LEND

Käsikiri ja režissöör: Valentin Kuik, pilt: Peeter Ülevain, heli: Mart Otsa, montaaž: Kai-Ene Rääk, tootmine: Reet Sokmann ja Reijo Nikkilä. Eesti Telefilm ja YLE 1. Esilinastus ETV-s 17. aprillil 1995.

VALENTIN KUIK – HANTIDE EEST SEISJA

Kas teie puhul saab rääkida missioonist? Et Kuik teeb filme hantidest seepärast, et tahab maailma paremaks muuta?

Ma filmin ja tean, et see võib müüa. ja tunnen süümet, sest ma ju teenin selle pealt. Täiesti tõsine probleem. Lääne inimesele on see muidugi täielik eksootika. Tal on hea oma soojas kodus vaadata, toitu täis külmkapp käeulatuses, et kusagil on nii hullud lood. Hantidest filme vaadates saab ta rahuldada oma vajaduse kellelegi kaasa tunda, sest kellele sa ikka heaoluriigis kaasa tunned. Aga et elu võib olla igapäevane võitlus olemasolu eest...

Dokumentalisti eetika...

Selge, et mängufilmis ei raiuta inimestel päid maha, kui stsenarist on seda ka plaaninud. Teisiti on lood lindude, loomade, puudega. Kui hant laseb luige maha, sööb ta selle ära ja kasutab sulgi oma riiete soojustamiseks. Selleks on tegelik vajadus. Kui ma näen aga mängufilmi stsenaariumis ette luigejahi, lastakse luik maha vaid mängu ja lõbu pärast.

Kui me Siberisse läksime, tegime endale selgeks ühe asja. Me kinnitasime endale, et ei anna hantidele viina isegi siis, kui nad on nõus selle eest ka tähed taevast alla tooma, ega joo koos nendega. Teadsime, kui suurt kurja teeb seal viin. See oli päris raske, aga me tulime sellega toime. Kõigi kolme filmi tegemise ajal.

Kui sageli on tulnud ette juhuseid, kus saad aru, et kui nüüd selle filmilindile võtaks, saaks räige, aga ülihea kaadri, ent ometi jääb see võtmata, sest mõistad, et teeksid sellega kellelegi liiga?

Neid juhuseid on palju.

Näiteks?

Näiteks siis, kui me tegime “Lendu” ja handi lapsed olid toodud esimest korda oma vanemate juurest internaati. Üks väike poiss, tõenäoliselt väga tundlik, oli seal juba kaheksa tundi röökinud. Hüsteerias. Tagapõhi on järgmine. Handi lapsed ei tarvitse viienda-kuuenda eluaastani üldse võõraid näha. Siis aga saabub ühel heal päeval helikopter. Isa võtab su sülle ja viib kopterisse. Oled mürisevas aparaadis, sind viiakse kusagile, kus on palju inimesi ja kära. Sa tead vene keeles vaid paari sõna: “Ema” ja “Ma tahan koju” ja kordad seda kogu aeg. Ent ema ja kodu ei ole ega tule.

Sel hetkel ma vaatasin seada poissi, heitsin pilgu ka oma võttegrupi poole, me noogutasime ja jätsime üles võtmata.

Tiit Tuumalu, lühendatult: Postimees Extra nr 161; 13. juuli 1996, lk 2
 

Toorumi lend

Valentin Kuigi uus handifilm “Lend” käsitleb tema eelmisest, Tallinnfilmis tehtud tööst “Teade parlamendile” tuttavat ... hantide laste kooli küüditamise lugu.

Igal sügisel lendab Siberi avaruste kohal helikopter, noppides soode ja rabade vahelt taredest lapsi, et lennutada nad sinna, kus asub korsten, kool ja internaat...

Esimene handikeelne aabits trükiti eelmise sajandi lõpul (küll Inglismaal, mitte Venes); fakt, mis iseenesest ei tähenda kaugeltki, et handi lapsed nüüd Naftapuurijate linna ehitatud vene koolis ugri sõnu saaks veerida.

Esimene vaevaline tutvus “teise emakeelega” käib alguses tunnis istuva tõlgi kaudu, kuid inimene harjub, õpib, ja üsna pea võivad vist lapsed ka omavahel suheldes vene keelt kasutada. Sellest annab tunnistust handi keele pidev hääbumine hantide hulgas. Ka film räägib sellest, ja filmi dramaturgiline ülesanne rajanebki vastandustel ja kontrastidel kahe eluviisi vahel.

Valentin Kuigi filmis ühendas kahte üsna vastandlikku keskkonda telekastist kostev Eestimaal elavaid hantegi rõõmustanud “Metsiku roosi” algusmuusika, mis lummab ja erutab kõiki, alates internaadilapsest ja lõpetades šamaanitrummile astunud esivanemaga. Selle kontekstist tulenev mitmetähenduslikkus on ühtviisi koomiline ja kurb.

Tegelikult just ... räigetest ühemõttelistest hinnangutest loobumine ongi Kuigi filmi meeldivaim külg. Kõik inimesed, keda me filmis näeme, on eranditult väga sümpaatsed. Kuik ei ründa kedagi - venelased täidavad seal Hantias lihtsalt oma (julma) rolli.

Käsitluselt inimlikult liigutav oli helikopteriga laste “kogumine” / plaaniline “arvu täitmine” oma jaburuses. Samas on see filmilik ja värvikas sündmus nii tegelaste kui ka olukorra enda kohatise farsilikkuse tõttu. Sellised kontrastid tõid filmi midagi enamat kui lihtsalt dokumentaalsuse.

Kui midagi Valentin Kuigi filmile ette heita, siis teatud visandlikkust. Lugu mõjub rohkem dokumentalafilmi eskiisina kui valmis tervikuna. [- - -]

Selle tulemusena jäävad paratamatult kõik osalised ja lugu ise üsna illustratiivseks, nagu seda oli ka Freddie Mercury ja Montserrat Caballé “Barcelona” (probleem/näide: läänelik suur maailm ja linnastuv metsarahvas?) kõlamine ühes filmi mitmest lõpust. “Lennu” loogiliste lõppude paljusus vaevalt pidi ideena just vaataja segadusse ajamise tänamatut ülesannet täitma, vaid sellest lõppude summast tulenev “lõpetamatus” osutas ilmselt hantide olukorra lihtsa ja ühese lahenduse / hinnangu haaramatusele ja võimatusele.

Ja lõpetamatuks peabki üks handifilm jääma. Et oleks jälle põhjust ugrilikult masohhistlikuks naasmiseks kuivavate allikate ja pehkinud aidakatuste juurde - helikopteriga kohale lennata, et noppida kaamera ette veel allesjäänud tohust topsikud, trummid ja toorumi pojad.

Jaak Kilmi, Kultuurileht, 1995, 28. IV, lk. 18

“Lend” on sobiv sissejuhatus handiellu

Lääne-Siberis Pimi jõe äärsetes metsades elavad hajutatud asundustena handid. Sügisel lendab nende juurde helikopteriga mees ja korjab kokku lapsed, et viia nad kooli. lapsed päris hästi ei taha minna ja vanemad ei taha neid anda. Sellegipoolest helikopteriga mehe ettevõtmine õnnestub. Koolis räägitakse vene keelt, mida handi lapsed ei oska. Optimistlik õpetajanna ei tee sellest väljagi. Televiisorist tuleb “Metsik roos”.

Lühidalt nii võiks ümber jutustada filmi “Lend”. Nähtule hinnangut anda püüdes tuleb tõdeda, et tegu on hea sissejuhatusega, mis tuleb kasuks vaatajaskonnale, kes handi rahvast seni suurt midagi ei tea.

“Lend on sündmusi silmatorkavalt väljastpoolt jälgiv film. Jutule saadakse vaid kahe tegelasega, kellest vaid üks on hant. [- - -] Arvatavasti Kuik teadis, et hantidel kui külalislahkel rahval on geniaalse enesekaitseviisina toimiv komme üritada ära arvata, mida külaline kuulda eelistab ja siis seda rääkidagi. [- - -] Sel kombel narriks minemisest on Kuik & Co hoidunud.

Halvem on see, et nad pole suutnud oma objekte kaamera juuresolekut unustama panna. Suur osa lastega seotud stseene läheb seetõttu kaduma - nad nihelevad ja kihistavad, aga seda, mida nad ilma kaamerata teeksid või arvaksid, teada ei saa. Õpetajad etlevad nõukogudeaegsete näidiskollektiivide püüdlikkusega. Kaks metsast toodud ja punasesse dressi pakitud tüdrukut vaatavad aeroobikatreenerit hämmeldunud ja justkui häbeneva naeratusega, aga raske on aru saada, kui palju sellest käib tegelikult aeroobika kohta ja mida põhjustab kaamera. Aga kõnekalt mõjuvad laste need kehaosad, mida omanik ei taipa kontrollida: jalad, mis koolipingi all (põrandast palju kõrgemal) edasi-tagasi vehivad või närviliselt üht teisega sügavad; samuti helikopteripingil istudes abitult sülle kokku pandud pruunid käed.

Filmi markantseim tegelane on lastekoguja-mees. Tema koomilis-küünilisena mõjuv kuju toob filmi ... elevust-elavust, mis sealjuures kasvab välja ainest enesest, mitte ei ole ... kunstlik kommertskaalutlustel tehtud külgepooge. Mehe repliigid - “Andke lapsed siia! Kas rohkem polegi? Kuidas nii - pole suureks kasvanud?!” - võiksid pärineda mõne lapsi sööva kurja muinasjututegelase suust, aga meenutavad ka viisi, kuidas koguti komsomolimaksu: “No anna, noh! Mis see sulle maksab!” Ja viis, kuidas ta filmitegijaile oma korjeretkest räägib, meenutab samuti nõukogudeaegset avaliku aruandluse keelt: “Võib-olla tõesti, et kõige kaugematesse kolgastesse veel jäid mõned üü-üksikud pu-uudused (pro: lapsed)... Aga üldiselt oli meie saak eesrindlikul tasemel.”

Pole põhjust imestada, et mees räägib nõukogude keeles - nõukogude aeg peidabki end Venemaa provintsides. Ta ilmneb seal kõiges: linnailmes, keelekasutuses, inimestevahelistes suhetes, halvakspanudes ja eelarvamustes. Handidki, kuigi metsas, pole sellest puutumata jäänud, aga enam kui keelekasutuse stampides kehastub see ... emakeelt rääkivate inimeste arvus. Filmitegijaid näib seekord rohkem huvitavat metsaelanike suhe Lääne poolt tulevasse massikultuuri, millele nõukogude elulaad ju õigupoolest soodsa pinna valmistas. Seda suhet uurides on nad osavalt ja diskreetselt mööda loovinud veel ühest põlisrahvastega tegelejaid ähvardavast karist: kalduvusest käsitleda põlisrahva esindaja ja Lääne surrogaatkultuuri koosilmnemist kui rahva eksistentsi ja kultuuri lõpu ilmset tunnust.

Hant ei tee vahet ehedal ja tiražeeritul. Ta võib valmistada noatupe mitte nahast ega sarvest, vaid näiteks jõe äärest leitud “Globuse” kompotipurgist - ja vahet tema jaoks ei ole, ühtviisi loodusest leitud materjal kõik. stiili ja eheduse kramplik tagaajamine on nende jaoks, kelle rahvas autentse rahvaloominguga ammu enam ei tegele; neile, kes tunnevad “head ja kurja” - ehk eheda ja massikunsti vahet.

Filmis pigistab kirju tikitud põllega tüdruk kõvasti oma pihku värvilist Lääne päritolu kilekotti. Uskuda võib, et tema jaoks on nende asjade väärtus sama: ilusad kirjud mõlemad. Kaamera jälgib seda pikalt, kuid hoidub andmast omapooset suhtumist. Nii jääbki võimalus arvata, et tegu ei ole esemete vastandamisega, vaid vastupidi -näitamisega, et üks ei välista teist. Aga võib-olla oli tegijate meelest selle kaadri kõige tähtsam objekt hoopis väike pruun käsi, mis pigistas kramplikult pihku kodust kaasavõetavat pampu.

Sama neutraalsus jääb kehtima “Metsiku roosi” stseenides. Ja Freddy Mercuri ”Barcelona” koos kaadritega vene provintsilinna post-staliniaegsetest ehitistest ja liiklusest õhtupäikese taustal ning sellele järgnev handi rahvalaul kirjus sügismetsas mõjuvad küll mõnevõrra pateetiliselt vastandatuna, ent ei tekita ebamugavust.

Kokkuvõtteks võib korrata algust: tegu on hea sissejuhatusega handiellu. Lend annab “Lennule” hea telje, mille ümber formeerub proportsionaalne film. Taustfaktidega on ära öeldud hädavajalikud teadmised, kuid hoidutud ülekuhjamisest. Ja üle oma varju pole püütud hüpata.

Kadri Liik, Hommikuleht, 1995, 27. aprill, lk 18.

 

Lend – ega mitte õhku rippuma jäänud küsimused?

Valentin Kuigi “Lend” ETVs 17.aprillil

Lendamine on ajast aega meie meeli köitnud. Kui tihti on inimene unistanud linnuna taevastes kõrgustes hõljumisest, rebimaks end niimoodi lahti maistest muredest ja saatusest.

Valentin Kuigile seevastu on tema uues telefilmis “Lend” (Eesti Telefilm ja Soome TV 1 Dokumentti- ja Reportaasiohjelmat/YLE 1, 1995) tähtsad olnud just nimetatud nähtuse negatiivsed aspektid.

Filmi sündmustik, niipaljukest kui seda on, leiab aset kuskil kauges tundras. Seal, kus elavad meie hõimuveljed handid. Igal sügisel teeb helikopter tiiru neis üksikuis paigus ja korjab handi lapsed pardale – et neid kooli viia. Probleem on selles, et internaatkool on ise kusagil suures-võimsas tööstuslinnas, mille inimvõõrad dimensioonid Peeter Ülevainu kaamera eest varjule pole jäänud. Mida peaks noor inimhingehakatis sellisest keskkonnavahetusest arvama, kuidas võiks see talle mõjuda? Lisaks toimub õppetöö mõistagi vene keeles. Kas “Lend” peaks olema seega veel üks film, mis jagab retsepte homo soveticuste kasvatamiseks?

Kummatigi pole Kuigi huvid “Lennus” olnud poliitilist või kasvatuslikku laadi. Kuik, kes varemgi handi temaatika poole on pöördunud (“Teade parlamendile”, 1989), on püüdnud oma uues filmis pöörata enam tähelepanu eri kultuuride vastuseisule. Olgu selleks siis juba osutatud inimvaenulik linnamiljöö või helikopter põhjamaise põlislooduse rahu häirimas või ka teleekraanilt otse hantide kodusse jõudev seebiooper – kõik need on märgid nn valge inimese tsivilisatsiooni tungimisest ükskõik kuhu. See, et tegu on just spenglerlikus tähendusvarjundis tsivilisatsiooniga ehk teisisõnu oma arengus viljatuse staadiumi jõudnud kultuuriga, muudab käsitletava olukorra mitte üksnes paradoksaalsemaks – viljatult viljakas või viljakalt viljatu anastustegevus -, vaid kokkuvõttes kindlasti ka trööstitumaks.

Samas jääb Kuik nimetatud opositsioone postuleerides mõneti ebalevaks. Kas või näiteks meie endi suhe kujutatavaga. Ühelt poolt kuulub autorite sümpaatia ilmselt hantidele. Teisalt, tahame seda või mitte, ja ka sugulussidemetest hoolimata: meie kuulume ekraanile toodud vastanduses ju pigem nn euroopaliku kultuuri esindajate hulka. Või on küsimus just väikeste saatuses ja selles, et meidki võib kunagi sama ees oodata? Või siis hoopiski enesele Lääne tsivilisatsiooni hinna teadvustamine? Olgugi et see eeldaks nagu enamat hantidepoolset mittenõustumist toimuvaga, kui me ekraanilt näeme.

Eri kultuuride opositsioon saavutab oma apogee, mitte küll jõupoliitika ja vägivaldsuse osas, vaid just sisuliselt haardelt kaadrites, kus kõrvu seatakse televiisorist nähtav-kuuldav “Barcelona” ettekanne ja tundraelamud sealsete asukatega, kes telepilti jälgivad. Siin on kunstikujundile tunnuslikku mitmetähenduslikkust, elu vastuoksuste ekraanipeegeldust. Kas “Lennus” kujutatu on osasaamine maailma kultuuririkkustest või hoopiski loojate tahtest sõltumatult nende loomingu kasutamine salarelvana ja varjatud mõõgana, mis peab siluma teed võõra tsivilisatsiooni ekspansiivsele võidukäigule? Samas võiks see mõjukas montaažisekvents (monteerija Kaie-Ene Rääk) olla otseseks viiteks elektroonilise meedia teoreetiku Marshall McLuhani mõningatele seisukohtadele TV-ajastu maailmast kui globaalsest külast: mõlemad, nii globaalsus kui külaks olemine, viimane ka tolles tööstuskeskuses, on Kuigi filmis kenasti välja mängitud. Iseasi, et seesama TV võib MacLuhani mõttekäike jätkates muuta koduse lastetoa märksa info(?)küllasemaks ning viia nii haridusprobleemide käsitlemise, millest Kuigi film ju algas, hoopis teisele tasandile.

Nagu öeldud, jääb “Lend” oma probleemiasetuselt mõnevõrra ebamääraseks. Film tõstatab-riivab küll mitmeid olulisi küsimusi, kuid need jäävadki poolikuks ja punktiiris esitatuks. Samas ei saa salata, et filmi sel puudusel on ka oma positiivne võlu. Üks helikopter, mõned hantide ja tundra kaadrid pluss veidi koolitöö kujutamist – autor on jätnud meile selle küllaltki napi ja sündmustevaese pildirea juures piisavalt mõttevabadust. Kõige intrigeerivam ja samas filmist piisavalt tuge leidev mõttearendus tundub olevat just TV võimaliku rolli mõtestamine ja teadvustamine – olgu siis kultuuri või millegi sootuks muu ja teistsuguse kandjana. Kas tohiksime selles näha täiendavat põhjust, miks Eesti Telefilm valis just Valentin Kuigi dokumentaali, märkimaks ära stuudio 30.aastapäeva, tegemaks seda küllaltki töiselt ja asjalikult?

Lauri Kärk, Eesti Ekspress nr 16; 28.aprill, 1995; B4

 

Vana hea eesti filmi grand prix

9.-12. oktoobrini toimus Poolas Ukraina piiri äärses, Krakowi naabruses asuvas Przemysli linnas esimene etnilistele probleemidele pühendatud rahvusvaheline televisioonifestival “Kodus” (U siebie/At Home). Eesti filmiloojatel oli seal edu – Valentin Kuigi 1995. aastal valminud telefilm “Lend” pälvis festivali grand prix’.

Festivali idee oli moto all Univesrity in diversity – universaalsus mitmekesisuses – läbi valgustada erinevate maade rahvusvähemuste probleeme, analüüsida filmikeeles etnilisi konflikte ning vahest ka võimalusi neist konfliktidest üle saamiseks. Mõistagi ei arvanud keegi festivali korraldajatest, et üks film või festival võiks suuta mingeid probleeme lahendada, küll aga usuti ja toonitati kogemuste vahetamise tähtsust.

Konkursiprogrammi oli valitud 23 filmi maailma eri paigust: Poola, Austria, USA, Hiina, Moldaavia, Ungari, saksamaa, Norra, Albaania, Suurbritannia, Rumeenia, Makedoonia ja Eesti.

Valentin Kuigi kaks aastat tagasi valminud “Lend” kõneleb handi laste kooliteest, sellest, kuidas lapsi metsadest kokku korjatakse ja siis vene keeles õppima pannakse. Hantõ-Mansiiskis tunamullu toimunud soome-ugri televisioonide festivalil hinnati “Lend” samuti parimaks filmiks, kuid peaauhind ei tulnud seekord siiski mitte Eestisse.

Soome-ugri rahvaste televisioonidega jõudu katsudes oleme täiesti konkurentsivõimelised, kuid pisut teine asi on vaadata meie filme ja telesaateid euroopa poole pealt. Seal peab ju arvestama kas või hiidtelekompaniide BBC ja WDR naabruse ja taustaga. seda rõõmustavam siis, et “Kodus”-festivali žürii, kuhu kuulus näiteks Krzysztof Zanussi ja mida juhtis soliidne BBClane Rick Thompson, hindas parimatest parimaks eesti filmi. Üllatus kõigile!

Tehnilise teostuse poolest tõsteti esile norra-saami režissööri Nils Johan Porsangeri “Peamõõtja jälgedes”, poolakate Agnieszka Ostrowska ja Grzegorz Siedlecki “Seinad” ning hiinlase Huang Lingpingi “Terrasspõldude küla”. Tehniline kvaliteet on teleturul märkimisväärse tähtsusega. Parimaks reportaažfilmiks hinnati Saksamaal elava türgi režissööri Nedim Hazari “Eurooplase koht: noored türklased”, parimaks dokumentaalfilmiks inglase Sarah Englini “Peenike must joon” ning parimatest parimaks, nagu öeldud, Valentin Kuigi “Lend”.

Õhtusel peol võttis Rick Thompson mulle asja natuke kommenteerida – kuna ainsa eestlasena festivalil olin pidanud Valentin Kuigi ligi 10 kilo kaaluva pronksauhinna laval vastu võtma. Härra Thompson nentis, et “Lennul” olevat mitmeid puudusi, see ei olevat kaugeltki täiuslik film. Kohe näha, et raha on olnud kasinalt, ja kohati jättis soovida tehniline kvaliteet. Kuid ometi pidas žürii seda filmi üksmeelselt parimaks, kuna mõjuma jäi “Lennu” lugu, laste näod ja ilmed, vaikus. Tehnilised puudujäägid olevat tulnud isegi kasuks filmi autentsusele. Thompson pidas sellega tõestatuks, et kehvades tingimustes on võimalik teha häid filme. Hindajaid oli võlunud soe suhtumine ja kogu filmi siirus.

Niipalju siis seekord vanast heast eesti filmist.

Piret Suurväli, Eesti Ekspress: TV Nädal 1997/24. oktoober, lk 9