Vadjalased
said peetripäeval oma lipu ja vapi
Vadjamaal
tähistati laupäeval ühendatult Luutsa (Luuditsa,
vn k Lužitsõ) küla 504. sünnipäeva ning peetripäeva
(pedropäivä, pädrä), peol esitleti esmakordselt
ajaloos vadja heraldikat: heisati vadja lipp ja eemaldati kate vapilt.
Peo
avasõnad lausus vadja muuseumi direktor Tatjana Jefomiva,
kes tänas kõiki vadjalaste sõpru ja toetajaid
ning kõneles lühidalt Luutsa küla ajaloost.
Tervituskõne pidas ka kohaliku administratsiooni esindaja.
Kohalik omavalitsus toetas vadja muuseumi taastamist pärast
2001. aasta põlengut 10 000 rublaga.
Pidupäeva
tipphetkeks oli sini-valge-punase vadja lipu heiskamine esmakordselt
ajaloos. Sinised alad lipul sümboliseerivad veekogusid, v-tähe
kujuline valge tähistab veekogude vahele kiiluvat randa ning
märgib ühtlasi vadjalaste etnonüümi algustähte,
punane rist lipul sümboliseerib aga vadjalaste jumalakartlikkust
ning aastasadade pikkuseid kannatusi ning üleelamisi. Sama
sümboolikaga on ka vapp. Heraldika kujundas Aleksandr Nikolajevitš
Gurinov.
Luutsa
pidulisi lõbustas vadjakeelse kavaga laste folklooriansambel
“Lintu”, Peterburist oli külla tulnud rahvusvahelist
tuntust kogunud Pietarin kuoro – Peterburi ingerisoomlaste
koor eesotsas Olga Konkovaga, folklooriansambel Bestiarium, vene
rahvamuusikud jt.
Ametliku
kava lõppedes mängiti vanu ja uuemaid rahvamänge.
Pidu sai marulise hoo, kui välja ilmusid peled (ümberriietatud
sanditajad). Pelehtelemine näitab soomeugrilaste iidse kombe
säilimist Vadjamaal.
Vadjalastest
Vadjalased
on keeleliselt eestlaste lähemaid sugulasrahvaid. Vadjalaste
asuala ulatus II aastatuhande algul Narva jõest ja Peipsi
järvest Gatšinani. Mitu lainet vadjalasi on siirdunud
Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste
hulka.
12. sajandil said vadjalastest Novgorodi vürstiriigi alamad.
15. sajandi lõpul sai Novgorodimaa loodepoolne haldusala
elanike järgi nime Vadja Viiendik.
Novgorodimaa ühendati tsentraliseeritud Moskva riigiga lõplikult
1478. Alates 16. sajandist hakati vadjalasi õigeusku pöörama.
Esimesed kindlamad arvandmed vadjalaste kohta pärinevad 1848.
aastast, mil neid oli 5148. 1926. aasta ülevenemaalise loenduse
andmetel oli vadjalasi 705. Teise maailmasõja järgseil
Venemaa rahvaloendustel vadjalasi rahvana kirja ei pandud. Tänapäeval
kõneleb vadja keelt emakeelena kümmekond inimest.
Luutsa
külast
Põline
vadjalaste küla Luutsa asub Ingerimaal Kingissepa rajooni Laugasuu
(vn k Ust-Luga) ringkonnas Lauga jõe alamjooksul, olles üks
kolmest viimasest külast, kus vadjalasi elab tänapäevani.
Küla
mainiti esmakordselt Novgorodimaa Vadja Viiendiku maksuraamatus
1500. aastal.
Suuremad muutused Ingerimaa rahvastiku koosseisus algasid Stolbovo
rahu järel 1617, mil piirkonda siirdati massiliselt soomlasi.
Pärast
põhjasõda toimus Ingerimaal Peeter I algatusel venestamisreform,
mille käigus tehti mõisnikele soodustusi venelaste asustamise
korral oma valdustesse.
19.
saj olid Lauga alamjooksu talupojad Jõgõperä
mõisniku alamad, kasvatades rukist, otra, kartulit ning söödataimi.
Luutsa küla kümnel majapidamisel olid puuviljaaiad, kus
kasvatati õuna- ja kirsipuid ning sõstraid.
1899.
a loenduse kohaselt elas Luutsas 286 inimest.
19.
ja 20. sajandi vahetusel võeti Luutsa külla palju isuritest
pruute naabrusest Soikola poolsaarelt. Peredes säilis läänemeresoomeline
kakskeelsus: emaga räägiti isuri, isaga vadja keelt. See
soodustas teataval määral vadja keele säilimist kuni
tänaseni.
20.
sajandi algul oli Luutsas kaks toidupoodi, esimese teemaja Luutsa
külas avas Ivo Pavel. 1912 kerkis Luutsas esimene telliskivimaja.
Hakati ehitama kahemastilisi purjekaid, talvisest jääpüügist
andis suuremat tulu silk, mida käidi suitsetatud kujul müümas
Peterburis. Kõik kooliealised lapsed käisid koolis,
täiskasvanutest kirjaoskajaid oli Luutsas 52. Vene keelt sajandi
alguse lapsed Luutsas ei osanud, sellega puutusid nad kokku alles
koolis.
1930
moodustati Luutsa kalaühing, mis 1. aprillil 1931 muudeti Luutsa
kolhoosiks. Esimene esimees oli vadjalane Andrei Kirillovitš
Nesterov.
1937
toimus üheksa kulakupere represseerimine “seoses Leningradi
oblasti ja Karjala piirialade puhastamisega kulakutest”.
Saatusliku
hoobi andis luutsalastele Teine maailmasõda: detsembris 1943
evakueeriti kogu küla elanikkond Soome: Luutsast ja naaberkülast
Liivtšüläst kokku 550 inimest. Tules hävis suur
osa külast.
1944.
a vaherahulepingu järgi anti ingerimaalased Venemaale välja,
nad asustati sunniviisiliselt Jaroslavi, Kalinini ja Pihkva oblastitesse,
keelates kodukülla naasmise. 1947. a Ministrite Nõukogu
määrus keelas Leningradi oblastis elamise kõikidele
sõja ajal Soomes olnud isikutele.
Alles 1954 said vadjalased koju naasta. 1960. aastaks oli kolmandik
soome viidud luutsalastest Luutsas tagasi.
1970
ühendati Luutsaga naaberküla Liivtšülä.
1990. aastate lõpul asutati Luutsasse Tatjana Jefomova eesvõtmisel
vadja muuseum, mis hävis tules täielikult 2001. aasta
septembris. Muuseumi asuti taastama eestlaste ja kohalike elanike
abiga eelmisel aastal.
2001.
aastal elas Luutsas-Liivtšüläs kahe küla peale
kokku 72 inimest.
Pedropäivä, pädrä – peetripäev
Peetripäeva
tähistati 12. juulil. Hommikul ja õhtul käidi kirikus,
hommikul kirikust tulles söödi, joodi. Peetripäevaks
pruuliti igas talus õlut.
Peetripäeval käidi kogu piduliste seltskonnaga kollast
värvi andvaid taimi kogumas. Võeti kaasa võid,
mune, piima, pann ning tehti härjasilmi. Poisid viisid viina.
Näiteks Rajo külas peeti endistel aegadel peetripäeva
neli päeva – lauldi ja tantsiti, viies päev oli
peaparanduseks. Peetripäeval käisid ka nõiad.
Pärast peetripäeva mindi heina niitma, enne peetrit heina
ei niidetud.
(Allikas: Paul Ariste: Vadja rahvakalender. Tallinn, 1969. Lk 95-99)
Eva Saar
Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus
suri@suri.ee
tel +372 6 449 270