Viibisin 8. - 19. juulini Mordva Vabariigis Venemaal. 8. juulil võtsid mind Ruzajevkas vastu Mordva Rahvaste Kultuuride Arengu Keskuse töötajad, eesotsas mokða osakonna juhataja Anna Tsikazovaga. Keskus tegeleb 4 Mordvamaa suurima rahvusrühma (venelased, mokðad, ersad ja tatarlased) kultuuriprobleemidega, omatakse vastavat infobaasi, korraldatakse näitusi, kontserte jne.
10. juulil algasid minu kohtumised erinevate ametkondade esindajatega. Rahandusministeeriumis võttis mind vastu ministri I asetäitja, kes märkis, et 1994.a. saadi 40% dotatsiooni Moskvast, sel aastal aga 15%. Seega majanduslikult Mordvamaa iseseisev olla ei saa, eriti kui arvestada asjaolu, et kõrg-, kutse- ja tehniline haridus on Moskva finantseerida. 1995.a. riigieelarve võeti vastu alles 1995.a. veebruaris. Eelarvest 32% moodustub haridus- ja kultuurisfäär. Majandus arenenud pole, küll aga pangad.
Järgnes mitteametlik kohtumine Mihhail Mosiniga, Mordva Riikliku Ülikooli keeleteaduskonna dekaaniga, ersa keele kateedri juhataja ning Mordva Rahvuskongressil valitud täitevkomitee esimehega. 1991.a. aastal moodustati mordva keelte kateedri juurde soome-ugri keelte kateeder. Peatähelepanu on ungari ja soome keele õpetamisel, eesmärk 1997.a. kahes küla- ja linnakoolis viia sisse antud õppeained. Eesti keel on praegu tagaplaanil, aastas saavad eesti keele maigu suhu umbes 13–15 üliõpilast. Soome-ugri ja emakeele õppimise vastu on huvi suur.
Haridusministri I aset. hr. Ivan Karpov avaldas soovi sidemete tihendamiseks ja selle tulemusena andis mulle üle Eesti Vabariigi Kultuuri- ja Haridusministeeriumi ja Mordva vastavate ministeeriumite vahel sõlmitava koostöölepingu projekti. Ühtlasi mainis ta, et on olemas ersa rahvuskooli arenguprogramm aastaks 2000, milles taotletakse ersakeelset keskharidust. Rahvusküsimuste sektori juhataja I.Potapov andis ülevaate rahvushariduse olukorrast.
Majandusministri asetäitja Leonid Maiorov arvas, et edasiste majanduskontaktide arengut silmas pidades võiks loota Eesti-Mordva Seltsile. Pakkus välja võimalusi moodustada ühisettevõtet ning tegi ettepaneku Mordva Vabariiki kutsuda 6–7 ärimehest koosnev delegatsioon.
Külastasin Mordva keele-, ajaloo- jne. teadusinstituuti, mis asutati 1932. aastal ja on omanäoline seetõttu, et tema juures asub aspirantuur. Keeleteaduse sektori juhataja Osip Poljakov kurtis, et instituudi majanduslik olukord on halvenenud: kui 2–3 aastat tagasi anti välja 15 raamatut aastas, siis nüüd 4–5. Samuti mainis ta, et kontaktid Eestiga on halvenenud. Tegi ettepaneku teadusvahetuse korraldamiseks. Soomega olevat kontaktid kõige paremad, Ungariga (Budapesti Ülikooliga) leping õpikute väljaandmiseks.
Ajakirjanduse esindajatest kohtusin "Mokða Pravda" ja "Ersa Pravda" toimetustega. Selgus, et nende tiraaþid on viimasel ajal ligi 3 korda kahanenud. Eestist, Soomest ja Ungarist on materjale vähe, teistest soome-ugri rahvastest veel vähem. Ajakirjanikud leiavad, et tuleks asutada soome-ugri ajakirjanike assotsiatsioon, siis ehk paraneks olukord informatsiooni vallas.
Veel kohtusin ma Mordva Vabariigi Riigikogu kultuuri- ja hariduskomisjoni esimehe k.t., sealse Afganistani veteranide liidu esimehe ersalase Vjatðeslav Zverkoviga, kes informeeris mind sellest, et viimase kolme kuu jooksul on vastu võetud Mordva Vabariigi hümni, lipu ja vapi seadused. Praegu läheb esimesele lugemisele Mordva Vabariigi konstitutsioon (vististi viimasena Vene Föderatsioonis), mille järgi kavatsetakse vastu võtta keeleseadus. Mordva lipu autor, end. Kunstnike Liidu esimees, praegu valitsuse juures asuva rahvuspoliitika komitee peaspetsialist Andrei Aljoðkin informeeris mind komitee asutamise faktist mai lõpus.
Juhuslik kohtumine oli veel endise ülemnnõukogu juures asunud rahvussuhete sektori juhataja Aleksander Karginiga, kes rääkis mulle põhiliselt mokðade poolt 1993.a. asutatud Mordva Kodanike Kongressist. Seda juhib Mordva Rahvusteatri juht ja lavastaja Aleksander Pudin. Neil on oma ajaleht "Novaja Mordovija", kavatsetakse teha poliitikat ja mitte eriti rahvusküsimustega tegeleda, ollakse mordva rahvuse (mitte ersa ja mokða) poolt.
Mordva Raamatukirjastuse (400 töötajat) direktor etnograaf A.Luzgin kõneles, et 1994.a. anti välja 65 raamatut, neist 34 põlisrahvaste keeltes. Leidis, et suhe soome-ugri kirjastustega, eriti Soome, Ungari ja Eestiga on vajalik, sest aitab tõsta ersa-mokða prestiiþi. Kirjastus on välja andnud Péter Domokosi ja Eva Kilppise raamatud.
Meeldejäävad olid kohtumised mokða naisteorganisatsiooni "Jurhtava" ja ersa naisteorganisatsiooniga. "Erzava" on asutatud 1994.a. ja tema tuumiku moodustab folklooriansambel "Lamzur", tegeletakse põhiliselt ersa rahvuskultuuri propageerimisega. Organisatsiooni juhib Raissa Kemaikina. "Jurhtava" on asutatud 1995.a. ja sinna kuuluvad mokðalastest kultuuritegelased, õppejõud ning selle esimeheks on Niina Kudasova. Praegu on selle organisatsiooni tegevus vägagi aktiivne ja kavatsused hakata osalema suures poliitikas täiesti ilmsed. Nende aktiivsusest annab tunnistust seegi, et nad soovivad leida koostööd Eesti naisorganisatsioonidega.
Kokkuvõttes võib Mordvamaa reisi tulemusena tõdeda, et võrreldes teiste suuremate Venemaa soome-ugri rahvastega on ersade ja mokðade olukord tunduvalt halvem. Sellest johtuvalt ei tunta ka erilist huvi näit. soome-ugri rahvastega sidemete arendamise vastu, vähemalt valitsuse tasandil ma sellesuunalist initsiatiivi ei täheldanud v.a. haridusministeeriumis. Suuremat tähelepanu soome-ugri kontaktide ja Eestigi vastu võis märgata rahvuslike naisorganisatsioonide ja teadlaste juures.
Jaak Prozes