Aken soome-ugri maailma * Liivi esileht * SURI liivlastest * Liivi linke
PROGRAMM "LIIVLASED LÄTIS". MINU MÕTTED |
Kõne 27. märtsil 1999 Staiceles liivi päeval "Liivlased Lätis tagasi"
Läti riigi ja liivlaste omavahelised suhted on olnud head ärkamisajast peale, kui Lätis hakkas tekkima oma etnopoliitika põhirahva suhetes Läti vähemusrahvastega. Liivlased on aktiivselt toetanud lätlaste iseseisvuse taastamise püüdeid, teiselt poolt kaasati liivlased juba 1989. aasta üldisel rahvaloendusel loendatavate rahvaste nimekirja ning Läti Vabariigi 1991. aasta 19. märtsi seaduses Läti rahvuslike ja etniliste rühmade vabast arengust ja õigustest kultuuriautonoomiale määrati esimest korda liivlaste ajaloos kindlaks liivlaste juriidiline staatus kui vana Läti põlisrahvas ja riigi vastutus nende ees.
1991. aastal loodi Lätis esimene riigi erilise kaitse all olev kultuuriajalooline territoorium ning eraldi alaprogramm “Liivi Rand” liivi keele, ajaloo ja kultuuripärandi uurimise toetuseks ning kultuuriprotsessi soodustamiseks. 1995. aastast on liivi keel ja kultuuriväärtused arvatud, vastavalt Läti kultuuripoliitika põhisuundadele, Läti rahvusliku kultuuripärandi koosseisu.
See tähistas uut suunda riigi ja liivlaste suhetes, sest liivi keele ja traditsioonilise kultuuri säilitamiseks on alati olnud ebasoodne olukord: liivlastel ei ole olnud oma koole, kõigis haldus- ja majanduslikes asutustes on tarvitusel olnud vene, läti või saksa keel, jumalateenistused on olnud läti- või saksakeelsed, koolid läti- või venekeelsed. Sellises olukorras sai liivi keel olla ainult perekonna, liivi töökollektiivide ja vaba aja veetmise kõnekeeleks. Ka vastsündinud Läti Vabariik suhtus liivlastesse kui juba assimileeritud etnilise rühma viimastesse jäänustesse. 1934. aasta 12. juuli Rahvaharidusseadus sätestas, et läti õppekeelega koolides peavad õppima lapsed, kelle vanematest kasvõi üks on lätlane. 20.-30. aastail õpetati liivi külade koolides kord nädalas fakultatiivselt võõrkeelena küll liivi keelt, kuid see ei saanud parandada olukorda. Sealjuures ei lubanud Läti valitsus kasutada liivlaste enda valmistatud õppevahendeid, sest need olid trükitud välismaal.
20.-30. aastail hakkasid liivlastele erilist tähelepanu pöörama eesti ja soome teadlased. Nad kogusid materjale liivi keele ja kultuuri kohta, üritasid tõsta liivlaste rahvuslikku tunnet, soodustada liivlaste säilimist ja saada Läti riigi kaastööd selles töös. 1923. aastal asutati ühiskondlik organisatsioon Liivlaste Liit, anti välja ajakirja «Lîvli». 1938.-1939. aastal ehitati Eesti, Soome, Ungari ja Läti vahenditest Irçl liivi rahvamaja. Mitmetel liivi noortel anti võimalus õppida Eesti ja Soome ülikoolides. See oli eestlaste ja soomlaste katse soodustada liivi intelligentsi tekkimist. Siiski oli seda kõike liiga vähe, et peatada liivlaste assimileerumist, sest puudus piisav Läti toetus.
Nende inimeste arv, kes avalikult tunnistasid ennast
liivlasteks, tasapisi vähenes. Eriti hakkas see toimuma pärast
1934. aastat, kui Lätis algas teadlik liivlaste
ümberrahvastamise poliitika. Nõukogude okupatsioonivõimud
algatasid Lätis liivlaste mittetunnistamise poliitika (1978.
aastal liivlased isegi kustutati NSVL rahvaste nimekirjast,
keelates seega passides kirjutada rahvuseks liivlane). Uusimatel
andmetel on ainult 185 inimest, kes on registreerinud ennast
liivlastena.
See põige ajalukku lubab paremini mõista liivlaste
nüüdisolukorda. Praegu, 90. aastate lõpus, on oluliselt
muutunud Läti poliitiline, õiguslik ja majanduslik keskkond.
Muutus on toimunud ka maailmas ja Euroopas. Ainult paar
aastakümmet tagasi algas uus, assimilatsioonivastane protsess.
Algas mitme rahva (kõmride, iirlaste, saamide jt.) taassünd,
olematusest tõus. Liivlased võinuksid olla nende taassündivate
rahvaste keskel. Ajalugu on andnud Läti riigile veel võimaluse
(võib-olla viimase) aidata säilitada tulevasteks põlvkondadeks
liivlaste unikaalset kultuuri ja keelt.
Liivi kultuurikeskuse ja Liivisõprade Seltsi initsiatiivil moodustati Peaministri 1998. aasta 24. novembri otsusega töörühm riikliku pikaajalise sihtprogrammi «Liivlased Lätis» väljatöötamiseks. Erinevates riikides kasutatakse erinevaid vahendeid ja meetodeid väikeste rahvaste abistamiseks (rahvuslik parlament, vetoõigused nende rahvaste poolt asustatud territooriumidel). Võimalik, et ka programm «Liivlased Lätis» võiks saada rahvusvahelist tunnustust ja heakskiitu. Siiski sõltub ürituste edukus alati riigist endast: milliseks kujuneb Läti seadusandlus ja selle asutuste praktiline toetus liivlastele; milliseks kujuneb läti rahva mõistmine ja moraalne toetus liivlastele. Praegu on olukord kujunenud selliseks, et just läti rahvas, kui domineeriv rahvas riigis, kui selle riigi poliitiline liider, peab parandama ajaloo jooksul liivlastega juhtunut. Tema moraalne kohustus on aidata säilitada liivi kultuuri ja keelt.
Rahvusvahelised institutsioonid - ÜRO, EL, EN, UNESCO - on võtnud vastu mitmeid deklaratsioone ja dokumente, mida võib kohaldada ka liivlastele Lätis. Väga tähtsad on näpunäited püsiva rahvastevahelise dialoogi kindlustamiseks, kultuuripärandi säilitamiseks, et kaitsta etnilisi vähemusi ja väikesi rahvaid diskrimineerimise ja ümberrahvastamise eest (UNESCO konventsioon jm) ja kindlustada emakeele kasutamisvõimalusi (Haagi soovitused rahvusvähemuste haridusõigustest, Euroopa vähemuskeelte konventsioon jm).
Sihtprogrammi «Liivlased Lätis» töörühm koostas seda kui pikaajalist kompleksset riiklikku programmi, mis paneb paika kõik peamised strateegilised ja taktilised tegevussuunad ja -sfäärid. Teostades korrapäraselt konkreetseid projekte ja üritusi, tekiks võimalus hoiduda etnilisest katastroofist, milleni on jõudnud vana Läti põlisrahvas, ning sätestada Läti riigi ja liivlaste endi kohustusi, vastutust ja toetuse viise Läti vana põlisrahva – liivlaste – säilitamiseks, kultuuripärandi mõistmiseks, keele ja kultuuri arendamiseks ning tänapäevaseks kasutamiseks.
Programmi kirjutamisel üritas töörühm rõhutada kahte, omavahel seotud aspekti.
Esimene aspekt on Läti riigi ja selle teise põlisrahva – liivlaste – omavahelised suhted. Kooskõlas rahvusvaheliste õigusaktidega loetakse sellised põlisrahvad ja unikaalsed vähemusrahvad nagu liivlased, nende kultuur ja keel, asendamatute väärtuste kategooriasse. Nende vähemusrahvaste säilitamise ja arengu eest peab võtma vastutuse see riik, mille territooriumil nad elavad. Praeguseks kujunenud olukorda analüüsides järeldas töörühm, et riik peab täiustama ja kohati looma uut juriidilist, institutsionaalset ja rahalist toetust liivlaste, nende keele ja kultuuri säilitamiseks ja olemasolevate probleemide lahendamiseks. Väljatöötatud pikaajaline sihtprogramm võiks olla otseselt selleks mehhanismiks, mis lubaks regulaarselt üle vaadata Läti riigi tegevust liivlaste olukorra parandamisel, ootamata seda hetke, kui liivlaste vennasrahvaste riigid rahvusvahelisel tasemel heidavad Lätile ette ükskõiksust liivlaste suhtes.
Teine aspekt on liivlaste ajalugu, keel ja kultuuripärand Läti rahvuslikku kultuuripärandi osana. Vastavalt Läti kultuuripoliitika põhisuundadele peetakse liivi keelt ja kultuuriväärtusi formaalselt Läti rahvusliku kultuuripärandi osaks. Siiski ei ole peaaegu üheski üldharidusliku kooli ega kõrgkooli programmis informatsiooni liivi ajaloo, keele, folkloori, mütoloogia, sümbolite, kirjanduse, kultuuritegelaste ja -mälestiste kohta, samuti liivlaste, nende keele ja kultuuri seostest Läti rahvusliku kultuuripärandi, läti rahva tekkimise ja Läti tänapäeva kultuuriga. Ühiskonnal ei ole piisavalt informatsiooni liivi päritolu ühiskondlike, kultuuri- ja poliitikategelaste kohta, luuletajate, kunstnike, teadlaste, liivi ajaloo-, kultuuri- ja keeleuurijate ja ühiskondlike organisatsioonide kohta, mis tegelevad liivi keele, kultuuri ja ajaloo küsimustega.
Liivi keelemälestisi, eriti kohanimesid, kultuuri- ja
loodusepärandit tuleb uurida kõigis Läti piirkondades, kus
liivlased on elanud minevikus või elavad ka praegu. See töö
peab sisalduma nii administratiivsete territooriumide
arenguprogrammides kui ka piirkondade kultuuriarengu projektides
ja haridusprogrammides. Mitmes kohas Lätis – Väina ja Koiva
alamjooksul, Lääne-Vidzemes ja Põhja-Kuramaal – võib
liivlaste kultuuripärand olla tähtis ka kultuuriturismi
arengus.
Riiklik pikaajaline sihtprogramm «Liivlased Lätis» on
koostatud katusprogrammiks sellele ürituste kompleksile, mis on
vajalik liivi etnose säilitamiseks ja arenguks. Ettepanekud
tuginevad riigi erilise kaitse all oleva kultuuriajaloolise
territooriumi Liivi Rand kaheksa-aastasele töökogemusele, liivi
ühiskondlike organisatsioonide, riiklike ja teaduslike
uurimisasutuste ettepanekutele, liivi sugulasrahvaste –
eestlaste, soomlaste ja ungarlaste – jätkuvale huvile
liivlaste saatuse vastu.
Analüüsides olukorda võeti kokku statistiline, keeleteaduslik
ja ajalooline informatsioon liivlaste kohta, koguti ja võrreldi
Läti Vabariigi seadusi peamiste rahvusvaheliste dokumentidega,
mis on seotud põlisrahvaste õigustega, selgitati välja EL
praktika, institutsionaalne, juriidiline ja rahaline toetus
põlisrahvaste ja vähemusrahvaste kultuuride ja keelte
kaitsmiseks ja arendamiseks.
Selgitati välja viie Läti valla-, kahe rajooni-, kahe
linnavalitsuse, kolme ministeeriumi, kõikide liivi ühiskondlike
organisatsioonide ja mitmete ekspertide arvamus liivlaste
praeguse olukorra kohta ja nende säilitamiseks teostatavate
ettevõtmiste kohta. Omavalitsuste suhtumine liivlastesse ja
nende probleemidesse on enamasti ükskõikne ja tegevusetu. Huvi
võib märgata vaid mõne omavalitsuse juures. Eriline tänu
Staicele linnavalitsusele. Mul oleks hea meel, kui sarnane
algatus tuleks ka mõnelt Kuramaa omavalitsuselt või linnalt,
kus elavad mõned liivlased.
Sihtprogrammi «Liivlased Lätis» ürituste süsteem on kavandatud kuue tegevusprogrammina:
Nende detailsemaks väljatöötamiseks on vaja pikemat ajaperioodi ja vastavat rahastamist.
Ka sihtprogrammis endas, mis algselt oli kavatsetud esitada läbivaatamiseks Ministrite kabinetile 1999. aasta 1. aprilliks, on veel mõned ebaselged küsimused, mille väljatöötamiseks on vaja kutsuda konsultante. Kahjuks pole Peaministri korralduses ettenähtud raha – 3900 latti – siiamaani eraldatud ja senini on tööd tehtud investeerides töörühma liikmete ja nende sõprade isiklikke vahendeid.
See paneb mõtlema, et 7. Seimi kinnitatud valitsus, samuti nagu eelmisedki, ei mõista vastutust, ka rahvusvahelist, mille riik on endale võtnud, tunnustades liivlastega seotud küsimuste korrastamise vajalikkust ja võttes vastu otsuse pikaajalise sihtprogrammi väljatöötamise kohta. Võib-olla on põhjus selles, et Läti riik on olnud sõltumatu vaid 8 aastat ja ei ole veel küps suhtuma liivlastesse tsiviliseeritud, Euroopa Ühendust vääriva riigina. Liivlastel ja lätlastel on olnud sajandite vältel ühine saatus. Juba 17. sajandil räägiti peatsest liivlaste kadumisest. Liivlased jäävad alles, ükskõik, kas riikliku programmiga või ilma, nagu nad on olnud alles kogu aeg. Liivlasi, liivi keelt ja kultuuri tuntakse Euroopas, neid on alati toetanud soome-ugri maailm – 23 miljonit inimest erinevates riikides - Eestis, Soomes, Ungaris ja Venemaal, kes uhkusega vaatavad sellele väikesele Lätis elavale rahvale, kes nii palju on suutnud saavutada. Liivlaste kavandatu realiseerimisel on vaja ka Läti ühiskonna toetust. Mul on rõõm täna siin, selles saalis, näha koos meiega nii palju liivlaste sõpru. Ja me teame - see jääb nii alatiseks. Sõprust ei pea ametlikult kinnitama.
Ilmâr Geige
Tõlge läti keelest: V. Ernðtreit