eesti ja Soome idealistlik hõimuliikumine endale ideaalse objekti. Hõimuklubid Eestis ja Soomes, Suomalaisuuden Liitto, Akadeemiline Emakeele Selts jt. organisatsioonid, Helsingi ja Tartu ülikool ruttasid liivlasi ja liivi keelt uurima ning liivi rahvast äratama. Ajavahemikul 1920—1940 saadeti korda suuri tegusid liivi keele ja folkloori uurimise alal. Üsna kiiresti äratati ka rahvakillukese rahvuslik iseteadvus. Tol ajal oli liivlasi veel ligi 2000 hinge, nüüd püüti neid organiseerida, panna liivlasi teadlikult liivikeelset kultuuri viljelema, liivikeelset laulu harrastama, liivi keeles jumalasõna kuulama. 1923-1940 tegutses liivi rannakülade keskuses Mazirbes (Irē) Liivi Selts (Līvõd It), see organiseeris liivi keele õpetamise rannakülade koolides, korraldas pidusid ja koosolekuid, asutas liivi laulukoori ja raamatukogu, korraldas laulu- ja õppereise Eestisse ja Soome, andis 1930. aastatel välja lendlehesarnast multiplitseeritud ajakirja „Līvli" (Liivlane). Liivi noored õppisid Soomes ja Eestis. Seda kõike on uskumatult palju, kui mõelda, et selle töö järele puudus praktiline vajadus ja et sellel ei saanud olla muud eesmärki kui lükata edasi liivi keele väljasuremist. See eesmärk saavutati täielikult, ja kuigi me võime tänapäeval hõimuliikumise idealistlikku ja mõnigi kord antidemokraatlikku rahvuskontseptsiooni kritiseerida, on tänu tolleaegsele vaimustusele liivlased elanud meie päevini, üks raasuke kordumatut rahvuslikku ja keelelist individuaalsust on veel lõplikult kadumata ja assimileerumata. See on muidugi suur võit ka teaduse jaoks, sest just sõjajärgsel ajal on olnud võimalik liivi keelt lindistada.

Liivi keel jääb ka trükitud sõna ajalukku. On olemas andmeid liivikeelsest raamatust (nagu ka eesti- ja lätikeelsest keelatud luterlikust kirjandusest) juba 1525. a. Seni nii vana raamatut leitud ei ole ja vanimaks tõestatavaks liivikeelseks raamatuks on 1863. a. Briti ja Väljamaa Piibliseltsi poolt liivi keeles välja antud Matteuse evangeelium, millest 1880. a. ilmus uus trükk. Põhiline osa olemasolevast liivikeelsest kirjandusest ilmus 1920-1940. See on peaaegu täielikult tarbekirjandus: 5 vihikukest liivi lugemisraamatut (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised), "Piški katkismus" (1936), "Ūž Testament. Evangeliumõd ja apostõld t?öd" (1937), "Līvlist vaimli loulrāntõz" (Liivlaste vaimulik lauluraamat, enamasti kooliõpetaja K. Stalte ümberluuletused, 1939). Vaimulik kirjandus anti välja Soomes ja Ūž Testament (õieti osa Uuest Testamendist) on oma 296 leheküljega suurim liivi rahvale määratud liivikeelne raamat. Vaimuliku kirjanduse eelisväljaandmine iseloomustab õige hästi Soomest toetatud hõimuliikumise suunda. Soomes ilmunud liivikeelsest kirjandusest on huvitavaim kooliõpetaja Pētõr Dambergi „Jemakiel lugdõbrāntõz skūol ja kuod pierast" I (1935). See ilmaliku liivikeelse kirjanduse väljapaistvaim näide sisaldab oma 99 leheküljel palju rahvaehtsat lugemismaterjali, ka palju luuletusi liivi autoritelt (Karl Stalte, August Skadin jt.). See ja ka varasemad liivi lugemisraamatud on emakeelseks lugemiseks kõigile, koolis ja kodus, et rahval üldse oleks midagi emakeeles lugeda.

Liivi kirjanduse ainsaks päris ilukirjanduslikuks raamatuks on Karl Stalte "Līvõ lōlõd" (Tallinn 1924, kaanel ja tiitlil ekslikult Līvo lōlõd), mis pidi alustama Liivi Seltsi väljaannete seeriat Līvõd Īt kēratõkst. Sinna see asi jäi, aga luuletuskoguke (24 lk.) iseloomustab parimast küljest Liivi rannikul 1920, aastatel maad võtnud luuletamishaigust. Kunstiliselt on kogu täiesti võrreldav meie ärkamisaja esikteostega (ka temaatika poolest; emakeel ja isamaa loodus, mugandused eesti ja soome isamaalauludest) ja vastab kõigiti kunstkirjandusele esitatavatele nõuetele. Need laulud ja luuletused on läinud rahva hulka, paljudes liivi kodudes märkab trükitud seinasalmina selle kogu avaridu:

Rāndakēļ min jemakēļ,
piva minnõn um sin ēļ!
Kis võib rāndakkieldõ unnõ,
unub ka entš jema sõnnõ.

[Liivi keel (rannakeel), mu emakeel,
püha mulle on su hääl!
Kes võib liivi keelt unustada,
unustab ka oma ema sõna.]

Suur osa selle kogu luuletustest on viisistatud või siis on luuletekstid loodud Soomest, Eestist ja Saksast laenatud viisidele. Kaks noodivihikukest "Līvõkīel lōlõd" I ja II (Helsingi 1929 ja 1933) säilitavad viise ja laulusõnu, mida tänapäevani Liivi rannas liivi keeles lauldakse. Elava liivikeelse kultuurifaktorina on raamatukese selline saatus eripärane, sest ainult lugemiseks määratud liivikeelne kirjasõna ei leidnud liivlaste hulgas kuigi laiaidast pruukimist, rahvas oli harjunud läti kirjaga, liivi keelt ei harjutud lugema. Mitu ortograafiavarianti Eestis, Soomes ja Lätis ilmunud trükistes omakorda ei soodustanud emakeelse trükisõna levikut. Lõpuks osutuski kõige vastuvõetavamaks üks lätipärase ortograafia variant, kuid peagi lakkas kogu küsimus praktiliselt olemast.

1930. aastatel hakkasid liivlaste äratamisest osa võtma ka lätlased. Trükisõnas on nende saavutuseks kaks aastakäiku õnnestunult toimetatud ja küllaltki sisukalt liivlaste kalendrit "Rāndalist āigarāntoz" (1933 ja 1934, 80 ja 90 lk.), mis sisaldavad nii liivi- kui ka lätikeelseid materjale.

Üksikud noodi- ja laululehed ning juhutrükised ei muuda seda kogupilti kuigi palju rikkamaks. Kogu liivlastele määratud liivikeelne kirjandus ületab napilt 1000 lehekülge.

Hõimuliikumine sai Liivi rannikul hakkama ka monumentaalse ehitusettevõttega. Ligi kümneaastase organiseerimis-, korjandus- ja ehitustöö apoteoosina valmis 1939. a. liivlaste keskuses Mazirbe (Irē) külas peamiselt Eesti ja Soome rahadega ehitatud suur ja tänapäevalgi väga modernselt mõjuv liivi rahvamaja. Vastukaaluks ehitas Läti valitsus samasse külla moodsa ja suure koolimaja. Vaikne rannaküla (kus viimased aktiivselt liivi keelt rääkivad liivlased mõne aasta eest surid) võib tänu liivlastele uhkeldada kahe ilusa ja vägeva hoonega. Hõimuliikumise ja Läti valitsuse rivaliteet liivi küsimuses andis siin õige suurejoonelise resultaadi. Tavalisem oli nendes vahekordades väiklane osatamine ja vastastikune umbusaldamine.

Palju rohkem kui liivlaste jaoks on kirjutatud liivlastest, liivi keelest, folkloorist, rahvakultuurist. Liivi keel kuulub suhteliselt hästi uuritud keelte hulka. Juba 1861. a. ilmusid akadeemikute A. Sjögreni ja F. J. Wiedemanni ühisteenena liivi keele grammatika ning liivi-saksa ja saksa-liivi sõnaraamat. Siitpeale pole liivi uurimine päriselt vaibunud. Sajandi lõpul pühendas liivi keelele suurt tähelepanu tolleaegne soome-ugri keeleteaduse suurim autoriteet E. N. Setälä. Meie sajandil on kaalukaimad teened liivi uurimises Lauri Kettusel ja Oskar Looritsal. Esimese suurtööks on (teiste liivi keelt puudutavate uurimuste kõrval) suur liivi-saksa sõnaraamat (Helsingi 1938), teise „Liivi rahva usund" (Tartu 1926-1928) on meil hästi tuntud. (Meenutatagu mõlema mehe suuri teeneid ka eesti keele ja folkloori uurimisel.) Hilisematest liivi keele uurijatest tuleb eelkõige märkida L. Postit ja J. Mägistet ning tänapäeval E. Väärit.

Keele- ja vanavarakogumine liivlaste juures on ikka mingil määral seostunud osavõtuga liivi ühiskonna elust ja tema probleemidest. Ükskõikne ja tuim natuur ei leia teed liivlaste südamesse ega löö läbi ka keelekogujana, seevastu avatud ja seltsivad inimesed on hinnatud. Veel tänapäeval mäletatakse Liivi rannikul suure südamesoojusega ja tihtipeale pisarsilmi Lauri Kettust ja Oskar Looritsat, viimast kutsuti hellitavalt Vāldapäks (Valgepea), mis nime all O. Loorits on avaldanud ka liivikeelseid luuletusi. Tänapäeval on liivi keele uurijaid paljudes maades, Eestist Ameerikani. liivlastest enestest on liivi keelt ja kultuuri kogunud kooliõpetaja Pētõr Damberg (kes muide on tõlkijana ka eesti ja läti kirjandusi vahendanud).

Keele- ja folklooriuurija elu on Liivimaal kerge. Kuigi liivi keel on üsna omapärane ja keerulise grammatikaga, on tal keeleuurija jooks suur struktuurivõlu. Liivlaste silmapaistvalt hea kõne- ja jutustamisoskus, nende huumorimeel ning südamlik suhtumine teeb uurija töö rõõmsaks, tihti otse pidulikuks. Ka on liivi rahvajutud värvikad, eriti palju on jutte kuradist ja rahaaugust ning muidugi mõista ka merest. (Eesti keeles on olemas O. Looritsa "Valik liivi muistendeid", 1927, vt. ka "Liivi rahva usund".) Meil tuntud lauludest teatakse "Lilla istus vangitornis" teisendit. Suured liivi jutustajad on nüüd manalasse varisenud, veel mõned head aastad tagasi vestsid Katrin Zēberg ja Kārli Damberg tundide kaupa, nende jutuvarud olid ammendamatud. Noored ei tea neid jutte, nagu nende keeleoskuski on kobav ja häbelikkusega summutatud.

Niisiis jätavad liivlased ikkagi oma kitsejälje kultuuriajalukku ka selle sõna tavalises ja kitsas tähenduses. Liivi kultuuriloos on mitu meest ja mitu teenekat perekonda, kes on juhtinud liivikeelset kooli- ja kirikuelu, liivi koorilaulu, tõlkinud vaimulikku kirjandust, luuletanud ja harrastanud seltsielu (Martin Lepste, Karl ja Margarete Stalte, A. Skadin, D. Volganski-Vālgamā, P. Damberg, perekonnad Bertholdid, Cerbachid ja Breinkopfid), möödunud sajandi rahvuslaste J. Princi ja N. Polmanni ning tänapäevase luuletaja Pētõr Kāpbergi (Kõnkamäg) tegevuse ümber on rahvusromantika ja traagilise elusaatuse aupaiste. Ja kuigi kõik see, mis liivluse pikendamiseks tehti, pole liivlaste eneste töö ja ei jõudnudki liivlaste seas aktiivsesse kasutusse, on selle kultuuritöö tundmine liivlaste mõistmiseiks vajalik. Just puhtrahvusliku kultuurifaktori ja rahvusliku äratuse olemasolu poolest liivlased erinevadki teistest tänapäeval hääbuvatest läänemeresoome rahvastest (vadjalased, isurid, vepslased, valdai karjalased). Nii pisikese rahva jaoks on ka võõraste ja hõimlaste tähelepanu võimas psühholoogiline tegur rahvusliku iseteadvuse kujunemisel. Selle rahvusliku iseteadvuse tõttu elavad liivlased oma paratamatut saatust traagiliselt üle.

Kui üks rahvas kaob, siis jääb objektiivselt võttes maailm muidugi ühtmoodi vaesemaks, hoolimata sellest, kas see rahvas elab oma lõppu üle traagiliselt või assimileerub rõõmuga. Erinev on vaid suhtumine, mis enam midagi muuta ei suuda. See suhtumine on Liivis nii valuline, et vist mitte keegi, kes liivlasi tunneb ja kel on võimalus võrrelda sama assimileerumisprotsessi psühholoogilist külge Liivis ja näiteks Vepsas (kus ka teatav rahvuslik kultuurifaktor on elav) või Vadjas, ei saa jätta seda märkamata ega jääda selle poolt mõjustamata. Viimased liivlased teavad, et nad on juba muutunud eksootiliseks harulduseks, kelle juurde tullakse kaugeltki — uudistama või uurima või vaatama; see tõstab nende iseteadvust, aga juba lootusetut iseteadvust — ei ole kerge muutuda indiaanlaseks omaenda maal ja olla sellest kogu aeg teadlik. Resignatsioonimeeleoluline jutujätkulause nei ta um, nei ta läb, mis sa võid tiedõ ('nii ta on, nii ta läheb, mis sa võid parata') on Liivis väga iseloomulik ja arutlustes teemal mäd rouž ni kuolõbõd jara ('meie rahvas sureb ~ inimesed surevad nüüd ära') on üksikindiviidi surmast ikka kurvem rahva surm. Muidugi ei kõnni viimased liivlased ringi südamevalust kõverasse kistutena ja rahvustraagikast pilves nägudega. Paratamatust võetakse ikkagi paratamatusena ja paljud liivlasedki vaatavad liivi keelele juba kui minevikule, mida taganutmine tagasi ei too. Pigem võib öelda, et oma rahvusliku traagika läbielamine on liivlaste maailmatunnetust rikastanud.

Liivlasi ei ole enam palju järel ja iga aastaga jääb neid vähemaks. Ka viimased sõjad on liivlasi rängalt katsunud. Neid, kes aktiivselt kasutavad liivi keelt, ei ole võib-olla enam üle paarisaja, osa neist elab Riias, Ventspilsis ja Talsis.

Meie sajandil on liivlaste maa mõiste olnud päris täpselt piiritletud — rannakülad Kuramaa tipus „Kas tunned maad" liivi variandis määratud piiridega: Slītere mägedest mereni ja Kolka ninast Lūž-külani.

See on maa, kus võis veel mõni aasta tagasi liivi keelega hakkama saada ja kus liivikeelne tervitus jõva päva kutsub esile kas elava vastureageeringu või siis arusaava lätikeelse sveiki, sveiki. Iga aastaga jääb liivlasi hõredamaks ja juba on külasid, kuhu liivi keele uurijal enam asja pole.

Liivlaste maal on laiust napilt kümme ja pikkust poolsada kilomeetrit. Ometi on see maariba juba looduslikultki vaheldusrikas, kuigi vaheldust loovad ainult luitevallid ja nendevahelised sooribad, männimets ja harvad puisniidud, rändavad rannaluited, Piški ja Sūr mier (väike ja suur meri, s. o. Liivi laht ja meri). Läheduses on suur Slītere looduskaitseala. Küladki on väga eripalgelised, üks rohkem hajali kui teine, mõni otse mere ääres luitevallide taga, mõni kaugemal. Suvised uurimis- ja muidumatkad liivlaste maal on võluvad ka loodusilu tõttu. Liivased teed viivad läbi männimetsa külast külla, hargnevad ja ühtivad lõputult, ilma et eksiminemist siiski karta oleks, merekohin on kogu aeg kuuldeulatuses. Suures meres võib lõunatormide ajal tunda saada õvā — väga tugevat rannavoolust; meri on siis soe ja võib-olla ohtlikki.

Iga võõrast, kes liivlaste vastu huvi tunneb, võetakse avasüli vastu. Kehvadeski peredes kostitatakse piima, mee, kalade ja rokaga — liivi suvise rahvusjoogiga. Keeleuurimisekspeditsioonidega elukutseliselt harjunutelegi on Liivi rannas kogetav suhtumine elamuslik ja liigutav.

Viimase kümne aastaga on liivi külades palju muutunud. Surm on olnud sagedaseks külaliseks kõigis külades, liivluse keskuses Mazirbes meenutavad liivlasi veel tahvlid liivi rahvamajal ja liivikeelsed hauakirjad kalmistul. Kolkast tungib peale tänapäeva elutempo, suure kalatööstuskeskuse rajamine on rannakülast teinud rahva- ja kärarohke suuralevi, sirge maantee Kolkast Ventspilsi tegi tarbetuks ühe liivi rannaromantika võluvamatest atribuutidest — piški-boni. (Piški-bon, pisike Bahn, sõitis mänguraudteega sarnaneval kitsarööpmelisel teel, mille sakslased ehitasid Esimese maailmasõja ajal.) Enam pole ka marja- ja piimanaisi, kes Ventspilsis turul käiksid. Asjatoimetuse pärast saab nüüd Ventspilsi tolmust teed mööda mitu korda kiiremini. Kõik muutub, ja Liivi rannas väga kiiresti. Kuid veel ei ole viimased liivlased kadunud, veel on liivi noorigi, kes tahavad oma emakeelt õppida, veel lauldakse liivi keeles, veel ei piirdu liivlaste osa Ventspilsi koduloomuuseumiga. Meie aastatuhat ei näe viimase liivlase surma.

Aken soome-ugri maailma * Liivi esileht * SURI liivlastest

SURI LIIVI LEHEKÜLGEDE ARHIIV