Handid on üks Loode-Siberi põlisrahvaid. Esimesed täpsemad andmed hantide kohta leiduvad hollandlase Witseni märkmetes 16. sajandi teisest poolest, kuigi hantide asuala nimetusega Ugra oli tuntud Venemaal juba 11. sajandil. Hantide varasem nimetus oli Ostjak, Obi ostjak, Obdorski, Berjozovo, Surguti ostjak jne. Kirjanduses seletatakse terminit ‘hant’ erinevalt. Seda on tuletatud sõnaühendist ‘hondõ-ho’ (handi keeles: “Konda jõe äärsed inimesed” või “khaani inimesed”). Vene nimetus ‘ostjak’ tekkis 16. sajandil. Seda on seletatud erinevalt. Näiteks on seda käsitletud nagu handi sõnade ‘as’ ning ‘jah’ metafoori (handi k.: ‘As’ - Ob, “suur jõgi”, ‘jah’ - rahvas). On lähtutud ka sõnast ‘ushtjak’ (nii nimetasid hante Siberi tatarlased).

Rahvaarv ulatub 22 tuhande inimeseni. Enamik hante elab rahvuskülades Obi, Irtõshi ja Obi lisajõgede ääres Handi-Mansi ja Jamali-Neenetsi autonoomsete ringkondade piirides. Obi suurimad lisajõed on Kunovat, Kazõm, Agan, Trom-Jugan, Vahh, Vasjugan, Suur Jugan, Salõm. Põliselanike protsent linnades on madal. Handid, kes elavad külades, tegelevad tänaseni põhjapõdrakasvatuse, jahinduse ja kalapüügiga.

Põhjas on hantide naabriteks neenetsid ja komid, idas sölkupid. Manside ja hantide mõned rühmad on majapidamise ja kultuuri poolest sarnasemad kui erinevad hantide rühmad omavahel. Näiteks sarnanevad Konda handid rohkem Konda mansidega kui Obdorski hantidega. Vahhi jõe handid on oma kultuuri poolest lähedasemad Tazi ja Tõmi sölkupitega kui näiteks Konda hantidega. Irtõshi handid on sarnasemad tatarlastele kui oma rahva põhjarühmale.

Handi keeles on kolm murrete rühma: põhjarühm (obdori, shurõshkari, kazõmi, sherkali murrakud), lõunarühm (atlõmi, leushi, irtõshi-konda murrakud) ja idarühm (surguti, salõmi, vahhi-vasjugani murrakud). Handi keele murrete rühmade vahel on väga suured erinevused, mille tulemuseks on see, et eri rühmade esindajad ei saa teineteisest aru.

Handid elavad väikestes asulates, kus on kuni kümme elamut. Asula üldine nimetus on KORT (h.k. kort - küla). Vastavalt majapidamise iseloomule on hantide elamud rändlevat ja pikset tüüpi. Handid-põhjapõdrakasvatajad elasid neenetsitelt üle võetud püstkojas. Alaliseks talveelamuks oli õhukestest palkidest ehitatud ristpalkelamu. Selline maja ehitati ilma laeta, väga lauge kaheviilulise katusega. Katus kaeti spetsiaalselt töödeldud kasetohuribadega, mis olid õmmeldud suurteks laidadeks. Kasetohu peale asetati rida peenikesi latte. Majal oli muldpõrand. Sees, uksest vasakul või paremal nurgas seisis ahi. Uksest kaugeima seina äärde tehti madal muldvall ning kaeti põhjapõdranahkadega. See oli magamisase.

Maja lähedusse ehitati sammastele (1-6, tavaliselt 4) väike laudadest majake - LABAS (h.k. - ait). Seal hoiti kõike, nahkadest toiduaineteni. Elamust eemale rajati puust alusele leivaahi. Ahi tehti savist ning see oli ilma korstnata. Ahju kohale asetati varikatus. Nõud - lusikad, tassid, kulbid - tehti peamiselt puust ja kasetohust. Puust tehti toidunõud, mida nimetatakse handi keeles AN, mis tähendab ‘tass’, ‘taldrik’. Kasetohust toode kaunistati väljaspoolt ornamentidega. kasutati laialt ostetud savinõusid, raua ja savikatlaid.

Vajalikuks esemeks hantide kodupidamises olid peenikesed laastud, mida kasutati näo, käsi, nõude kuivaks pühkimiseks, samuti meditsiini esemena ning imiku jaoks allalaotamiseks jne.

Põhjapõdrakasvatus oli hantide jaoks üks tähtsamatest rahvuslikest tööndusaladest. Kuid tänaseks on see juba tahaplaanile jäänud. Kui ajaloo- ja keeleandmete järgi otsustada, omandasid põhjahandid põhjapõdrakasvatuse neenetsitelt umbes 15. sajandil. Handi põdrakarjad olid neenetsi karjadega võrreldes väikesed. Koos põdrakasvatusega imbusid hantidele tootmisoskused, riietuste tüübid, püstkoda (h.k. jurn hot - neenetsi maja). Keelde tuli neenetsi põdrakasvatus-terminoloogia.

Ränneldes koos neenetsitega, läksid mõned handid-põdrakasvatajad kevadel põhja poole mere äärde. Seal tegelesid nad nagu neenetsidki merekalastuse ning mereloomade küttimisega. Kui saabusid külmad ilmad, rändlesid nad tagasi lõuna poole metsatundra tsonni.

Kazõmi jõe ääres arenes põdrakasvatus kõrvalelatusalaks. Kazõmlased omavad keskmiselt 25-30-loomalisi karju. Mõned põdrakasvatajad ühendasid suvel tavaliselt oma karjad. See andis teistele võimaluse tegeleda kalastusega. Kalastushooaja lõpuks oli nendel nii palju kala, et nad võisid vahetada kala, kalarasva ja teisi kalandussaadusi Obdorski hantidega põhjapõdraliha, -nahkade ja teiste põdrakasvatussaaduste vastu.

Sel ajal kui Kazõmi põdrakasvatuses kasutati karjaaedu, karja valvamist, jätsid Vahhi ja Agani jõgede äärseed handid oma karjad hoolitsemata. Põhjapõdrad olid suveks iseenese hoolde jäetud ning jooksid vabalt ringi. Nende otsimist alustati, kui sadas esimene lumi. See otsimine kestab 2 kuud. Siis läksid handid jahipaikadesse. Ainult mõned handid pidasid oma väikseid karju enda juures, ehitades neile karjaaedu.

Praegusel hetkel on Kazõmi sovhoosis 7 põdrakarja, igas 2-5 tuhat looma. Neid valvavad karjased peavad omavahel ning asulatega sidet ainult helikopteri abil või raadio teel.

Hantide lai paiknemine mitmesugusel geograafilisel maastikul ja teiste rahvaste kultuur mõjutas piisavalt kirju pildi kujunemist nende majanduses. Suuremale osale hantidest oli iseloomulik majapidamise tüüp, kus ühendati kalandus ja jahindus põdrakasvatusega või karjakasvatusega, kusjuures põdra- ja karjakasvatus omasid abimajanduse tähendust. Sõltuvalt kohalikest tingimustest oli esiplaanil kas kalastus, jahindus või põdrakasvatus. Handid, kes elasid Obi jõe ja selle lisajõgede alamjooksude aladel, tegelesid peamiselt kalandusega. Jõgede ülemjooksude elanikud tegelesid peamiselt jahipidamisega. Erinevatel lokaalsetel rühmadel olid erinevad kalapüüdmise viisid ja riistad. Jõgede alamjooksudel elanud handid käisid Obil hooajalisel kalapüügil. Nad elasid kogu kalastusperioodil koos peredega suveelamutes, püüdsid kala ja varusid seda talveks. Kalastushooaja lõpul, enne jää kaanetust, tulid nad tagasi oma elupaika.

Peale sesoonset kalapüüki püüdsid handid kala aastaringselt elukoha lähedastel väikestel jõgedel ja järvedel. Kalastades väikeste jõgede ülemjooksudel kasutasid handid erisuguseid punutud püüniseid ja teisi riistu.

On kaht tüüpi jahipidamist: liha- ja karusloomajaht. Jahti hakati pidama septembri lõpust esimese lume tulekul ja see hooaeg jätkus detsembri keskpaigani. Seejärel tulid jahimehed tagasi koju, kus elasid umbes jaanuari keskpaigani. Siis mindi jälle metsa, kuhu jäädi aprilli keskpaigani, mil algas sula. Jää lagunemisel algas linnujaht ja kalapüük. Jahiks kasutati püssi, püünisrauda, silmust ja muid lõkse. Oravajahil käidi koeraga, kes jälitas metslooma. Kaljukasse, jäneseid ja rebaseid püüti püünisraudadega, rebastele peeti ka ajujahti.

Augustis-septembris algab põdrajaht. Põtru kütitakse tavaliselt püssiga. Selle kõrval on kasutusel aga ka iidne põdrapüüdmise viis tarade ja aukude abil. Need tehti loomaradadele. Rajatakse mõnekümne kilomeetri pikkused varbtarad kahest horisontaalsest ritvade reast. Varbtarasse jäetakse läbikäik, kuhu paigutatakse terastrossist silmus või kaetakse sügav auk, mille põhjas on teravad teibad. Silmustrossi hõõrutakse nuluokstega, et inimese lõhna kõrvaldada. Puid läbikäigu lähedal ei raiuta. See jahimeetod annab suure saagi, aga see on röövpüük: auku kukuvad emased ning noored loomad.

Mõnikord peetakse karujahti. Karu jahitakse püssiga või eriliste püünistega. Karu saamisega kaasneb “karu pidu”.

Metsiseid küttisid handid püüniste abil, mis paigutati kodu lähistele, et nii lapsed kui vanad võiksid neid kontrollida. Linde kütiti ka püssidega. Veelindudele peeti jahti tavaliselt kevadel, rändlindude tulekul, või suvel, sulgimisajal.

Varem olid hantidel ainsateks liiklemisvahenditeks paat ning põdrarakend. Neid vahendeid kasutavad handid mõningal määral ka praegu.

Ühepuupaadid (haabjad) valmistati haavapuust. Selleks raiuti puu, tahuti pealt kirvega ja teravdati nina ja tagaosa. Väljaõõnestamine käis ristkirvega. Siis tõsteti paat ja tehti lõke paadi alla. Paadi sisse pandi aga vett. Paadipuu  aurutati välja, et oleks võimalus laiendada pardaid, mis kinnitati keppidega.

Põdrarakend on laenatud neenetsitelt. Põdranarta konstruktsioon, rakendus- viis, põdrakasvatusterminoloogia on neenetsi oma.

Riietust valmistasid handid tavaliselt looma- või linnunahast, kasukaid põhjapõdra- ja jänesenahast, voodreid orava- ja rebase käpakestest, parda-, kauri- ja luiganahast, jalatseid (h.k.: “njar”) suitsetatud põdra-, põhjapõdra- ja hobuse säärenahast , millel on karvad väljapoole, aga saapatald lõigati välja põhjapõdra laubanahast.

Oli ka kodukootud riietus. Näiteks, meestesärk lõunahantidel õmmeldi kodukootud nõgese lõuendist ja kaunistati rinnaosas. Aga riidekunst ei arenenud edasi nõgese pärast kanepi lõuendi valmistamisest. 20. saj. alguses hakati riietust valmistama ostetud kangast.

Naiste riietusest kaunistati rikkalikult kleidi alumist äärt, kaelust klaaspärlitega, värvikangastega ning nelinurksete tinapannaldega (selliseid pandlaid naised tegid ise).

Handi naised kandsid palju vask- ja hõbesõrmuseid, samuti klaaspärlikaunistusi: kaeluseid, igasugused rinna- ja patsikaunistusi. Patsidesse punuti nelinurksete nahatükikestega kaunistatud pael. Nahatükikestele on õmmeldud vasknööbid. Naised ühendasid patsid paksu vaskketiga, millele riputati sõrmuseid, kellukesi ja helmeid.

Riietevalmistamine oli tervelt naise töö. Tema valmistas naha ja teisi materjali riiete tegemiseks, valmistas niite, tikkis klaaspärlitega, kujundas ornamenti.

Vanasti jagunesid handid mitmeks hõimuks. Igal hõimul oli oma kindel keskus (asula) ning omad sõjapealikud. Selles asulas toimetati perioodiliselt ühiseid hõimupidusid sõjatantsudega. Kohta, kus toimusid tantsud, viis kaks teed. Iga fraatria tuli siia oma teed pidi.

Kõik obiugrilased (handid ja mansid), sõltumata oma hõimukuuluvusest, jagunesid kaheks hõimuks (fraatriaks), millest üht nimetati “mant” (handi k), “mos” (mansi k), aga teist - “por”. Vanasti olid fraatriad rangelt eksogaamilised, sest fraatria piires loeti kõik veresugulasteks - “vendadeks” ja “õdedeks”. Hiljem andis fratriaalne eksogaamia järele sugukondlikule.

Iga fraatria koosnes sugukondadest. Sugukonda nimetati esivanema või kangelase nime järgi. Igal sugukonnal oli oma märk - tamga, mida kasutati sugukonna omandimärgina, hiljem aga vene dokumentides allkirjana. Pere ja isiklikud märgid olid selle tamga variatsioonid.

Vanasti omas iga sugukond kindlat hulka nimesid, mis oli ettekirjutuseks, et surnu hing sündis lapse sünniga samas sugukonnas.

Igal sugukonnal oli esivanemate kultus. Sugukonna pühas kohas, kus elas esivanema hing, oli tema kuju. Seal oli tavaliselt ka sugukonna varakamber.

Tsaarivõim, püüdes hantide ja manside hulgas oma mõju tugevdada, hakkas neid ristima. Eriti massiline hantide ristimine algas 18. sajandi alguses ja lõppes 1754. a. Aga ristimine oli formaalse tähendusega ning see ei saanud muuta hantide religioosseid ettekujutusi.

Handid, olles formaalselt ristitud, säilitasid oma usu. See kandis endas piisavalt täielikku kompleksi totemistlikke ettekujutusi. Sugukondade ja fraatriate esivanemateks peeti loomi või linde, harvem taimi. Loomade või taimede austamine oli kindel, sest nad olid “veresugulased”.

Tootemlooma ei tohtinud keegi sugukonna liikmetest tappa. Kui ta aga siiski tapeti, tuli järgida mitmesuguseid käitumisreegleid. Mos-fraatria esivanemaks peeti Kaltashtsh’i, kes ilmus inimeste ette valge emajänesena või liblikana. Tema pühaks puuks oli valge kask. Por-fraatria põlvneb karust. Ühtede müütide järgi on see karu Ülailma peremehe (Numi-Torumi) poeg, teiste müütide järgi emakaru, kes sünnitas esimese naise.

Peale fraatria esivanema austas iga sugukond veel oma tootemit. Nende kujusid hoiti kindlates kohtades, kus neile perioodiliselt ohverdati. Ohverdati eriti tulundushooaja algul.

Obiugrilaste esivanemateusku iseloomustab “karupidu”, mis kujutas endast kombestikukompleksi, mis järgnes karu tapmisele. Obiugrilastel on kõige rohkem säilinud peo meelelahutuslik osa, mis koosnes lauludest, tantsudest ning humoorika iseloomuga etendustest.

Karupidu on obiugrilaste peamine püha. See viiakse läbi üks kord aastas pärast esimese lume langemist 7 aastat järjest. Pärast seda tehakse seitsme aastane vahe. Sel ajal on võimalik pidu läbi viia eduka karujahi järel.

Karu avastanud jahimees naases külla ning seletas vihjete ning zhestide abil, et leidis karu ning kus asub karu koobas. Ta seletas vihjamisi, sest et arvati, et karu hinged võivad kuulda ning karu lahkub ise koopast. Jahimehed kogunesid, meelitasid karu koopast välja ning tapsid ta. Samas kohas võeti karult nahk. Arvati, et karu on riietatud kasukasse ning enne selle mahavõtmist tuleb “pandlad avada”. “Pandlad” tehti puupulgakestest ja asetati karu rinnale. Pannalde arv sõltus sellest, kas oli tapetud isakaru või emakaru. Nahast eraldati kere, alles jäeti vaid pea ja käpad. Seejärel viidi karu külla, kus teda juba oodati. Pidu viidi läbi kõige suuremas püstkojas. Karu asetati ukse vastu seina äärde - seda kohta peeti kõige auväärsemaks. Kohustuslik oli karu ehtimine: silmadele asetati mündid, pähe seoti rätik, nina otsa seati ripatsid, rinnale riputati helmed. Karu ette asetati toit. Pidu algas pöördumislauluga Numi-Torumi poole. Peo sisuks oli tapetud karu eest andestuse palumine.

Pidu kestab 4 või 5 päeva, sõltuvalt sellest, kes tapeti, kas emane või isane karu. Handid usuvad, et isakarul on 5 hinge ja emakarul 4 hinge.

Peo ajal esitati erinevaid etteasteid, mis jutustasid kangelaste võitlustest, loomade elust, mis omasid osaliselt satiirilist iseloomu. Jahist lauldi rituaalseid laule, millega kaasnesid tantsud. Eriti kuulus on tants nooltega. Pidu kestab päeval ja öösel ning lõpeb karu liha söömise tseremooniaga. Seejuures oli ainult meestel karuliha söömise õigus.

Kõige kauem on obiugrilastel säilinud peo meelelahutuslik osa, millel on oma roll ka tänapäeval.