UNGARI – EESTI KIRJANDUSSUHTED

Arvo Valton

Sugulus on ennekőike teadmine sugulusest. Vere hääl hakkab hüüdma peamiselt siis, kui seesugune teadmine on olemas.

Selgemad ettekujutused soome-ugri rahvaste sugulusest tekkisid alles möödunud sajandil. Keeleteadlaste esimesed oletused ungari ja lapi keele sugulusest olid ungari ühiskonna suurele osale šokeerivad.

Küllap alles meie sajandil on teadmine, et see vői teine soome-ugri rahvas pole mingi erandlik jäänukrahvas maakeral, saanud ka toeks meie eneseteadvusele. Üksteise tegelik toetamine – ükskőik kui kasin – on saanud hoogu alles viimasel ajal. Seni on olnud – ja on praegugi – ikka nii, et väiksemaarvuline rahvas on vaadanud lootusrikkalt suurema poole. Märksa harvem kohtab suuremeelset soovi seista vähemate vendade eest voi seda teadvust, et väiksemate toetamine teeb meid endid suuremaks – nii enda kui maailma silmis.

Pikemaajalised teineteise tähelepanemised on levinud vaid lähemate naabrite vahel. Nagu soomlaste ja eestlaste, udmurtide ja komide, hantide ja manside vahel. Ungari on seisnud teistest eemal – ning vahest just tänu sellele on tema tähelepanu suhteliselt ühtlane koigi hőimlaste suhtes. Ungari oli pärast Esimest Maailmasoda esimeste seas, kes tunnustas Eesti riiki – kuigi need riigid olid ajaloolise paratamatuse sunnil sődinud vastaspooltel. Ka sőlmiti vastses Eesti Vabariigis üks esimesi kaubanduslepinguid Ungariga, ehkki tegelikud majandussidemed selle ajani olid üsna nőrgukesed. Pőhjuseks oli kahtlemata suguluse teadvus. Soome-ugri rahvaste ühisliikumises on omapäraks see, et kokkukuuluvuse tunnuseks on ennekőike usk keelesuguluse tähtsusesse, mitte veresuguluse kindlakstegemine vői rassisarnasus. Küllap seetőttu on kontaktides erilisel kohal seisnud mitmesugused ühisettevotmised keele, kirjanduse, rahvakunsti ja koolituse alal.

1921. aasta maikuus toimunud ühissoome koolikongressist sai alguse soome-ugri kultuurikongresside traditsioon. Nii toimus II hariduskongress 1924. aastal Tallinnas ning III 1928. Budapestis. Järgnesid kultuurikongress 1931. Helsingis ning viimane 1936. Tallinnas. Kui alguses osalesid nendel kongressidel valdavalt opetajad, siis hiljem lisandusid teadlased, kunstiinimesed, ühiskonnategelased. Peale ungarlaste, soomlaste ja eestlaste olid asjaga kaasas ka paljud väiksemad soome-ugri rahvad, kuid mitte nőukogude ikke alt.

Peale kultuuri ja hariduse tegeleti nendel kongressidel mingil määral ka poliitikaga: nii püüti 1936. keskenduda liivi probleemidele ning kaitsta Lätis valitsevate olude eest liivlaste püsimajäämist. Tänu neile sidemetele joudis hőimuteadvus ikka sügavamalt paljude inimeste teadvusesse. 1924. aastal loodi Eestis sihtasutus “Fenno-Ugria”, 1928. hakkas ilmuma ajakiri “Eesti Hőim”, samal aastal loodi Eestis Soome-Ugri Komitee eesotsas professor Julius Margiga, 1931.-st aastast hakkasid toimuma hoimupäevad. Vastastikku arendati turismi, kooli őppekavadesse lisati ainestikku hőimumaadest. Suurte kongresside korval korraldati mitmeid erialaseid.

Ungari kirjandust hakati eesti keelde tőlkima möödunud sajandi lőpul. Alguses, tősi küll, saksa keele kaudu, nagu see oli traditsiooniks tollal paljude keelte puhul.

Kauaks jäid populaarseimaks ungari kirjanikeks Eestis Mór Jókai ning Sándor Petöfi.

Otsetőlkeid hakati tegema meie sajandi alguses. Tőukeks sai siin “Noor-Eesti” kirjandusrühmituse vaimne mőju. Nende kirjastamisel ilmus 1914. aastal “Ungari antoloogia”, mille koostas ja tőlkis keeleteadlane Julius Mark. Antoloogias on proosaga esindatud Mór Jókai, Kálmán Mikszáth, István Bársonyi, Viktor Rákosi ja Géza Gárdonyi.

Vahest kőige populaarsemaks ungari raamatuks Eestis on olnud Julius Margi tőlgitud Ferenc Molnári “Pál-tänava poisid”, mis senini on ilmunud 1921.-st aastast kuni 1988. aastani viies trükis ning mille tegelane Nemecek on saanud üldnimeks.

Üks viljakamaid ungari keelest tőlkijaid oli neil aastatel Ants Murakin (1892–1975), kelle panuseks on ligi 30 romaani ning hulk näidendeid. Tőlkija ning maalikunstnik Ants Murakin őppis ungari keele ära tänu sellele, et sattus 1914. aastal sőjavangi. Tőuke tőlkimiseks andis Aladar Báni “Kalevipoja” tőlke vőrdlemine originaaliga, mida temalt oli palunud Béla Vikár.

Tänu tihenenud kultuurisidemetele Ungariga ilmus mitmeid teisigi tőlkijaid nagu Ada Koidu, Albert Kruus, Felix Oinas ja teised, kelle panus tőlkekirjandusse on erineva kvaliteedi ja mahuga. Nagu suur osa eesti haritlastest nii siirdusid ka viljakad ungari tőlgid pagulusse ning mitmeid aastaid peale sőda – nagu nähtub ka bibliograafiast – tőlgiti ungari kirjandust vähe ning üpris juhuslikult.

Kuid hőimutunded polnud siiski jahtunud ning ennekőike üliopilaste seas oli huvi Ungari kultuuri vastu alati elav. Ka teadlased said suhteliselt soodsalt tegelda soome-ugri rahvaste etnograafiaga ning rahvaluulega. Kuna olime nüüd Nőukogude Liidus, said hoogu kultuurivahetused ja vastastikune tähelepanu idapoolsete soome-ugrilastega, kes seni olid raudse eesriidega meist ära lőigatud.

Esimesed pealesőjaaegsed ungari kirjasőna tőlked tehti vene keele vahendusel, kuid ka otsetőlkeid hakati oige pea tegema. Heast eesti luuletajast Ellen Niidust sai viljakas Petöfi tolkija. 1958. aastal ilmus Tiiu Kokla tolkes Géza Gárdonyi “Egeri tähed”, mis sai noorsoo hulgas väga populaarseks ning mőnegi inimese Ungari-huvi äratajaks.

Kenaks kirjandussündmuseks oli ka tuntud lastekirjaniku Aino Perviku tolgitud Kálmán Mikszáthi “Püha Peetruse vihmavari” samal aastal ning järgmisel aastal ilmunud muinasjutukogu “Imeflööt”.

Uue tőlkide pőlvkonna kasvatajaks sai Tartu Ülikooli soome-ugri keelte kateedri dotsent Paula Palmeos, kes ka ise on mitmeid ungari kirjandusteoseid tőlkinud.

Kogu eestikeelse tőlkekirjanduse elavnemisele andis olulise tőuke 1957. aastal asutatud “Loomingu Raamatukogu” sari, mis ilmub tänaseni ja milles on hulgaliselt ilmunud ka ungari kirjandust. Selle sarja pőhimőtteks sai ainult otsetőlge, mida rikuti väga harvadel juhtudel. Suures osas tänu “Loomingu Raamatukogu” vaimsete juhtide Lembe Hiedeli ja Otto Samma tegevusele on tänaseks Eestis välja kujunenud tugev professionaalsete ilukirjanduse tőlkide koolkond ning valdavaks saanud mitmed olulised pőhimotted kirjanduse otsetőlkimisel.

Ungari teoste tőlkimise kőrgaegu olid niiöelda kuldsed kuuekümnendad, mis tähistasid vaimse vabanemise algust totalitarismi survest. Ungariga ühendas meid ühine vastane nii Vene imperialismi kui ka sotsialistliku ideoloogia näol.

Nendele aastatele sai mőnevorra iseloomulikuks ka see, et üksteise kirjandusi jälgiti ning püüti kiiresti ümber panna just neid teoseid, mis originaali maal said ühiskondliku vastukaja – kui need teosed polnud ka niiöelda “puhta kirjanduse” seisukohalt kőige olulisemad. Sellistest teostest voiks nimetada näiteks Endre Fejesi “Vanarauahoov” (“Rozsdatemető”, 1965), Gyula Fekete “Arsti surm” (“Az orvos halála”, 1967) vői Akos Kertészi “Makra” (1977), millele ka ajakirjanduses elavalt reageeriti, mis tőlkekirjanduse puhul polnud meil just eriti tavaline.

Vőiks öelda, et sama asja täheldati ka Ungaris: meie kirjandusest olid tőlkimiseks eelistatavamad just tugevama sotsiaalse närviga teosed, milles oli selgesti äratuntav protest kehtiva korra vastu.

Kőrvu sellistega ilmus mőistagi samuti klassika kaalukaid teoseid nagu Férenc Karinthy “Palun, härra őpetaja” (“Tanár úr kérem”) ning Zsigmond Móriczi “Sugulased” (“Rokonok”). Ja muidugi 1970-ndatel ilmunud Imre Madáchi “Inimese tragöödia” Jaan Krossi tőlkes ning Petöfi luulekogu “Iginoor mees” ja poeem “Sangar János” Ellen Niidu tőlkes.

Alates 60-ndatest aastatest ilmus ka hulgalisest ungari lastekirjandust ja muinasjutte, monevorra vähem luulet kui proosat. Klassikast tuleks kindlasti nimetada veel Gyula Krády, Mihály Babitsi ja mitmete teiste romaane. Mahult enam ilmus siiski kaasaegset ungari proosat.

Läbi kőigi nende aastate on eesti lavadel etendatud hulgaliselt ungari näidendeid ja dramatiseeringuid, nii klassikast kui ka kaasaegsest kirjandusest, viimasest siiski oluliselt rohkem. Näiteks 80-ndate aastatel on olnud eesti teatrites toeline ungari dramaturgia buum. Kahjuks enamus neist teostest trükis ilmunud ei ole. Nimetagem autoreid nagu Molnár – “Kaardiväeohvitser” (“Testőr”), “Mäng lossis” (“Játek a kestelyban”), Spiro – “Aed” (“A kert”), “Kanapead” (“Csirkefej”), Örkényi – “Kassimäng”, “Tótid”, Szakonyi – “Saateviga” (“Adashiba”) ja palju teisi. Näiteks mängiti Akos Kertészi “Leski” (“Özvegyek”) Tallinna Draamateatris ühtekokku üle 200 korra.

Selline oleks lühike ülevaade kirjandusest, mida on tőlgitud ungari keelest eesti keelde.

Eesti kirjanduse vastuvőtust Ungaris peaks kőnelema muidugi ungarlane, kuivőrd paljas loetelu ei anna alati asjast piisavat teavet. Üks teos saab ühiskonnas tähelepanu osaliseks, teine – mis lähtekeeles ehk olulisemgi – miskipärast aga mitte. See oleneb ajaloolisest hetkest, oludest ja ideoloogilistest allhoovustest.

Enda kohta vőiksin öelda seda, et kuigi mind on päris mitmesse keelde tőlgitud, on Ungari väheseid kohti, kus olen tundnud, et mingil ajalőigul on mul olnud teatav vastukaja: see on kajastunud ajakirjadesse laiali pillatud mulle tundmatute tőlkijate poolt teostatud tőlgete ilmumises ja mőningates artiklites ajakirjanduse veergudel.

Mőistagi on see ennekőike näitajaks, et eesti kirjandust pannakse Ungaris tähele. Keegi pole üksinda väljal sődur, ka kirjanduses mőjutakse üheskoos, kuiväga individualist ka poleks üks kirjanik ja üks eestlane oma loomu poolest.

Ungarlased näikse soosivat igasuguseid antoloogiaid rohkem kui eestlased. Tänu sellele on isegi Eestis vähe taastrükitud autorid ungari keeles ühe-kahe teosega esindatud. Nii et kui lehitseda bibliograafiakogumikke “Eesti kirjandus vőőrkeeltes” (1978 ning 1985), mis pakub autoreid tähestiku järjekorras, siis peaaegu igaühelt leidub ka mőni ungarikeelne tolge. Maailmakeeltest suudavad siin ungari keelega vőistelda vaid saksa ja soome keel.

Nii on ungari keeles ilmunud 1968. Géza Képesi tolkes muinasjutukogu “Az aranyfono lányok” ja 1972. “Napfél és éjfél”, veel enne seda 1939. Báni “Urali dálok”, mis kőik sisaldavad peale rahvaluule ka eesti autorite nimelist loomingut. Enne sőda 1940. aastal on ilmunud ka ulatuslik luulevalimik “Az észt költeszet virágai” ning  – kas pole üllatavgi – soja ajal Képesi koostatud “Eszáki vártan” (Pőhja valves). Juba nőukogude ajal pärast pikemat – vastastikust – pausi ilmusid nelja autori kogumik “Elörzet” (1969), “Az észt irodalom kistűrke” (1969), “A bálvany” (“Puujumal”, 1973, kaasaegsed eesti lühiromaanid), “Észt kőltők” (1975), “Irodalom Észtországban” (1976) ning näidendite kogu “Vacsora őt szémelyre” (“Őhtusöök viiele”, 1976). Siit nähtub, et lühikese aja vältel otsekui hoogtöö korras anti ungari keeles korralik läbiloige eesti kirjandusest. Tőlkijateks olid peamiselt Gábor Beréczki ja Gyözö Fehérvári, vähemal määral Béla Kálman, Zsuzsa Rab ning moned teised. Tihti oli asja innustajaks Mai Beréczki.

Nendel aastatel oli tänu niisugusele elavale ilmumisele kogu eesti kirjanduse vastuvőtt Ungaris ka siiapoole märgatav. Ühe sőnaga tundus, et eesti kirjandus on ungarlaste jaoks olemas. Vahest ka tänu ilukirjandusele vőib Ungaris üks eestlane end tunda sugulasena mitte ainult haritlaste seltskonnas.

Nagu igasugune buum raugeb, nii ka see. Hiljem ilmusid kogumikest veel “Csillagok orája” (“Tähetund”, 1980), kus meid on teiste nőukogude liiduvabariikidega ühede kaante vahele paigutatud, ning “A szélőrlő” (“Tuulejahvataja”, 1981), mis on mahukas jutukogu ning milles on küll vaid eesti autorid. Kogumikest viimasena on ilmunud “Eesti antoloogia” 1988. aastal.

Üksikautorite teoseid ilmus samuti just valdavalt nendel aastatel. Nende hulga ja mahu poolest on eestlased küll kaugelt ees. Küllap see on tőlketegevuses ikka nii, et väikesearvulisem rahvas on niisuguses vőrdluses edukam. Igatahes ei tea ma ainsatki kirjandust maailmas, kus tasakaal oleks vastupidine: et eesti kirjandust tolgitaks sinna rohkem kui sealt eesti keelde. Erandiks on vahest ehk moni idapoolne soome-ugri keel, millesse aga tőlgitakse rahvusliku surve tingimustes väga vähe, seetőttu on arvud nii väikesed, et nendele on raske üles ehitada vőrdlusi.

Praeguseks on Ungari-poolne tőlketegevus peaaegu raugenud. Viimaseks mulle teada olevaks tőlkeraamatuks on 1989. aastal ilmunud Jaan Krossi “Professor Martensi ärasőit”.

Meie mőlemad maad on hoolega ametis taassukeldumisega kapitalismi ning ameerikaliku massikultuuri, kirjud ning maitsetud tooted ujutavad mőlemi maa kirjanduslette.

Kuid meie hőimlus pole unustatud. Ühiseid konverentse – nende hulgas ka poliitilisi – peame rohkem kui kunagi varem.

Kaubandussidemed on tőeliseks saamas. Postsotsialistlike maadena on meil lahendada hulgaliselt sarnaseid probleeme.

Kui ilukirjandus meie hullumeelses maailmas ülepea ellu jääb, siis küllap elavneb ka vastastikune tőlkimine. Igatahes pole see eesti poolelt ka täna vaibunud, nagu tőendab bibliograafia ning küll vähenenud tiraazides raamatulettidele ilmuvad ungari keelest eesti keelde tőlgitud teosed.

Lisaks pisut statistikat (mis ei tarvitse olla päris täpne):

1. Ajavahemikus 1940-1990 (50 aastaga) on eesti keeles ilmunud 68 ungari keelest tőlgitud ilukirjanduslikku teost, kusjuures puudub rahvalaulude tőlge (küll on olemas muinasjutud);

1929-1989 (seega 60 aastaga) on eesti autorite raamatuid ilmunud ungari keeles 56;

järeldus: Ungari on neid maid, kus vastastikuse tőlkimise bilanss ei ole nii suurelt Eesti kasuks kui enamikes teistes maades.

2. Ligikaudsete arvutuste kohaselt ajavahemikus 1940–1990 on Eestis ilmunud tőlkeraamatuid järgmistest kirjandustest:

Kaugele tahapoole jäävad näiteks hispaania jt. kirjanduste teosed.