Fenno-Ugria Asutuse pressiteade 13.04.2007   Hõimuklubis vaatluse all läänemeresoome isikunimed Kolmapäeval, 18. aprillil kell 17 esineb Fenno-Ugria Hõimuklubis Marje Joalaid ettekandega „Ütle üks ilus poisslapse nimi... Läänemeresoome isikunimedest ajas ja ruumis”. Eestlased püüavad praegu panna oma lapsele võimalikult omapärase ja teistest erineva nime. Kuidas on asi olnud aga varem? Missuguseid nimesid on pannud oma lastele teised läänemeresoome rahvad? Muistsetest läänemeresoome isikunimedest teame suhteliselt vähe. Mõningaid kirjalikke allikaid, kus esinevad läänemeresoome rahvaste isikunimed, siiski leidub. Eesti ja liivi isiku-nimesid esineb näiteks Henriku Liivimaa Kroonikas XIII sajandi algusest. Muistseid isikunimesid leiame ka rahvaluulest ning kohanimedest. Ristiusk tõi kaasa ka kristlikud eesnimed. Kuna läänemeresoome rahvad jagunesid kahe katoliku kiriku vahel, jagunevad laias laastus nii ka nende nimed: eestlased, liivlased ja soomlased on saanud oma nimevara roomakatoliku kiriku kaudu, seega eelkõige ladina nimesid; vadjalased, isurid, vepslased ja karjalased kreekakatoliku ehk õigeusu kiriku kaudu, seega eelkõige kreeka nimesid. Unustada ei saa ka heebrea nimesid. Sageli on neid nimesid saadud vahendajarahvaste – venelaste, sakslaste, rootslaste kaudu nagu ka teisi nende rahvaste nimesid. Hilisemal ajal on lisandunud teistegi rahvaste nimevara. Ka ühe rahva ja keele piires on piirkondlikke erinevusi. Muistsed isikunimed käibisid siiski mõnel määral edasi. Allikatest leiame neid XIV sajandini. Rahvaarvu kasvuga tekkis ka vajadus ühenimelisi eristada. Tavaliselt muutus lisanimeks isanimi, millele on võidud lisada ka näiteks vanaisa nimi. Aga lisanimi on võidud saada ka ema, naise, mehe järgi. Ka amet on andnud lisanimesid. Läänemeresoomlaste perekonnanimedel on suures osas vanust alles paarsada, õigeusu rahvastel alles sadakond aastat. Perekonnanimed ehk priinimed anti Venemaa lihtrahvale, talupoegadele (seega ka läänemere-soome rahvastele) alles pärast priiuse saabumist ehk pärast pärisorjuse kaotamist. Üksikuid perekonnanimesid oli pandud kõigi rahvaste seas juba varemgi. Päris ilma perenimedeta pole siiski olnud väiksemadki läänemeresoome rahvad. Need on olnud kasutusel juba enne ametlike perekonnanimede panekut ja mõnikord ka saanud ametlikeks perekonnanimedeks, õigeusklikel rahvastel küll tõlgituna vene keelde. Sageli on need pere- või sugukonnanimed olnud looma- ja linnunimetused. Hõimuklubi leiab aset kolmapäeval, 18. aprillil algusega kell 17 Tallinnas Roosikrantsi 6 (Eesti Keele Instituudi III korruse saalis). Oodatud on kõik huvilised, sissepääs prii Hõimuklubi toetab Tallinna linn. Täiendav teave Tel 6449270, 55 905432