"Videokaameraga Vadjamaal: hetki suvistest välitöödest Vaipoole küladesse"

Seekordne videoaines on üles võetud eesmärgiga monteerida lähitulevikus portreefilm, mis jutustab üksikisiku kaudu tillukese vadja kogukonna elust selles Venemaa loodepoolseimas nurgas. Hõimuklubi liikmetele näitame siiski alles esimesi läbivaatamise käigus sellest materjalist välja sõelutud montaazhiblokke.

Meie võõrustaja ja ühtlasi filmi peategelane, Tatjana - rõõmsameelne, vahetu ning tarmukas vadja naine - avab vanu ja uusi uksi vadjalaste ahtakesse eluruumi. Olime kümnekonna ööpäeva jooksul Tatjana kodus kostilisteks, osalesime koos temaga Luuditsa külapeol, käisime läbi vanad kabelikohad ning külastasime esivanemate kääpaid Luuditsa külakalmistul. Lisaks kõigele muule leidis ta aega saata meid oma endise koduküla, Liivtshülä, tanumail, käia meiega jõe ääres „ussi leotamas“ ning Lauga peal sõudmas.
Kõiki neid ettevõtmisi varjundab Tatjana elujulgus, sõnaosavus ning hoogne miimika.

Tatjana koduks on päevinäinud ühekordne puumaja nn. Gidroutshastkas, mis asub Ust’-Luga vastas teisepool Lauga jõge. Maja ise on toodud Seiskaarest ning on seega ehitatud enne sõda soomlaste poolt. Tatjana peab suviti üsnagi suurt aeda, peseb ja kraasib villu, talviti koob kindaid ning õmbleb tekke. Pärast mehe surma loomi ta siiski enam pidada ei jaksa.

Tatjana elutervete hoiakutega kontrasteerubki ümberkaudne tegelikkus – vanarauahunnikud, poolmilitaarne elukeskkond, sovjetlik paneelasum keset metsi ja rannaalasid. Kolonistliku meelelaadiga uusasukad Venemaa laiadelt avarustelt isegi ei aima, kes ja kuidas siin vaid mõned aastakümned tagasi on elanud.

Vadja rahvakillu vääramatu hääbumise draamas on Tatjanagi pidanud kaasa tegema ühe keskseima vaatuse möödunud sajandil - evakuatsiooni Soome keset 1943. aasta sõjakeerist ning naasmise Venemaa näljapiirkondadesse 1944. aasta sügisel. Paljud tema lähisugulased sattusid siis nn. „rahvavaenlaste“ hulka ning veetsid seetõttu näguripäevi võõras elukeskkonnas sünnimaast äralõigatuina. Kõigele vaatamata on vadjalased aja jooksul püüdnud naasta oma kodukanti.

Tatjana ei meenuta neid aegu kuigi meelsasti. Ta püüab hoopis oma olematut lapsepõlve ning kunagist teostumata õpetajakutsumust kuidagi kompenseerida. Sundimatu suhtlejana on ta olnud koguni menukaks vadja keele tutvustajaks kohalikus algkoolis. Samuti ei jäta ükski vadja keelega tegeleja – kellesuguseid Venemaal siiski üllatavalt palju näib olevat – teda väisamata. Keelehuvilised Peterburi Euroopa ülikoolist ja isegi Moskvast külastavad teda sageli. Tatjana ei pelga ka ise avalikkust – kui vaja kirjutab ta kirja kasvõi Venemaa presidendile ning ähvardab kirjutada Eestigi omale. Kunagi aasta aega Soomes koolipõlve maitsnud, on ta viimastel aastatel üles soojendanud ka oma sidemed sellel suunal.

Kindlalt võib öelda, et Tatjana ja üksikute teiste vadja identiteedi elavdajate agara tegevuse tulemusel on tõusnud ka ajakirjanduse heatahtlik huvi selle maanurga mineviku ja põliselanike vastu. (Võisime selles ise veenduda, kuna Peterburi televisioon tegi terve päev võtteid Luuditsa külapeol.) Paljud suvitajad on hakanud suhtuma sallivalt põliste asukate olemasolusse ning mis eriti rõõmustav – nii mõnigi linnavadjalane on hakanud julgemalt teadvustama oma vadja päritolu. Ja lõpuks ei ole sugugi võimatu, et vadja keele kõnelejaskond hakkab ühel heal hetkel hoopis kasvama, nagu me külapühal võisimegi juba tõdeda …

tagasi