Ungarisse Szombathelysse suundus 1995. aasta juuli teiseks pooleks kakskümmend varieeruva tausta ja taotlustega eesti ungarihuvilist, saamaks osa spetsiaalselt neile ehk siis meile korraldatud keele- ning rahvatantsu ja -laulu kursustest.
Selline ettevõtmine ei toimunud esimest korda, kolm aastat tagasi viibis seal analoogiline grupp. Kogu ürituse hing, nimetatud instituudi võõrkeelte kateedri juhataja Villanyi-Mész?ros Eszter on tuleviku osas lootusrikas: seda tüüpi kultuurikursused on plaanis integreerida instituudi poolt algatatud Kesk-Euroopa suveülikooli kavva. See tähendaks osavõtjaid mitmetest maadest, seega mitte ainult meie koduvabariigist, kõik koondunud ungari telje ümber.
Ei ole vist eriline avastus, et kahe nädalaga ühtki keelt selgeks ei õpi, seda enam resp. seda vähem madjarite oma. Samas on kohapeale sõit asjaga tegelejate jaoks suisa hädavajalik: teatavasti on Eestis selle keele praktiseerimistingimused üliahtad. Siiajuurde peab küll kohe märkima, et Tartu Ülikoolis on eesti filoloogia all ungari eriharu, kust viis Pomozi Pétri käealust üliõpilast ka meie grupiga kaasas; Tallinnas Eesti Keele Instituudi ruumes tegutseb Ungari kultuuriesindus koos oma ainsa palgalise töötaja ja käesoleva sõidu siinpoolse organiseerija Kadi Raudalaineniga, see esindus koordineerib ka regulaarselt toimuvaid temaatilisi üritusi Tallinnas. Keelekursuse juurde tagasi pöördudes oli mõistagi loomulik, et jaguneti edasijõudnute ehk siis keeleliste täiendajate ja algajate rühmaks. Algajad ei tee Ungaris tühja tööd: oma oskused saab kohe restoranis käiku lasta ja näiteks pannkooke tellida – kõige rohkem jäid ungari toitudest grupikesele meelde just kreeka pähklitega pannkoogid, diós palacsinta, mida saab nüüdsest maitsta ka Tallinnas keeleinstituudi majas paiknevas ungari restoranis "Egeri kelder", mille peakokk Esko Nilimaa meie reisil kasulikke kogemusi vahetada sai. Söögilt joogile: eredaima mulje ja litraažilt kõige rohkem tarbimist leidis suurepärane leitsakuleevendaja hosszú lépes 'pikk samm', kus kaks osa soodavett ja üks veini, tavaliselt valget.
Kursuse keeleõpetajatele Barota M?riale ja Sövegj?rtoné Juditile sekundeeris temperamentselt ja iga päev tantsujuhendaja Antal L?szló. Kas tema tööst ka midagi kasu oli, seda tulge vaatama 15. oktoobril Kloostriaita: sel kuupäeval on nimelt ungari päev, madjaritest külalised Eestis ja muuhulgas siis tantsivad ka eestlased tšaardašši. Seda tantsuõpetajat julgeks küll ka kõige kobamatele soovitada, igatahes meie tantsisime kahe nädala lõpuks aeglasele ja kiirele tšaardašile lisaks veel hüppetantsu ugrosit, torupillitantsu dudalasi ja Transilvaania ringtantsu. Nii muusika kui rütm oma jõnksudega kui põlvede vetruvus on oluliselt erinev sellest, millega oleme harjunud. Rahvalaulud on ikka olnud üheks ungari kultuuri visiitkaardiks ja jäävad kahtlemata nende kursuste lahutamatuks osaks ka edaspidi, seda enam, et Eszter Mész?ros oma teiselt elukutselt on muusik. Sugulasrahvaste nostalgiaga ei ole praegusaja maailmas palju peale hakata. Iseasi on aga, et eestlaste ungari-huvi ja ungarlaste eesti-huvi polegi nostalgiast kantud, vaid pigem uudistav, kogemusivahetav, tulevikkusuunatud.
Mart Siimer