Punane mees puhub kotkavilet
 
PIRET TALI

Eestis on taas alanud indiaanisuvi. Kanada Sturgeon Lake reservaadi 19 kree-indiaanlast ootab ees kantrivanker: Harku, Toila, Viljandi, Kuressaare, Põlva ja Roosna-Alliku hobupäev. Rocca al Mare vabaõhumuuseum sel nädalalõpul ka.

Mingist arusaamatust suguharust indiaanlasi võib kohata iga maailma suurema supermarketi juures. Rääkimata näiteks kitsukesest turuplatsist Poolas või toomkirikus Firenzes.

Nende ainus elukutse ongi olla indiaanlane. Stupid white man, kes sulepuru ning euroindiaanlust sealjuures tõelise pähe võtab, on talle paras ostja. Päris-indiaanlasi, kellel meie soome-ugri juurtega üllatavalt palju ühist on, võib vahel päris lähedalt leida. Näiteks Eestist. Aga alati pole neil sulgi peas ja tomahooki käes.

"Me kutsume neid tänavamuusikuid võlts-indiaanlasteks," sõnab Wes Stevenson "Nad on kaotanud sideme oma rahvaga ning seetõttu ka identiteedi, neil pole õigust rääkida kõigi indiaanlaste eest."

Andkem siis sõna teistsugustele punastele inimestele, keda supermarketites rooflöödiga ei kohta. Neid ei õnnestu tavaliselt väljaspool nende kodu üldse kohata.

Wes liigub Eestis ringi 19 punanaha seltsis, neil on seljas punased vahtralehe-lipuga kilejoped kirjaga Eesti Tour 97. Need indiaanlased on pärit Põhja-Kanadast Sturgeon Lake'i reservaadist ja nad kuuluvad krii rahva hulka.

"Oluline on õppida Eestilt, millest inimesed suures maailmas väga vähe teavad ja kelle kogemused on meiega sarnased. See aitab mõista maailma, muidu me keskendume ainult endale," sõnab Wes.

Pole kunagi näinud MacDonald'sit

"Nad on väga indiaanipärased," sõnab Wes. MacDonald's Viru tänaval tekitas noortes indiaanlastes just seetõttu elevust, et nad polnud varem seda näinud ega külastanud. Eestis käivad nad seal oma eakate kaaslaste meelehärmiks iga päev. Eesti on nende jaoks Euroopa - ööklubid, vanalinn, rahvakultuur.

Möödunud suvel tõi põlisameeriklaste festival Vabaõhumuuseumis tohutu suure inimmassi. Mullused indiaanlased pärinesid osalt vendade Urbide Arizona-tuttavate hulgast, osalt Lõuna-Kanadast.

Eestis ehitasid nad higistamistelgi, õpetasid Kunstiakadeemias hõbeehteid, keraamikat ning ravimikotte ja -ringe valmistama. "Me ei osanud arvatagi, et niipalju rahvast tuli," lausub Kunstiakadeemia dotsent, metallikunstnik ja graafik Kärt Summatavet. Indiaanlased joosti peaaegu jalust maha.

Kärt on koos eestlasi ning põlisameeriklasi siduva ühendusega Kõuelind üks indiaanisuve korraldajaid. Thunderbird on lind, kes kõikide indiaani rahvaste jaoks on ühe tähendusega.

Indiaaniuurija Omar Volmer näiteks kuulub ka sinna ühendusse. Aga indiaanlaste Eestisse kutsumise idee pärineb ETV indiaanisõbralt Vahur Laurilt. Kõuelinnud kasutavad oma isiklikke kontakte, et eestlasi ja võimalikult erinevaid põlisameeriklasi kokku viia.

Apartheidi-reþiimist pärit taust on meil sarnane. Nagu ka raskused rahvusliku idenditeedi säilitamisega pealesuruvas rämpsmassikultuuris.

Punase mehe kirjutatud ajalugu

Wes on Saskatchewani Indiaani Kolledþi tegevdirektor ja professor. See on väheseid indiaani kolledþeid, millest on ilmselt sel sügisel saamas esimesi indiaani ülikoole. Sel suvel hakkavad nad ehitama 40 miljonit maksvat uut õppehoonet. Ligi kolmveerand õppejõududest on indiaani päritolu doktori ja magistrikraadiga mehed.

Samapalju kui õpetatud mehed, juhib Saskatchewani Ülikooli Kanada 72 reservaadi 72 pealikust koosnev nõukogu. Indiaanlaste kolledþeid on Kanadas kokku 22 ja Ühendriikides 27. 150 aasta eest kirjutasid Kanada võimud ja indiaani suguharude pealikud alla lepingu, mis võttis 98 protsenti maadest indiaanlastelt ära. Nüüd kasutavad punanahad teadmisi ja raha, mida valged nende maksuvabadesse mängupõrgutesse jätavad, oma maa tagasi ostmiseks. 1958. aastast on enamikul reservaatide elanikest ka kodakondsus.

Tavalisest ülikoolist eraldab SIFC see, et seal saab õppida näiteks viit indiaani keelt, ajalugu, õigusteadust. "Ajalugu on alati kirjutanud valged mehed, eurooplased, kes on Kanadasse tulnud idast ja meie asi on anda sellele ajaloole läänepoolne perspektiiv," lausub Wes.

Mõistagi ei alga punase mehe kirjutatud Uue Maailma ajalugu Kolumbuse vallutusretkest. See on vaid detail varem ja hiljem sündinust. Kolmeks nädalaks reservaati sõitnud valge ei saa aru pärismaalase rituaalist, aga ülespuhutud nägemuse sellest paneb ta filmi või raamatusse ikka. Indiaanlased lihtsalt müüvad paremini kui keldid või eskimod.

Kärt põimib soome-ugri ja indiaani juuri

"Kui valge inimene minult küsib, et miks indiaanlased ei õpi ometi meie traditsioonikates kolledþites," muigab Wes, "siis ma küsin vastu, et kui indiaanlased oleksid enamus ja valged vähemus, kas teie tuleksite siis meie ülikooli. Meil on pikk ajalugu ja me õpetame teie inimesi elama."

Kontsertidele tuleb publik tavaliselt vaatemängu otsima. Sulgi-trummi ja eksootikat. Rituaalis osaleda ei saa kiirustades - tuleb jälgida ja kuulata. Seda suudad mõista siis, kui nähtavalt midagi ei toimugi, vaid midagi sünnib sinus endas.

"Eesti kultuuris oleme unustanud ära respekti ja eetika," arvab Kärt Summatavet. Eelmisel aastal tormasid paljud kohale, lootes jumal teab mida. Mõned sikutasid teksastes mehi ja nõudsid sulgi. "Tahaks olla kindel, et meis on respekti, millega ei minda rituaali harmooniat rikkuma."

Paljud meist on kummuli nn valgustusliku kirjanduse ees, olgu see siis budism, krišnaism, Aarma, Viilma või Pauksonid, unustades selle, millele meil enestel algupäraselt on toetuda.

"Indiaanlased hoiduvad end samastamast massiühiskonnaga ja hoiavad ülal seda vana, mis neil on," lausub Kärt. "See annab neile jõudu. Indiaani kultuur kestab sinus seni, kuni sa oled selle osa."

Terry on tseremooniameister

Terry Daniels on Sturgeoni reservaadi M. C/ elder ehk tseremooniameister. Ta meeldib eestlastele, kui ta oma kahe patsiga mööda linna kõnnib ja naeratab. Tal on hea meel näha inimesi õnnelikena ja naeratamas. Ta räägib lugusid, legende, muistendeid. Terry on nagu kirjanik, aga töötab suuga.

"Me võtame valged, kes meie rituaalidele tulevad, hea meelega vastu. Me ütleme, tere, istuge meiega, võtke osa. Meile meeldivad külalised," sõnab Terry.

Terryl on kotkaluust vile. Seda ei tohi ilmaasjata puhuda - see on püha. Päikesetantsus on sellel ka roll. Kui sa juba kotkaluud puhunud oled, pead rääkima loo. Võib-olla sellest, et keegi on haige.

Samal ajal harjutab tema ümber hulk noori punanahku, kellest enamik enam Terry kree-keelt rääkida ei oska. Neli neist löövad üht suurt trummi ja laulavad kõrgemate-madalamate kurguhäältega üks käsi kõril. Trumm kostab kaugele ja tundub nagu lööks suur süda. Tavaliselt lööb seda kümme meest.

"Kui laps on emaihus, siis on kõige turvalisem ema südame rütm. Kui väike laps kukub ja saab haiget, võtab ema ta sülle, oma südame vastu, siis rahustab teda ema süda. Trumm on ka nagu süda," räägib Terry.

Tantsitakse ja lüüakse trummi kellegi ravimiseks. Olgu ta siis haige füüsiliselt, emotsionaalselt või hingeliselt. Ikka tantsitakse-lauldakse-lüüakse trummi kellegi ravimiseks.

"Kui me kuuleme trummi, siis me teame, et oleme midagi väärt, me oleme elus ja meiega on kõik hästi, kuigi me oleme kõik kaotanud, annab trumm meile jõu tagasi," ütleb tseremooniamester.

Trumm nagu ka tantsimine oli pikka aega indiaanlastele ametlike võimude poolt keelatud. Hoolimata sellest on nad enamiku oma tantsudest - päikesetantsu, vihmatantsu, rohutantsu, kanatantsu, vaimutantsu - püüdnud taas ära õppida.

Laulud muutuvad. Muutus sünnib läbi unistuse või mõttekillu, kuuldes lindu metsas laulmas, ilusaid inimesi ja loodust vaadates. Trummigrupp laulab sellest, kui ilusad on tantsijad ja kui hästi nad tantsivad, nad räägivad ilust ja armastusest ja oskusest elus-elav olla.

"Ma ei tea veel, mida ma eestlastele räägin," ütleb lugude jutustaja. "Katsu maad, ta on sinu käe all nagu elus, puu samuti, trumm paneb maa südame lööma. Ta on nagu ema."

Panen käe maha ja tunnen, et maa, äratallatud muru välisministeeriumi hoone taga on tõesti elus. Kuidagi kergem ja tervem hakkab. Aga kust see punanahk seda meie maa kohta teadis?