III. OBIUGRILASED JA SAMOJEEDID
Obiugrilased ja samojeedid on aastatuhandeid elanud Siberi ja Kaug-Põhja ekstreemsetes kliimatingimustes ning kujundanud välja neis tingimustes otstarbeka ökoloogilise omakultuuri. Nende väikerahvaste kultuur on väga habras ning olemuselt küllaltki vastupanuvõimetu tehnoloogilise tsivilisatsiooni ekspansioonile.
30-ndatel aastatel toimunud kultuuri lõhkuvale nõukogude rahvuspoliitikale (šamaanide hävitamine, laste eraldamine vanematest ja traditsioonilisest elukeskkonnast internaatkoolidesse) lisandus 50ndates aastate teisest poolest nafta- ja gaasitööstuse ekspansioon, mis on mõjunud katastroofiliselt nende rahvaste elukeskkonnale. Hävitatud on miljonid hektarid põhjapõtrade karjamaid ja reostatud kalarikkad veekogud, jättes põlisrahvaste esindajad ilma oma tradistsioonilistest elatusvahenditest.
1994. aasta Komi naftaleke, mis suures osas kandus põhja poole neenetsite asualale, on erandlik ainult mahu poolest. Siberi naftajuhtmed lekivad pidevalt, saastades järjekindlalt loodust. Naftaga koos väljapumbatavat gaasi on aastaid põletatud atmosfääris, nii et kevaditi muutub lumi enne sulamist kohati pigimustaks. Saastatud sambla söömisest haigestuvad ja surevad põhjapõdrad, kellel on oluline koht nii põlisrahvaste kultuuris kui majanduses.
Seoses nafta- ja gaasimaardlate rajamisega hantide ja manside asualadele on sisseränne plahvatuslikult kasvanud: ajavahemikus 1938-1989 on sealne rahvaarv kaheteistkordistunud. Kiiresti tekkinud tööstuspiirkondadest on hante sunnitud lahkuma. Nii hantidest kui mansidest on oma põlistel maadel saanud kaduvväike vähemus.
Seda protsessi illustreerib järgnev tabel, mis näitab hantide ja manside osatähtsuse muutumist Handi-Mansi Autonoomses Ringkonnas.
| Aasta | 1939 | 1959 | 1970 | 1979 | 1989 |
| handid | 13,0% | 9,2% | 4,5% | 1,9% | 1,8% |
| mansid | 6,2% | 4,6% | 2,9% | 1,1% | 0,6% |
Maavarade laiem kasutuselevõtt seab analoogsesse olukorda ka neenetsid jt. põlisrahvad.
Kogu põhjarahvastikust (ligi 180 000 inimest) on tööstustootmises tegev vähem kui 2%. Elukeskkonna tööstuslik tsiviliseerimine on toonud kaasa põhjarahvaste keele ja kultuuritraditsioonide kõrvaletõrjumise. Sellele lisandub rassiline diskrimineerimine.
Suur osa tööstusmigrantidest on asunud Siberisse ja põhjaaladele ajutiselt, neil pole ei soovi ega võimalust aru saada kohaliku põlisrahva eluviisist, kultuurist, kommetest ja traditsioonilisest õigusest. Sisserännanute ja põliselanike kultuurikonflikt on suurendanud tulnukate niigi kriminogeenset mõju: põliselanike ja nende vara vastased ja ökoloogilised kuriteod jäävad reeglina karistamata ja registreerimata. Tulnukad tapavad põliselanike põhjapõtru, varastavad nende kalasaaki, tühjendavad aitu ning seejärel süütavad neid. On hakatud rüüstama põliselanike haudu ja pühamuid, lootes seal leida väärtesemeid. Sagenenud on metsatulekahjud.
Venemaa põhjarahvaste lapsed on sunnitud suurema osa aastast veetma internaatkoolides, perekonnast lahus. Kodus saavad nad olla ainult suvisel (mõned ka talvisel) koolivaheajal. Nii võõrandub noor põlvkond perekonnast, emakeelest ja oma rahva traditsioonilisest kultuurist. Ka viimasel ajal juurutatav emakeelne algharidus ei korva eemalolekut oma kultuurikeskkonnast.
Internaadipõlvkondade silmis on jaht, põdrakasvatus ja kalapüük mitteprestiižsed tegevusalad. Need noored, kes tegutsevad traditsioonilistel aladel, ei suuda sageli luua perekonda.
Rassierinevuste tõttu pole võimalik oma kultuurist võõrandunute täielik integreerumine vene ühiskonda, vähemalt mitte Siberis ega Kaug-Põhjas. Need ametid, mis eeldavad keskharidust, on põhiliselt migrantidest muulaste käes. Rassiliselt erinevate obiugrilaste ja samojeedide olmeline diskrimineerimine on avalik. Venelased ei pea neid - osalt ka kultuurierinevuste tõttu - täisväärtuslikeks inimesteks: nad ei leia sobivat tööd, neid mõnitatakse. Oma identiteedi kaotanud aborigeenid, suutmata leida uut, lumpeniseeruvad, samuti ka traditsioonilised elatusvahendid kaotanud vanem sugupõlv, kes ei suuda kultuuri olulise erinevuse tõttu kohaneda industriaalse elulaadiga. Seetõttu on alkoholism saanud enneolematud mõõtmed, sagedased on enesetapujuhtumid, eriti keskealiste meeste hulgas. Alates 70-ndatest aastatest võib täheldada etnilist dispersiooni - paljud põhjarahvaste liikmed asuvad elama väljapoole etnose asuala.
Seoses hõreda asustuse, arstiabi puuduliku majandusliku baasi, rassilise olmediskrimineerimise (haiglates paigutatakse põlisrahvaste esindajad halvematesse tingimustesse) ja sidevahendite puudulikkusega pole enamikule põlisrahvaste esindajaist kättesaadav tänapäeva tasemel arstiabi. Suur on haigestumus tuberkuloosi ja teistesse nakkushaigustesse.
Lootustandvana mõjub see, et mitmetesse Venemaa seadustesse on kirjutatud sätteid, mis seavad "väikesearvulise põhjarahvad" eriolukorda. Maakoodeks ja Metsaseadusandluse alused näevad ette maa- ja metsakasutuse erirežiimi nende asualadel, Maapõueseadus näeb ette, et maavarade kasutamisest omavalitsustele laekunud tuludest peab (küll liiga väikese) osa kulutama nende rahvaste sotsiaalmajandusliku olukorra parandamiseks. Handi-Mansi Autonoomses Ringkonnas võeti 1992. aastal vastu määrus kogukonnamaade aborigeenidele tähtajatuks kasutamiseks andmise kohta, samas kui hilisemas üldriiklikus Maakoodeksis on vastav tähtaeg 24 aastat. Määruse järgi ei tohi ilma valdaja loata laiendada naftatööstust põliselanike valduses olevatele maadele. Paraku on leitud võimalusi sellest möödahiilimiseks, samuti on teada juhtumeid, kus naftakompaniid on ostnud põliselanikelt vajamineva nõusoleku tühise määra esmatarbekaupade ja toiduainete eest, mille muretsemiseks pole põliselanikel raha ega võimalust. Samuti on esinenud nõusoleku väljapressimist ja väljapetmist alkoholi abil.
1989. aastal asutatu Association of Aboriginal Small Peoples of the North, Siberia and Far East of the Russian Federation (Associacija korennyh malotšislennyh narodov Severa, Sibiri i Dal'nego Vostoka Rossijskoj Federacii). Sellesse kuulub lisak Vene saamlastele, obiugri ja samojeedi rahvastele ka teiste põhjarahvaste esindajaid (nt. tšuktšid, korjakid, evengid). Eespoolnimetatud seadusesätted on vastu võetud suures osas tänu selle organisatsiooni survele.
Siiski on obiugri ja samojeedi rahvad siiani kultuurilise ja füüsilisegi väljasuremise ohus majanduslikku, intellektuaalsed ja moraalset välisabi. Nende tulevik oleks kindlustatum, kui kohalikud ametnikud peaksid enam kinni seadustest, samuti oleks vajalik ILO 169. konventsiooni ratifitseerimine Venemaa poolt. Edasine tööstustegevus põlisrahvaste elualadel peaks eeldama lepingute sõlmimist ja tekitatud kahjude hüvitamist
OHUSTATUD UURALI RAHVAD, SURI 1995
www.suri.ee: Obiugrilased ja samojeedid (arhiiv kuni 2006)