Ersad ja mokšad Eestis

Jaak Prozes

Taustandmeid

Mordva Vabariik (26 200 km² , 964 000 elanikku, pealinn Saransk), asub Volga-Oka jõgikonnas, kuid seal elab napilt 30% mordvalastest. Nad on üks laialipaisatumaid rahvaid Venemaal. Enamik mordvalasi paikneb rühmiti Samaara, Pensa, Orenburgi, Uljanovski ja Nižni-Novgorodi oblastis, osalt veel Kesk-Aasias ja Siberis. Mordva vabariigi rahvastikust moodustavad mordvalased 34,2%.

Olukorral, et 1 153 500 mordvalasest elab 814 600 inimest ehk üle 70% väljaspool oma nimivabariiki, on üpris kaugele ulatuvad juured. 16. saj alanud vene kolonisatsioon ja ristiusustamine on sundinud mordvalasi taanduma oma põlisaladelt ida ja lõuna poole. Kui Stepan Razini ülestõus 1670-1671 nurjus, sai see eriti saatuslikuks just mordvalastele – nendest tapeti 1/10 ning tervelt 2/3 oli sunnitud oma elualadelt põgenema.

Rahvusena ei ole mordvalased tänapäevani konsolideerunud. Nende põlistel hõimudel, ersadel ja mokšadel, on kummalgi oma etniline identiteet ja kirjakeel. Koondnimetust mordva peavad nad põhjendamatuks ning isegi solvavaks. Ersa ja mokša keel kuuluvad soome-ugri keelte volga rühma. Usutunnistuselt on mordvalased vene õigeusku, kuigi nõukogude korra mõjul kujunes osa ateistideks. Viimasel ajal on ilmnenud märke muistse paganausu velmamisest.

Mordvalased ja Eesti

Millal esimesed mordvalased Eestisse sattusid, ei ole teada. Neid on võinud olla juba Ivan Julma vägede koosseisus Liivi sõjas (1558–1583) ja kindlasti on neid teeninud siinsetes Vene garnisonides 18.-19. sajandil. Esimesed kindlamad andmed pärinevad alles 1934. aastast.

Rahvusrühma suurus loendustel:

1897	1934	1959	1970	1979	1989	1997
22	3	391	532	723	985	940

Eesti okupeerimine 1940. aastal sai eelduseks ka Venemaal elavate soomeugrilaste ümberasumisele Eestisse, enamik mordvalasi ongi tulnud peale Teist maailmasõda. 1959. aastaks kasvas nende arv lausa hüppeliselt, seejärel on nende sisseränne stabiliseerunud, kuni aastad 1979–1989 tähistavad uut tõusulainet (nagu paljudel teistelgi rahvustel).

1989. aastal elas Eestis 985 mordvalast (487 meest ja 498 naist), kes olid sündinud 1900 ja hiljem enam kui 60 NSV Liidu administratiivses üksuses (Eestis 112 inimest ehk 11%). (Sega)abielus oli 631, vallalised 214, lesed 73 ja lahutatud 67 inimest. Torkab silma, et mordvalased on valdavalt koondunud Harju- ja Virumaale (779 inimest ehk 79%). Kuigi mordvalased on kodukohas rohkem maainimesed, elab Eestis neist väga suur osa linnades (1989 aastal 865 inimest, s.o. 87,8%). Need näitajad pole siiski erandlikud, vaid on enam-vähem vastavuses teistegi peale sõda sisserännanud rahvusrühmade linnastumistasemega.

Identiteet

Mordvalaste etnilise identiteedi nõrkus Eestis on tegelikult juba kodukohast kaasa võetud. Alates 1970. aasta NSV Liidu rahvaloendusest on mordvalasi toodud assimileeruva rahva musternäidiseks. 1989. aastal valdas 1. keelena emakeelt 367, vene keelt 603 ja eesti keelt 13 Eesti mordvalast, 2. keelena vastavalt 134, 348 ja 66 inimest. Niisiis: kui rahvuskeelt ei osanud 484, siis vene keelt ei osanud üksnes 34 inimest. Rahvuskeele valdamine ongi järjest vähenenud:

Tuleb tunnistada, et mordvalaste ümberasumine Eestisse ei ole pidurdanud nende venestumist. Nende eesti keele oskus on väga väike, kuid teiste Eestis elavate volga- ja permisoome rahvastega võrreldes oli see siiski kõrgeim. Eesti keelt pidas emakeeleks 1989. aastal 1,3% Eestis elavatest mordvalastest. Maal elavatest mordvalastest pidas 1989. a. eesti keelt emakeeleks siiski 7,5% ehk 9 inimest. Tuleb tunnistada, et teiste idapoolsete soomeugrilastega võrreldes olid mordvalased Eestis isegi hästi kohanenud.

Mordvalastele on iseloomulik, et aastail 1970–1989 ei ole drastiliselt vähenenud rahvuskeelt emakeeleks pidajate arv. Sama võis Venemaa soome-ugri rahvastest täheldada vaid maridel. Paraku ei saa seda seletada rahvusliku patriotismiga, vaid jätkunud sisseränne moodustas assimilatsioonile samaväärse vastukaalu. Ootuspäraselt hindasid Eesti maamordvalased rahvuskeelt linnamordvalastest enam, nimelt 51,1%.

Raissa Klinova arvates ei saa ersade ja mokšade omavahelist konsolideerumist täheldada ka Eestis, olgugi et elatakse kodumaast eemal ja see võiks omavahelist lähenemist soodustada. Kuna ersade ja mokšade emakeel pole vastastikku arusaadav, siis suheldakse pigem vene keeles. Kontaktid kodumaaga on minimaalsed ja see on veel üks põhjus, miks on emakeeleoskus passiivne ja hääbumas.

Võrreldes teiste idapoolsete soome-ugri rahvastega on Eestis elavate mordvalaste seas inteligentsi osa küllaltki suur, mainitagu näiteks akadeemik Paul Ariste õpilasi Nikolai Bajuškini ja Viktor Danilovi, Tartu Ülikooli inglise keele dotsenti Niina Aasmäed, romaani keelte dotsenti Juri Jufkinit jmt.

Mordva kultuuriseltsid

1994. aastal asutati Eesti–Mordva Kultuuriselts, mida on juhtinud 1996. aastani vene keele õpetaja Raissa Klinova ja seejärel a/s Surako omanik, ärimees Juri Kulnin. R. Klinova juhtida on nüüd Eesti-Ersa kultuuriühing “Sjatko” (Säde). Selts on aidanud kaasa Eestis elavate mordvalaste kultuurikontaktide tihenemisele kodumaaga, samuti korraldanud eesti keele õpet.

1996. aastal korraldas selts oma kaasmaalaste seas sotsioloogilise küsitluse, et välja selgitada siinsetele mordvalastele iseloomulikku. Selgus, et Eestisse on tuldud valdavalt perekondlikel põhjustel, eri alade spetsialiste on siia suunatud. Oma osa on olnud teadmisel, et Eestis on parem elu. Kõigil küsitletuil olid tulles tuttavad või sugulased Eestis juba ees.

Üks perekond näiteks elas Saraatovi oblastis. Raske elu ja nälg ei paistnud lõppevat ning sundisid pääseteed otsima. Vanaema teadis rääkida, et eestlased on mordvalaste vanemad õed ja vennad (= sugurahvas) ning soovitas lastel Eestisse sõita. Perepoeg sõitis 1949. a Tallinna, leidis töö ja seadis end sisse ning 1951 tuli kogu suurpere järele.

Puhtaid mordva perekondi, st etnosesiseselt abiellunuid, küsitletute seas peaaegu polnudki, seetõttu ei ilmnenud Eestis ühtki alla 18 aasta vanust mordva keelt valdavat last. Kodukeel oli kõigil küsitletutel vene keel, olgugi et 76% küsitletutest luges emakeeleks emba-kumba mordva keelt. Mõnes peres on üksikuid mordvakeelseid raamatuid.

Küsitletud hindasid oma rahvusgrupi olukorda heaks, kuid leidsid, et omakeelsel kultuurielul Eestis perspektiivi pole. Kodumaale soovis tagasi üks vastanu.

Viimastel aastatel on sugenenud otsesidemed ka Eesti ja Mordva vahel. Siin on esinenud mordva folklooriansamblid, proosakirjanikud ja luuletajad. Nendega kohtumine on suurendanud Eesti mordvalastes huvi oma keele ja kultuuri vastu.