Eesti-Soome kirjandussuhete heitlik tee

Endel Mallene

"Oleme kaks eri rahvast, lahutatud merega, eraldatud ajaloo ja oludega. Meie keeled on vastamisi vaevalt mõistetavad ning meie elu päevaproblemid tihti sootuks teised," kirjutas tuntud eesti kirjanik ning tunnustatud Eesti-Soome kultuurisuhete edendaja Friedebert Tuglas 1931. aastal Soome Kirjanduse Seltsi sajanda juubeli puhul oma "Tervituses lahe tagant". Kuid jätkas seejärel: "Ja ometi, meie rahvusliku elu pinevamail hetkil oleme tundnud enese olevat teineteisele lähemad kui kellelegi teisele".

Seetõttu on enesestmõistetav, et ka meie vastastikustel kirjanduskontaktidel on olnud suhteliselt pikk ja märkimisväärne ajalugu. Kuigi, mis siin salata, mitte igakord pole need kujunenud just sellisteks, nagu me oleksime soovinud. On esinenud koguni ajajärke, kus need on lausa olematuks muutunud. Aga niisugustel juhtudel tavaliselt juba meist mitteolenevatel põhjustel.

Esimeseks soomendatud eesti raamatuks peetakse Pietari Hannikaise tõlgitud "Eesti muinasjutte", mis ilmus 1847 Mikkelis ning sisaldas kolm Friedrich Robert Faehlmanni müüti ja neli eesti rahvamuinasjuttu. Eestindatud soome kirjanike raamatute nimekirja avas aga omakorda 1881 aastal ilmunud Kaarlo Suomalaise "Novellad ehk uudisjutud", mille oli "soome keelest ümber pannud" Paul Undritz.

Sada viiskümmend aastat pole ju kes teab kui palju, aga tuleb arvestada ka sellega, et ega meie rahvuslikud kirjandusedki sellest palju vanemad ei ole.

On tähelepanuväärne, et juba läinud sajandil jõudsid eesti keelde teiste hulgas Matthias Johann Eiseni vahenduses "Kalevala" esimene eestindus ja ka Aleksis Kivi looming, esialgu küll ainult näidend "Öö ja päev", mida samal 1884. aastal mängiti Tartu "Vanemuise" laval. Näeb trükivalgust ka esimene omalaadne proosaantoloogia "Soome uudisjutud" kolmes vihus (1882–85). Koos perioodikas ilmunuga avaldatakse aga eelmisel sajandil eesti keeles ühtekokku umkaudu kolm ja pool sada soome kirjanduse üksikpala.

Eesti kirjanduse soomendustest olid seevastu selsamal perioodil märkimisväärsemad Lydia Koidula jutustus "Ojamölder ja temma minnia", Eduard Bornhöhe "Tasuja", Lilli Suburgi "Liina" ja Kaarle Krohni koostatud "Eesti muinasjutud ja muistendid". Soomes ilmub August Ahlqvisti sulest isegi juba esimene eesti senise kirjanduse ülevaade "Eesti uuemast kirjandusest"(1856), millele oli lisatud samuti väike tõlkenäidete antoloogia.

Käesoleva sajandi alguses saavad Eestis soome kirjanikest kõige tõlgitavamateks Juhani Aho ja meie teatud mõttes ühiskirjanik Aino Kallas, kes on aegade jooksul tõusnud üldse kõige enam eestindatud soome kirjanike hulka. Kui Juhani Ahot anti välja põhiliselt kuni 1930. aastateni, selleks ajaks oli talt ilmunud tervelt 15 raamatut, ja hiljem on neile lisandunud ainult paar uustrükki, siis Aino Kallase teoste väljaandmine on jätkunud Eestis kõige viimase ajani.

Aga populaarsed olid sajandi alguses mitme oma eestindatud teosega ka Minna Canth, Johannes Linnankoski ja Eino Leino.

Uue sajandi algus tähistab senisest kunstiväärtuslikuma eesti kirjanduse levikut ka soome keeles. Seda esindasid esialgu põhiliselt Eduard Vilde, kellelt tõlgiti romaanid "Koidu ajal", "Mahtra sõda", "Mäeküla piimamees" ning Soomeski soosituks muutunud "Pisuhänd", ning kahe novellikoguga ("Vilkuv tuli" ja "Saatus") Friedebert Tuglas. Tähelepanuväärsematest väljaannetest nimetatagu samast ajajärgust veel Elsa Enäjärvi-Haavio koostatud novelliantoloogiat "Inimese vari" ning Aino Kallase kirjutatud esseekogu "Noor-Eesti".

Rohkesti ja suhteliselt läbimõeldult hakati soome kirjandust siiski avaldama iseseisva Eesti Vabariigi päevil, 1920–30ndail aastail. Nende paarikümne aasta jooksul avaldati Eestis tõlkeina sadakond soome kirjaniku raamatut. Just neil aastail said teoks ka esimesed vastastikused ametlikud kirjandusdelegatsioonide vahetused. 1930 külastas Soome Kirjanike Liidu kutsel oma ametivendi Eesti Kirjanikkude Liidu 7-liikmeline esindus. Järgmise aasta kevadel saabus 8-liikmeline soome kirjanike delegatsioon Eesti Kirjanikkude Liidu kutsel vastukülaskäigule. Nõnda olid hõimukirjanike enam-vähem juhuslikud omavahelised kontaktid asendunud organiseerituma läbikäimisega. Soome kirjanike isiklikest Eestis-käimistest oli enne seda kindlasti värvikaim Eino Leino külaskäik Tallinna ja Tartu 1921. aasta kevadel .

Eesti Vabariigi aastatel jätkati Juhani Aho ja Aino Kalda, samuti Johannes Linnankose, Minna Canthi ja Eino Leino eestindamist, aga neile lisandusid Arvi Järnefelt, Johannes Lehtonen, Frans Eemil Sillanpää, Ilmari Kianto, Santeri Ivalo, Pentti Haanpää, Mika Waltari, Hilja Valtonen, aga varasemast kirjandusest nüüd ka Friedebert Tuglase tõlkes Aleksis Kivi "Seitse venda" ja "Nõmmekingsepad". Seejuures avaldati "Seitse venda" eesti keeles esmakordselt eri väljaandena 1924, kui romaan oli jõudnud ilmuda üksnes rootsi ja saksa keeles. Nimetatagu, et seda hoolikat tõlget on erinevatel aegadel ja aastatel välja antud veel ligemale kümmekond korda. Ilmus kahjuks küll sekka ka mõningaid "kümnenda järgu teoseid", nagu oli sunnitud nentima ühes tõlkeülevaates Eesti-Soome kirjandussuhete silmapaistev edendaja ja "Kalevala" uue meisterliku tõlke (1939) autor August Annist.

Soomes vahendati nendesamade aastate jooksul kümmekond eesti kirjandusteost. See oli aeg, kui vastastikune ilukirjanduse tõlkimine oli kõige nähtavamas ebatasakaalus.

Soomes üllitatud eesti kirjanike teostest on neist aegadest küllap tähelepanuväärseimad Ida Grünthali soomendatud A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees" ning Erkki Reijose tõlgitud "Tõe ja õiguse" I ja V osa. Kahjuks jäid tõlkimata ja kirjastamata A. H. Tammsaare epopöa vahepealsed osad ja nii jõudis soome lugejate kätte vaid selle suurromaani maaelukujutus. Vahepealseid osasid refereerib autor lühidalt üksnes viimase köite tõlke eessõnas.

Teistest silmapaistvamatest tõlgetest nimetatagu Mait Metsanurga romaani "Ümera jõel", August Gailiti "Karget merd" ja Richard Janno "Metsmeest". Kõige tähelepanuväärseim on nende aastate väljaannetest siiski Elsa Enäjärvi-Haavio koostatud ja ulatusliku eessõnaga varustatud antoloogia "Eesti runotar" (1940). Eesti keeles ei ole nii ülevaatlikku soome luule valikkogu siiani välja antud.

1940 Eesti okupeeriti ning Eesti-Soome kirjanduslikud kontaktid praktiliselt katkesid. Saksa okupatsiooni ajal ilmus Eestis soome kirjandusest üksnes “Seitsme venna” tõlke järjekordne kordustrükk. Mõned eestindused ilmusid siiski ka ajakirjanduses. Tartu “Postimehe” joone all avaldati näiteks Mika Waltari lühiromaan “Antero ei tule enam tagasi”. Nõukogude okupatsiooni ajal hakati soome kirjanduse tõlkeid avaldama alles 1955.

Soomes eesti kirjanduse tõlgete avaldamine sõja-aastatel siiski ei katkenud. Seekord pikendasid eesti autorite soomenduste nimekirja neli eesti romaani – kaks August Mälgult, Albert Kivikase Vabadussõja romaan “Nimed marmortahvlil” ja August Gailiti “Toomas Nipernaadi”.

Pärast nõukogude okupatsiooni taastamist said kõigist neist kolmest pagulaseesti kirjanikud. Ja ligemale paarkümmend aastat avaldasidki soome kirjastajad peaaegu eranditult väliseesti kirjanike teoseid. Lisaks juba nimetatuile ilmus mitmeid romaane ja novellikogusid veel Karl Ristikivilt, Ilmar Talvelt, Gert Helbemäelt, kõige arvukamalt aga Valev Uibopuult – tervelt viis raamatut. Avaldatud teoste hulgas oli ka üks luuletuskogu – Bernard Kangro “Leegitsev jälg”. Sõjajärgsetel aastatel jõudis soomekeelse lugejani, ehkki lühendatult, Helmer Winteri ladusas soomenduses nüüd ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Kalevipoeg”.

Väliseesti kirjastused alustasid samuti soome kirjanduse eestinduste avaldamist kümmekond aastat varem kui seda Eestis tehti. Eriti tänuväärsed teened olid selles esialgu Rootsis ja seejärel Kanadas tegutsenud “Ortol”. Alustati mõistetavatel põhjustel meie ühiskirjaniku Aino Kallase teoste väljaandmisega, ent järgnevalt trükiti ka Frans Eemil Sillanpääd, Juhani Ahot, Jorma Korpelat, Eva Kilpit, Pentti Holappat ja Olavi Siippaist, Mauri Sariolat ja Hilja Valtost. Just selle kirjastuse väljaandel ilmus kohe varsti pärast selle Soomes avaldamist eesti keeles Väinö Linna “Tundmatu sõdur” ja ainuüksi Mika Waltarilt anti seal välja 18 raamatut.

Õigupoolest võib uue, sõjajärgse perioodi algust soome kirjanduse tõlgete väljaandmisel Eestis üsna täpselt kindlaks määrata. See uus peatükk algas aastaga 1957. Kaks aastat varem avaldatud “Seitsme venna” neljas trükk oli vaid üksikuks jäänud esimene pääsuke. Aga just sel aastal ilmus korraga niihästi mitmete soome kirjandusteoste varasemate tõlgete uustrükke kui ka tähelepanuväärsel hulgal uustõlkeid, viimaste hulgas mahukaid proosavalikud Maiju Lassilalt ja Pentti Haanpäält. Nende kahe raamatuga debüteeris omakorda soome kirjanduse eestindajana Harald Lepik, kellest sai järgnevatel aastatel silmapaistvaim ja siiani kõigi aegade kõige viljakam soomekeelse ilukirjanduse vahendaja Eestis. Olgugi, et ta kahjuks ise kordagi jalaga Soome ei saanud. Aeg oli siis ikkagi veel niisugune.

Harald Lepiku poolt eestindatud soome autorite 26 raamatu hulka kuulub vanemat ja uuemat proosakirjandust, üsna erinevaid kirjanikke. Ometi ei ole raske märgata, et nii või teisiti eelistas ta rahvaelukujutusi, samuti teoseid, kus on olulisel kohal huumor, eriti rahvapärane soome huumor. Kuna ta oli algperioodil peaeagu ainuke soome kirjanduse eestindaja Eestis, siis jäid paratamatult esimese kümne-viieteistkümne aasta jooksul just seda laadi teosed kujundama soome kirjanduse eestikeelsete tõlgete üldpilti. Siiski, 1960ndate aastate keskpaigast, kui ka eesti kirjandus elas üle mitmeid ssisemisi muutusi ja uuendusi, avardus ka Harald Lepiku poolt tõlgitavate autorite ja teoste valik ning skaala. Nii hakkasid tema vahenduses Veikko Huovise, Aapeli ja Sakari Pälsi, Väinö Linna, Toivo Pekkase ja Sylvi Kekkose, Olli ja Martti Larni kõrval ilmuma ka näiteks Veijo Mere, Antti Hyry, Paavo Haavikko ja Volter Kilpi proosateosed. Aga see oli lisaks juba aeg, kui Harald Lepiku kõrval olid asunud soome kirjandust tõlkima mitmed teisedki, kes omakorda tõlkevalikut soome kirjandusest laiendasid. Nende vahendusel jõudsid eesti keelde ka Marja-Liisa Vartio, Anu Kaipainen, Pentti Holappa, Juha Mannerkorpi, Eva Tikka, Kerttu-Kaarina Suosalmi ja hiljem mitme teisegi teosed.

Pärast Soome tolleaegse presidendi Eesti-visiiti 1964 pagulaseesti kirjanike tõlkimine ja väljaandmine Soomes lõppes ja hiljemgi on väliseesti kirjanduse osakaal soomendatud kirjanduse osas olnud peaaegu olematu. 1960–70ndatel aastatel anti soome keeles esialgu välja klassikalist eesti kirjandust, nagu Friedebert Tuglast, A. H. Tammsaaret ja O. Lutsu, aga ka üksikuid tollases Nõukogude Eestis tunnustatud kirjanike teoseid.

Kirjandusteadlase ja teeneka eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitise arvates tähistasid otsustavat murrangut eesti kirjanduse väljaandmisel Soomes kaks antoloogiat. “Soome lahe tagant” (1968), mille koostasid Eva Hyvärinen (Lille) ja Endel Mallene, tutvustas soomlastele kolme neile senitundmatu kirjaniku kaudu vahepeal uuenenud eesti proosakirjandust. Valituteks olid Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa. Arvo Turtiaise ja Raili Kilpi toimetatud “20 nüüdiseesti luuletajat” (1969) jätkas aga eesti luule esitlemist sealt, kus Elsa Enäjärvi-Haavio “Eesti runotar” oli lõpetanud, ehk Betti Alverist ja tema põlvkonnast Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinskini. Valikkogu oli ka selles mõttes tähelepanuväärne, et siin esinesid kõrvuti niihästi väliseesti kui ka kodueesti luuletajad.

Üldse on just sõjajärgsetel aastatel hakatud ka luule vastastikusele tõlkimisele suuremat tähelepanu osutama. Sõja eel avaldati Eestis soome kirjandusest vaid paar luuleraamatut. Sõjajärgsetel aastatel on neid juba järjekindlaima soome luule eestindaja Debora Vaarandi vahendusel avaldatud terve hulk. Iseseisvad kogud on ilmunud Aleksis Kivilt, Aino Kaldalt ja Eino Leinolt, Katri Valalt, Edith Södergranilt, Arvo Turtiaiselt ja Elvi Sinervolt, Tuomas Anhavalt, Paavo Haavikkolt, Pentti Saarikoselt ja Hannu Mäkelält. Nelja luuletaja – Paavo Haavikko, Väinö Kirstinä, Eeva-Liisa Manneri ja Pentti Saarikoski – luulevalimik anti 1967 välja Paul-Eerik Rummo ja Ly Seppeli tõlkes. Suurim ja esinduslikuim seniilmunutest on siiski 1991. aastal avaldatud ja Joel Sanga koostatud antoloogia “Kümme nüüdissoome luuletajat”.

Kui proosa osas on tõlgitud Eestis soome kirjanikke jätkuvalt ja tunduvalt rohkem kui eesti autoreid Soomes, siis luule osas ei ole Eestis siiani niisuguseid ülevaatlikke antoloogiaid soome luulest, nagu neid on Soomes eesti luulest mitu. Lisaks “Eesti runotarile” ja “20 nüüdiseesti luuletajale” on 1984 ilmunud kolmaski mahukas eesti luule valikkogu – Pirkko Huurto ja Paul-Eerik Rummo koostatud “Uute sulgede kasvamine”. Iseseisvad kaaned on saanud aga Marie Underi, Debora Vaarandi, Ellen Niidu, Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Juhan Viidingu luulevalimikud.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on avaldatud soome kirjanike teoseid Eestis aastas vähemalt neli-viis, tihtipeale ka rohkem, ja enam-vähem pidevalt soome kirjanduse tõlkimisega tegelevaid inimesi on nüüd kümmekond. Uute autoritena on kõige viimasel ajal saanud Eestis tuntuks Eeva Joenpelto, Paavo Rintala, Helvi Hämäläinen, Antti Tuuri, Hannu Salama, Eino Säisä, Erno ja Arto Paasilinna, Olli Jalonen, Danil Katz, Leena Krohn, Annika Idström, Juhani Salokannel, Matti Yrjänä Joensuu ja veel mitmed, küllaltki erinevad kirjanduslikud suundumused ja põlvkonnad. Eriti 1980ndaist aastaist ja pärast Soomerootsi Kirjanike Liidu 10-liikmelise delegatsiooni ametlikku külaskäiku Eestisse 1988 on kirjastajate ja tõlkijate pilku püüdnud järjest enam ja järjekindlamalt ka soomerootsi kirjandus. On avaldatud lisaks Edith Södergranile ka Elmar Diktoniuse luuletuste ja aforismide kogu ning Lars Huldéni valitud luuletused, samuti Hagar Olssoni, Ralf Nordgreni, Christer Kihlmani, Bo Carpelani, Märta Tikkase, Johan Bargumi proosateoseid.

Soomes kujunesid eesti kirjanduse väljaandmisel eriti märkimisväärseks 1980ndad aastad. Kui siiani oli olnud tavaline, et soome kirjandust tõlgiti Eestis tunduvalt rohkem kui eesti kirjandust soome keelde, siis nüüd vastastikune vahendamine tasakaalustus ning oli aastaid, mil eesti kirjandust tõlgiti soome keelde koguni rohkem kui soome kirjandust eesti keelde. Eesti proosakirjanikest on soome lugejate vaieldamatuks lemmikuks Jaan Kross, kelle loomingust on soomendatud peaaegu kõik ta peateosed. Aga väga tuntuks on saanud ka Viivi Luik, Lennart Meri, Mati Unt ja Jaan Kaplinski, samuti Mats Traat, Raimond Kaugver, Juhan Peegel, Arvo Valton, Enn Vetemaa, Ülo Tuulik, Emil Tode… Samas on enesestmõistetavalt just viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul laienenud märgatavalt eesti kirjanduse soomendajate ring.

Nüüd ootame põnevusega, missuguseks need vastastikused suhted kujunevad taas uueks saanud tingimustes.