Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse pressiteade

14.07.2003

Pressiteated 2003 

Pressiteated 2002
Pressiteated 2001

 

 

Vadjalased said peetripäeval oma lipu ja vapi

Vadjamaal tähistati laupäeval ühendatult Luutsa (Luuditsa, vn k Lužitsõ) küla 504. sünnipäeva ning peetripäeva (pedropäivä, pädrä), peol esitleti esmakordselt ajaloos vadja heraldikat: heisati vadja lipp ja eemaldati kate vapilt.

Peo avasõnad lausus vadja muuseumi direktor Tatjana Jefomiva, kes tänas kõiki vadjalaste sõpru ja toetajaid ning kõneles lühidalt Luutsa küla ajaloost.
Tervituskõne pidas ka kohaliku administratsiooni esindaja. Kohalik omavalitsus toetas vadja muuseumi taastamist pärast 2001. aasta põlengut 10 000 rublaga.

Pidupäeva tipphetkeks oli sini-valge-punase vadja lipu heiskamine esmakordselt ajaloos. Sinised alad lipul sümboliseerivad veekogusid, v-tähe kujuline valge tähistab veekogude vahele kiiluvat randa ning märgib ühtlasi vadjalaste etnonüümi algustähte, punane rist lipul sümboliseerib aga vadjalaste jumalakartlikkust ning aastasadade pikkuseid kannatusi ning üleelamisi. Sama sümboolikaga on ka vapp. Heraldika kujundas Aleksandr Nikolajevitš Gurinov.

Luutsa pidulisi lõbustas vadjakeelse kavaga laste folklooriansambel “Lintu”, Peterburist oli külla tulnud rahvusvahelist tuntust kogunud Pietarin kuoro – Peterburi ingerisoomlaste koor eesotsas Olga Konkovaga, folklooriansambel Bestiarium, vene rahvamuusikud jt.

Ametliku kava lõppedes mängiti vanu ja uuemaid rahvamänge. Pidu sai marulise hoo, kui välja ilmusid peled (ümberriietatud sanditajad). Pelehtelemine näitab soomeugrilaste iidse kombe säilimist Vadjamaal.

Vadjalastest

Vadjalased on keeleliselt eestlaste lähemaid sugulasrahvaid. Vadjalaste asuala ulatus II aastatuhande algul Narva jõest ja Peipsi järvest Gatšinani. Mitu lainet vadjalasi on siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste hulka.
12. sajandil said vadjalastest Novgorodi vürstiriigi alamad. 15. sajandi lõpul sai Novgorodimaa loodepoolne haldusala elanike järgi nime Vadja Viiendik.
Novgorodimaa ühendati tsentraliseeritud Moskva riigiga lõplikult 1478. Alates 16. sajandist hakati vadjalasi õigeusku pöörama.
Esimesed kindlamad arvandmed vadjalaste kohta pärinevad 1848. aastast, mil neid oli 5148. 1926. aasta ülevenemaalise loenduse andmetel oli vadjalasi 705. Teise maailmasõja järgseil Venemaa rahvaloendustel vadjalasi rahvana kirja ei pandud. Tänapäeval kõneleb vadja keelt emakeelena kümmekond inimest.

Luutsa külast

Põline vadjalaste küla Luutsa asub Ingerimaal Kingissepa rajooni Laugasuu (vn k Ust-Luga) ringkonnas Lauga jõe alamjooksul, olles üks kolmest viimasest külast, kus vadjalasi elab tänapäevani.

Küla mainiti esmakordselt Novgorodimaa Vadja Viiendiku maksuraamatus 1500. aastal.
Suuremad muutused Ingerimaa rahvastiku koosseisus algasid Stolbovo rahu järel 1617, mil piirkonda siirdati massiliselt soomlasi.

Pärast põhjasõda toimus Ingerimaal Peeter I algatusel venestamisreform, mille käigus tehti mõisnikele soodustusi venelaste asustamise korral oma valdustesse.

19. saj olid Lauga alamjooksu talupojad Jõgõperä mõisniku alamad, kasvatades rukist, otra, kartulit ning söödataimi. Luutsa küla kümnel majapidamisel olid puuviljaaiad, kus kasvatati õuna- ja kirsipuid ning sõstraid.

1899. a loenduse kohaselt elas Luutsas 286 inimest.

19. ja 20. sajandi vahetusel võeti Luutsa külla palju isuritest pruute naabrusest Soikola poolsaarelt. Peredes säilis läänemeresoomeline kakskeelsus: emaga räägiti isuri, isaga vadja keelt. See soodustas teataval määral vadja keele säilimist kuni tänaseni.

20. sajandi algul oli Luutsas kaks toidupoodi, esimese teemaja Luutsa külas avas Ivo Pavel. 1912 kerkis Luutsas esimene telliskivimaja. Hakati ehitama kahemastilisi purjekaid, talvisest jääpüügist andis suuremat tulu silk, mida käidi suitsetatud kujul müümas Peterburis. Kõik kooliealised lapsed käisid koolis, täiskasvanutest kirjaoskajaid oli Luutsas 52. Vene keelt sajandi alguse lapsed Luutsas ei osanud, sellega puutusid nad kokku alles koolis.

1930 moodustati Luutsa kalaühing, mis 1. aprillil 1931 muudeti Luutsa kolhoosiks. Esimene esimees oli vadjalane Andrei Kirillovitš Nesterov.

1937 toimus üheksa kulakupere represseerimine “seoses Leningradi oblasti ja Karjala piirialade puhastamisega kulakutest”.

Saatusliku hoobi andis luutsalastele Teine maailmasõda: detsembris 1943 evakueeriti kogu küla elanikkond Soome: Luutsast ja naaberkülast Liivtšüläst kokku 550 inimest. Tules hävis suur osa külast.

1944. a vaherahulepingu järgi anti ingerimaalased Venemaale välja, nad asustati sunniviisiliselt Jaroslavi, Kalinini ja Pihkva oblastitesse, keelates kodukülla naasmise. 1947. a Ministrite Nõukogu määrus keelas Leningradi oblastis elamise kõikidele sõja ajal Soomes olnud isikutele.
Alles 1954 said vadjalased koju naasta. 1960. aastaks oli kolmandik soome viidud luutsalastest Luutsas tagasi.

1970 ühendati Luutsaga naaberküla Liivtšülä.
1990. aastate lõpul asutati Luutsasse Tatjana Jefomova eesvõtmisel vadja muuseum, mis hävis tules täielikult 2001. aasta septembris. Muuseumi asuti taastama eestlaste ja kohalike elanike abiga eelmisel aastal.

2001. aastal elas Luutsas-Liivtšüläs kahe küla peale kokku 72 inimest.


Pedropäivä, pädrä – peetripäev

Peetripäeva tähistati 12. juulil. Hommikul ja õhtul käidi kirikus, hommikul kirikust tulles söödi, joodi. Peetripäevaks pruuliti igas talus õlut.
Peetripäeval käidi kogu piduliste seltskonnaga kollast värvi andvaid taimi kogumas. Võeti kaasa võid, mune, piima, pann ning tehti härjasilmi. Poisid viisid viina. Näiteks Rajo külas peeti endistel aegadel peetripäeva neli päeva – lauldi ja tantsiti, viies päev oli peaparanduseks. Peetripäeval käisid ka nõiad.
Pärast peetripäeva mindi heina niitma, enne peetrit heina ei niidetud.
(Allikas: Paul Ariste: Vadja rahvakalender. Tallinn, 1969. Lk 95-99)


Eva Saar
Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus
suri@suri.ee
tel +372 6 449 270