Toivo Kabanen
17. sajandi algul järjekordselt puhkenud Venemaa ja Rootsi sõjaline konflikt lõppes Stolbova rahuga (1617). Osapoolte kokkuleppel sai Ingerimaast Rootsi provints (Ingermanland), mille senised põhiasukad olid peamiselt õigeusklikud vadjalased ja isurid. Ida-Soome ja Karjala maakitsuse kihelkondadest (Savo, Äyräpää) valgus sõja tagajärjel hõredaks jäänud Ingeri alale luteriusulisi soomlasi. Neist saigi ingerisoomlaste aluspõhi.
17. sajandil kuulusid Ingerimaa ja tema lähinaaber Eesti Rootsi kuningriigi koosseisu, 18. sajandist, pärast Põhjasõda jäid nad Vene tsaari võimu alla.
1918. aastal puhkenud Vene kodusõda laastas ka Ingerimaa. Kodusõja järel algasid siingi repressioonid, hakati moodustama kolhoose.
Aastail 1929-1931 küüditati paljud talupidajad-ingerisoomlased Ida-Karjalasse, Hibiinidesse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse.
1935-1936 “puhastati” ingerisoomlastest Põhja- ja Lääne-Ingerimaa kui Vene piirialad. Neid peeti siin ebausaldusväärseks elemendiks. 300 aasta jooksul loodud soome kultuurikeskkond (luteriusu kogudused ja kirikud ning soomekeelsed koolid) hävitati.
Teise maailmasõja ajal jäi Ingerimaa sõdijate tallermaaks. 1941/42 küüditati Leningradist ja Põhja-Ingerist Punaarmee kontrolli all tuhandeid ingerisoomlasi Siberisse. Kesk- ja Lääne-Ingeri alad vallutas Saksa armee. Kokkuleppel Soomega saatsid Saksa võimud alistatud alalt soome perekonnad Eesti kaudu Soome.
Pärast Teise maailmasõja lõppu nõudis N Liit Soomelt Ingerist väljaviidud ingerisoomlased tagasi. Tegelikult ei lastud tagasipöördujaid enam oma endisesse kodukohta. Rong ingerlastega kihutas peatumata läbi Leningradi Kesk-Venemaa poole! Ingerisoomlased pillutati mööda N Liitu laiali.
Need, kes siiski jonnakalt läbi Venemaa oma kodukanti tagasi pöördusid, kuulutas nõukogude võim seal soovimatuiks isikuiks ja neil paluti 24 tunni jooksul lahkuda.
Sise-Venemaale küüditatud ingerisoomlased hakkasid tasapisi Eestisse, oma ajaloolise naabri maale rändama. Pärast Teist maailmasõda sai Eesti paljude ingerisoomlaste uueks elukohamaaks.
1947-1950 tabas neid aga siitki väljasaatmine.
Sõjajärgne ingerisoomlastest pagulaste Eestisse ränne läks teist korda liikvele pärast Stalini surma. Paljud endised väljasaadetud tulid siia tagasi, sest nende Ingerimaa kodudes elasid uued asukad või oli koduküla sõjas maha põlenud.
Eestisse tulnud ingerisoomlaste keele ja kultuuri valik sõltus sellest, kuhu neil õnnestus tööle ja elama asuda. Soomlased liitusid kas vene (peamiselt Põhja- ja Kirde-Eesti) või eesti kultuurikeskkonnaga (kogu ülejäänud Eesti piirkonnad).
Liikumapaneva impulsi said Eesti ingerisoomlased eestlaste rahvuslikust ärkamisest nn laulva revolutsiooni ajal ja 1988. aasta septembris Tallinnas kokku tulnud Eestimaa Rahvuste Foorumist. Suure vaimustusega asusid nad oma rahvuslikku organisatsiooni moodustama. Esimene ingerisoomlaste rahvuskultuuri selts loodi Tartus 22. oktoobril 1988. Praegu tegutseb Eestis 11 kohalikku ingerisoomlaste seltsi, kellele moodustab katusorganisatsiooni Eesti Ingerisoomlaste Liit (asutatud 25. veebruaril 1989). Liidu keskus asub Tartus, Veski 35. Ingerisoome seltsidel on aktiivne kultuurielu. Tähistatakse omakultuuri tähtpäevi (Ingeri päev, Kalevala päev), jõulusid, emadepäeva.
Seltsides tegutsevad laulukoorid, tantsurühmad ja käsitööringid. Igal seltsil on oma soomekeelne raamatukogu.
EIL-i aasta tähtsaimaks kultuurisündmuseks on oma laulupidu. Esimene peeti 1991. aasta suvel Elvas.
Üks ingerisoomlaste identiteedi aluseid on luteri usk. Tallinnas, Tartus ja Pärnus tegutsevad soome kogudused.
1990ndal aastal tunnistas president Mauno Koivisto ingerisoomlased välissoomlasteks ja andis neile võimaluse pöörduda tagasi esivanemate maale.
Paljud perekonnad ongi siit Soome elama läinud.
1992. aastal käivitas Soome riik endisel N Liidu alal elavate ingerisoomlaste toetuseks Ingeri projekti. Eestis kerkis selle projekti tulemusel 3 Ingeri keskust, mis asuvad Tartus, Viljandis ja Rakveres. Ingeri Majadest on kujunenud oma piirkonna soome kultuuri tugipunktid.
1993. aastast ilmub Eesti Ingerisoomlaste Liidul oma ajaleht Inkeri.