Luup nr. 18 (23), 2. september, 1996

Heitlus Vene bojaaridega Budapestis

II Soome-Ugri rahvaste maailmakongress oli eestlastele edukas

tekst: Valeri Kalabugin

Esimene maailmakongress peeti Komi pealinnas Sõktõvkaris 1992. aasta detsembris. Tänavu avati kongress Ungari parlamendihoones. Avakõne pidas Ungari president Arpad Göncz. Eesti poolt esines kõnega Arvo Valton. Kohal olid üheksateistkümne rahva esindajad.

Põhimõtted ja nende rikkumine

Suurürituse ettevalmistamisega tegeles Sõktõvkari kongressi otsusel loodud täitevorgan - Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee, mis pidi organiseerima ka rahvastevahelist koostööd. See koosneb rahvaste esindusorganisatsioonide esindajatest (koordinaatoritest) ning komitee esimeheks valiti Komi Rahvuskongressi esimees Valeri Markov. Pikapeale hakkas Markovi tegevus tekitama rahutust.

Kongresside vahel ei tehtud peaaegu midagi. Esimese kahe aasta jooksul toimus kaks seminari (Izhevskis soome-ugri vähemusrahvaste konstitutsioonide ja nende keelte seadusliku seisundi alal ning Petroskois emakeele õpetamise metoodikast), seejärel töö soikus. Küll käisid Markov ja soomepoolne koordinaator Merja Hannus Genfis ja Viinis, kuid oma tegevust teistega ei kooskõlastatud. Tagantjärele anti üldsõnaliselt teada, mida vajalikuks peeti. Kõik kontaktid Genfis asuva ÜRO Inimõiguste Komiteega koordineeriti Helsingis asuva Soome-Vene Sõprusühingu kaudu, mille esinaine on M. Hannus. Markovile heidetakse ette autoritaarsust, kokkulepete rikkumist, finantsaruandluse puudumist ja välistegevuse monopoliseerimist enda kätte. Konsultatiivkomitee liikmetel puudub ülevaade sellest, millega nende esimees tegeleb.

Rahvaid esindasid bojaarid

Sõktõvkari kongressist möödunud nelja aasta jooksul jõuti saavutada kui mitte just soome-ugri liikumise libisemise Venemaa administratsiooni kätte, siis vähemalt seda, et mitme rahva delegatsiooni juhtideks kongressil olid põlisrahvaste esindajate asemel Venemaa kohaliku administratsiooni kõrgemad juhid. Erandiks olid ingerisoomlased, kellel puudub oma administratiivüksus ja seega ka «ülemus». Oli ka skandaalseid juhtumeid. Karjala Rahvuskongressilt saabus protestikiri, milles teatati, et Budapesti saabunud Karjala delegatsioon ei olnud Karjala Rahvuskongressi poolt selleks üldse volitatud. Eestlaste poolt muide tuli mitu «tähtsat isikut», kuid mitte ühtegi valitsuse liiget. Ungari ei saatnud Eestisse selliseid kutseid, tõsi küll, kongressile kutsumine ei olnudki Ungari valitsuse asi.

Kongressi esimene päev kujunes Vene kuberneride tühjade lilleliste kõnede päevaks, kiitustega ilusale Ungari pealinnale. Pidulikult, olemasolevaid probleeme maha vaikides, kingiti suveniire. Tähelepanu köitis Venemaa rahvussuhete aseministri V. Bokovi etteloetud Tshernomõrdini tervituse tekst. Selles öeldi: «Tuleks laiendada rahvuskeele kasutamist neil rahvail, kellel kõrvuti vene keelega on riigikeeleks kehtestatud ka oma keel.» Vähestele pakkus see kitsendav määratlus head meelt, sest keeleseaduseni jõudsid Venemaal vaid kümmekond rahvast. Soome-ugrilastest on emakeel riigikeeleks vaid komidel, maridel ja udmurtidel (viimastel keeleseadust veel ei ole).

Tööd püüti desorganiseerida

Kongressi korraldamine ei väärinud mingit kiitust. Polnud isegi ülevaadet, mitu delegaati oli kohal. Arvatavasti 350, aga võib-olla rohkemgi, sest teiste seas liikus inimesi eriskummalise sildiga «Delegaat. Venemaa.» (Riikide esindajad pidanuks siiski esinema külalistena.) Polnud teada, kes istusid kongressi presiidiumis ja kes neid sinna määras. Konsultatiivkomitee oli juba ette otsustanud, kes hakkab juhtima kongressi tööd. Kui juhtima kutsuti Eesti delegatsiooni juht Tõnu Seilenthal, siis tema sõnul ei leidnud ta seal isegi kongressi programmi: «Laud oli jumala tühi, seal ei olnud ühtegi paberit.»

Seda nähes hakkas eestlaste delegatsioon tundma muret selle üle, et kongress ei peaks konsultatiivkomitee esimeest valima. Ka teised mõistsid, et kongressil esimehe valimine tõstaks ta staatuse poolest väljapoole igasugust kontrolli. Kui Markov oleks kongressi poolt valitud, siis jääks kogu võim ning kõik volitused soome-ugri rahvaste liikumist esindada neljaks aastaks isiklikult Markovi kätte. Nii tehtigi ettepanek konsultatiivkomitee esimeest üldse mitte valida: määraku konsultatiivkomitee ta oma liikmete hulgast ja vajaduse korral ka tagandagu, kui rahvaste esindajad ei ole esimehe tööga rahul. Edaspidine poliitiline võitlus käiski põhiliselt küsimuse ümber.

Järeldused

Eesti delegatsiooni liikmete arvates on tähtsaim see, et kongressil käitusid soome-ugri rahvaste pere esindajad kui demokraatlike kogemustega seltskond ja et selle eestvõitlejateks olid mitte eestlased üksi. Kõik meiepoolsed ettepanekud kiideti heaks ega peetud neid liialt radikaalseteks. Ei loobutud enesemääramisõiguse nõudmisest. Lõppdokumenti lisati punkt kultuurautonoomia nõudmisest.

«Selle kongressi peamine probleem oligi nende rahvaste suutmatus öelda selge sõnaga välja, et praegu esindavad neid mitte nende rahvakongressid, vaid administratsioonid,» ütleb Eesti delegatsiooni liige Kaido Kama. «Väga raske on öelda sinuga koos kongressil oleva suure ja võimsa issi kohta, kes on sulle piletiraha andnud, et tema meid ei esinda. Ja sellest hoolimata tõstatas terve rida delegatsioone ja nende liikmeid küsimuse: «Miks me siia sõitsime? Kas selleks, et kuulata oma väikeste administratsioonijuhtide juttu - kui hästi nad hoolitsevad põlisrahvaste eest?»

Tegelikult oli peamine küsimus, kas me tahame jätkata vanas vaimus või nõuame esimehelt ja konsultatiivkomiteelt uuel tasemel tööd ning soome-ugri rahvaste adekvaatset esitletust rahvusvahelisel areenil. See meil vaatamata Soome ja Ungari delegatsioonide võimsale vastuseisule õnnestus.