Saami sild üle Soome lahe -
saami kultuuri päevad Tallinnas ja Tartus
18.-23. maini Tallinnas ja Tartus toimunud saami kultuuri päevad algasid Tallinnas, et 20. mail jätkuda Helsingis ning 22. maiks Tallinna tagasi tulla. Kuigi Eestis korraldas päevi Eesti-Saami Ühendus Avatud Eesti Fondi ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobüroo toetusel traditsioonilise nime all, Helsingis aga jätkasid City-Samit ry traditsioonilise Samefeasta'ga, oli siiski tegemist sama üritusega, kuivõrd osavõtjad kattuvad ja ka toimuv on omavahel seotud. Tallinn alustas muuseumipäeval Ajaloomuuseumis Eesti Rahva Muuseumi saami esemete tutvustamisega ning 19. mail toimunud seminariga "Saami vähemuse olukorrast Idas ja Läänes". Helsingis osales põhiosa Tallinna tulnud saamidest Samefeasta kontserdil. Jorma Lehtola korraldas Helsingis teise saami filmide maratoni ning tõi Tallinna ja Tartusse saami filmiprogrammi. Tallinnas ja Tartus näidatu ei kattu Helsingi programmiga, sest Eestis on kino juubeliaastal esmakordne võimalus vaadata pikemat saamide filmiprogrammi ja seepärast tuli valida parimat ja vanimat. Eesti maratoni jaoks valisime etnograafilise filmi klassikasse kuuluva Elu talvel Suenjelis, saami filmikunsti tippteose, Oscari-nominendi Rajaleidja, mille reþissöör Nils Gaup pärast Ameerika-menu kahjuks otsustas jänkidele pereseriaale lavastama jääda, ja valiku parima saami reþissööri Paul Anders Simma filmidest (Let's dance!; Vihkamise maad; Tundru testament). Loomulikult tuli saami muusika kontsertki Tallinna. Esinesid koolasaami rahvalaulikud, poiste joiuansambel Helsingist ja põdrakasvatajast tangolaulja.
Ajaloo Instituudiga kahasse korraldatud konverents kujunes huvitavaks ja saamidele nii tähtsaks, et sellest anti pidevalt infot saami raadio uudistesse ning tehti üks otseülekannegi. Eestlaste ettekannete peateemaks kujunes Ida-Euroopa etniliste territooriumide eripära. Heno Sarve (Eesti Rahva Muuseum) ettekandest selgus, et Ida-Euroopas, st. praegu Venemaale kuuluvatel aladel on raske suhtuda etnilise territooriumi mõistesse nii, nagu on harjutud rahvusriikide tekkimise ajast suhtuma sellesse Lääne-Euroopas. Nimelt võib seal olla üks ja sama ala korraga mitme rahva territoorium. Lisaks kõneles Heno Sarv etniliste territooriumide muutumise kultuurökoloogilistest aspektidest, st sellest, mis põhjustel on toimunud need muutumised ja mis tagajärgi nad on endaga kaasa toonud. Huvitavaim järeldus oli, et mitmete rahvaste puhul on rahvustunne tugevam just neil, kes on oma traditsiooniliselt territooriumilt lahkuma sunnitud, kui paigalejäänutel. Vello Lõugas (Ajaloo Instituut) kõneles saamide jälgedest Eesti ja Balti aladel arheoloogia ja antropoloogia andmeil. Ta seadis kahtluse alla seni kindlana püsinud hüpoteesi, et saami asustus ulatus umbes 2000 aastat tagasi Lõuna-Soomeni, kust saamid järk-järgult Eestist ümberasunud soomlaste esivanemate poolt välja tõrjuti. Vello Lõugas arvas arheoloogilise materjali põhjal, et pigem oli praeguse Soome territooriumil pikka aega segaasustus, mis võis koos saamidega ulatuda Eestissegi. Tartus elav usuteaduse doktor Niilla Outakoski, vanema põlve soomelapi haritlane, juhatas kohalviibijad Lars Levi L¿stadiuse (1800-1861, saami päritolu usujuht ja misjonär) saami usundit puudutava kirjatöö Fragmenta juurde, millest ta tutvustas just L¿stadiuse mõtteid joiust. Need tekitasid elava poleemika joiu rütmi üle. Et kohal oli asjatundjaid Ingrid Rüütlist Ilpo Saastamoiseni, kujunes see viljakaks. Muude saamide ettekanded keskendusid rohkem tänapäevale. Kalle Mannela (Rootsi) andis ülevaate saami parlamentide tekkimisest ja tegevusest Soomes (alates 1973), Norras (1989) ja Rootsis (1993). Need saamide esinduskogud ei oma veel riigi tasandil otsustusõigust, kuid nad võivad teha avaldusi ja ettepanekuid riigiorganitele. Olukord peaks muutuma lähiajul Soomes, kus saamidele lubatakse kultuuromavalitsuslikke õigusi, ent loodetavasti ka mujal. Kalle Mannela avaldas lootust, et saami parlament luuakse varsti ka Koola poolsaarel (Venemaal), kus sellesuunaline mõte on juba liikumas. Katrin Korkina andis ülevaate Koola poolsaare saamide kultuuri edenemisest viimasel ajal. Tema hinnangul on saami aktivistide töö tulemusena küll saavutatud saami keele ja kultuuri säilimine. Seda on raske alahinnata, sest veel paarkümmend aastat tagasi näis oma põlisküladest küüditatud, kirjakeeleta ja rahvuslike institutsioonideta rahvas olevat määratud hukule ja unustusele. Praegu on olemas Koolasaamide Assotsiatsioon, mitmeid folklooriansambleid, saami kultuuri keskus, kus tehakse traditsioonilist käsitööd, mida ka Tallinna saamipäevadele kaasa toodi. Eriti oluline on rahvuskooli staatuse andmine Lujavri koolile, sest tänu sellele on emakeele tunnid saanud normaalse tunniplaani osaks. Eestlaste osalusel 70-ndate aastate lõpul vene tähestiku alusel loodud kirjakeeles on ilmunud lisaks õpikutele ka mõned ilukirjandusteosed. Katrin Korkina oli siiski seda meelt, et tuleks üle minna ladina tähestikule, et parandada suhtlemist Skandinaavia saamidega ning soodustada seal enim levinud põhjasaami keele õppimist. Noorte hulgas on taas tekkinud huvi oma keele ja kultuuri ning porokasvatuse vastu. Et saami kultuur põhineb suuresti traditsioonilisel majandusel, eeskätt porokasvatusel (nt. käsitöö tarvis tuleb pea kogu materjal just sealt) ja kalapüügil, on oluline ka selle areng ning säilimine. Paraku pole turumajandusele üleminekul loodud vajalikke kaitsemehhanisme. Seadus ei keela enam oma põdrakarja pidamist, kuid see on ohtlik, sest salakütid võivad tappa kogu karja ega kohku tagasi ka karjuse tapmisest. Kui enne takistasid porokarjade liikumist ainult sõjaväeosad ja nõukogulikud industriaalmaastikud, siis nüüd on hakatud lisaks rentima maid ja terveid jõgesid Lääne turismifirmadele ning pärismaalasele on teadagi pääs sinna keelatud. Kuidas saamidelt on võetud ja dollarite eest ameerika turistidele müüdud terve Ponoi jõgi (suurim Koola poolsaarel), sai näha Norra ja Soome TV koostöös tehtud filmist. Ameerika kalasportlastel on lõhepüügi eest teadagi rohkem dollareid maksta kui kohalikel, kes end sellest kogu aeg elatanud on. Saami poliitik ja Helsingi ülikooli dotsent Irja Seurujärvi-Kari kõneles põlisrahvaste naiste osast meie muutuvas maailmas. Ta rõhutas, et just naised kannavad ja annavad edasi kõige väärtuslikumat, mis neil rahvastel on - traditsioonilisi eluväärtusi ja oskust elada kooskõlas loodusega. Seepärast lasub neil eriline vastutus nii emadena kui poliitikutena, sest emade-kasvatajatena tagavad nad kultuuri järjepidevuse ning poliitikutena aitavad luua sobivat sotsiaalset keskkonda selle järjepidevuse säilitamiseks. Seejuures ei arvanud ta, et tuleks kramplikult kinni hoida kõigest vanast - vastupidi, tuleb olla valmis muutusteks, sest ainult nii saab tagada põhiväärtuste säilimise neis ja neist hoolimata. Keeleameti direktor Mart Rannut lisas oma sõnavõtus Irja Seurujärvi-Kari ettekandele asjatundlikke praktilisi näpunäiteid, kuidas põlisrahvad saaksid oma kultuuri ja keele kaitseks kasutada nii rahvusvahelisi kui rahvuslikke seadusi. Allakirjutanu omalt poolt püüdis paari saami-udmurdi kultuurikontakti varal näidata, kuidas Lääne saamid võivad aidata Venemaa soomeugrilastel kohaliku kultuuribürokraatia vastu intrigeerida, kasutades oma välismaalase autoriteeti.
Eesti-Saami Ühenduse asutajaliige