"LUMUMBA JA KALININIGA" OBIL

Soome-ugri teleprogrammide festival Handi-Mansi autonoomses ringkonnas 25. juuni - 1. juuli

Siberisse sattusime tänu soome-ugri telefilmide festivalile "Soome-ugri maailm". Soome-ugri sugu filmitegijad ja -huvilised seilasid juuni lõpul-juuli algul mootorlaevadel "Mihhail Kalinin" ja "Patrice Lumumba" mööda Obi, vaatasid filme, ilma ja inimesi ja katsusid oma Siberis elavate hõimuvendade eluolust tõetruud pilti kokku seada.

Festivalilaevadega mööda Obi Nižnevartovskist Handi-Mansi autonoomse regiooni pealinna Hantõ-Mansiiskisse liikudes nägime lõunamaiste fruktide ja kihiseva joogipoolisega laiutavatelt vastuvõttudelt aeg-ajalt pääsedes päris-elu üsna põgusalt. Lookas lauad karpmajalinnade eliitrestoranides, kuhu linnaelanikest "lihtsurelikud" enese sõnutsi kunagi ei pääsevat, pakkusid värvikat kontrasti tühjadele poelettidele.

OBIUGRILASTE TAASSÜNNI INSTITUUT – EBAÕNNESTUNUD NIMEVALIK

Nüüdne loendus näitab, et hante on 20 tuhat, mansisid poole vähem – üksteist tuntakse nägupidi. Hiljuti loodud paljutõotava nimega Obiugrilaste Taassünni Instituut on justkui kaduva lootuse elav ausammas." Eestlased jäävad, aga meie kaome - meid on vähem," ütleb handi kirjanik ja duumasaadik Jeremei Aipin. Tulevikuillusioone ei heieta instituudi direktor Jevdokia Njomõsova isegi: "Oleme kaotanud lootuse. Handi intelligents ei säilita rahvustunnet," tõdeb ta nukralt, "see oleks nende jaoks tagasiminek". Omal nahal toda elu kurba paradoksi tunda saanud naine teab, et metsaonnis ei ole kõrgesti haritul midagi peale hakata, pealegi ei leidu sealt pereeluks kohast kaasat. Emakeelt ei oska ei Njomõsova poeg ega tütar, hoolimata sellest, et vanematekodus teinekord handi keeles juttu ajavad. Poja küsimusele "Milleks mulle see? Kui ütled, õpin kohe ära" Njomõsova tõhusat vastuargumenti leidnud ei ole. Vene keelest näib kõikjal rohkem kasu olevat, isegi hantide taassünniliikumist edendades.

Njomõsova jutus kõlavad määratlused nagu "linna-, metsa- ja asulahandid". Linnahantide eeliseks peab ta laiemat tööturgu, asulais olla võitlus eksistentsi eest teravam: õiget haridust pole, keeleoskus on kehvem kui venelastel ja oma kombed kipuvad võõra kõrval elades ununema. Pealegi on handid teadagi viinamaiad, ei taha töökohustuste täitmisel kellaajast ega muudest ettekirjutustest kinni pidada ja nii on tööpuudus asulahantide seas suur. Hetkeabi – toidupakid ja muu taoline – on oma tähtsuse minetanud. Tuleks püüda hoopis sinnapoole, et meil oleks võimalusi jahi- ja kalasaaki soodsalt müüa, kasvõi linnas marjugi müügile anda, arvab Njomõsova.

Internaatkoolidesse haridust saama saadetud väikestel hantidel ei jää üle muud kui vastu punnimata pakutu, mis sest, et venekeelne ja -meelne, vastu võtta või koolisaatmise eest pakku minna. Hante saaks aidata ainult nende kodus – metsas, arvasid filmiinimesed.

MÄNGUD RAHVUSTEEMAL

Surguti külje all Barsovo mägedes võtsid meid vastu tumedapäised handi verd tüdrukud. Räämas metsatukast läbi minnes tuli sinna visata münt. "Vanasti tehti nii karule meelehead, nüüd enam karu ei ole, aga tava on alles," seletasid tüdrukud. See kõlas küll rohkem näe-kui-tore-meil-siin-ikka-oli jutuna ja "tava" oli see ainult turistide-lollikeste jaoks. Meile määratud tõeline etendus alles algas.

Luitunud puumaja ette oli üles seatud algeline handi onn, taamal vedeles ühepuulootsik, kõige ees püüdsid pilku televiisor ja paar ragisevat kõlarit. Meie saabudes võtsid rivvi lüheldased pearättides handi naised-näitsikud ja laulsid handi laule, ise neile kaasa liikudes. Kõrvalasuva mitmekordse elumaja aknast hakkas iga uue laulu alates kostma diskotümps. Või näis see meile vaid nii? Üks tüdrukuist käis ringi korjanduskarbiga. Siis oli kord šamaaniriietes mehe käes: too tagus trummi ja süütas lõkke, mille ümber kõik külalised lahkelt ringmängu mängima paluti. "Ja nüüd keerame kõik kolm korda ümber iseenda – selle märgiks, et me siia veel kord tagasi tuleme," nännutas snegurotška-kleidis venelanna malbelt mikrofoni.

Mängud jätkusid. Mehed ja naised kogunesid eraldi gruppidesse ja igaüks sai värvilise riideriba, mis tuli midagi soovides puutüve ümber siduda – seda võivat kuulda puuladvus elavad hantide hinged. Küllap oli taolise mängu jaoks inspiratsiooni saadud soome-ugri ilmapuu teemast, mida noorukesed vene giidid, peites muljet aborigeenide harimatuse pärast, nüüd odava eksootika pähe turistidele müügiks pakuvad.

PILK KÜLAELLU: TATARLASED ON TUGEVAMAD

Vabaõhumuuseumis näeme hantide traditsioonilist elamist. Nagu kõikjal, pakutakse siingi kala ja uhhaad ja tantsitakse "magustoiduks" paar karutantsu. Paikselt need mitmes vanuses mehed-naised seal siiski ei ela: teades külaliste tulekust, palutakse nad lähedalt külast aegsasti kohale. Raha handid selle eest ei saa. "Ma ei taha mingit raha, tulen siia, sest see meeldib mulle," kostab üks neist missioonitundeliselt. Leidnud huvitatud kuulaja, kasutab ta juhust muret jagada: "Ajad on muutunud. Kooli minnes olin kümneaastane ega osanud sõnagi vene keelt, seal tehti see kohe selgeks." Jutud ja elulood, mida kuuleme, omandavad sarnased piirjooned: lapsed, kes handi keelt ei oska ja rahvuse perspektiivitu tulevik... Väljasttulijailt ei oodata mitte konkreetset abi, vaid ärakuulamist ja mõistmist.

"Vaadake ainult tatarlasi! Nemad räägivad igal pool isekeskis oma keelt ja laulavad omi laule!" mõistab too külamees hukka soomeugrilaste pehme loomuse ja ennustab handi keelele 15–20 aasta jooksul täielikku kustumist. Seletamatu nähtusena teeb ta juttu ka venelaste üha kasvavast huvist handi keele vastu. Just koolis tulevat see selgesti esile: tema oma kuus last ei taha esivanemate keelest midagi teada, pidades seda juba ette kasutuks ballastiks, küll aga venelased.

Kui marisid meelitab võimalus pääseda Eestisse õppima – mari keele oskus on seejuures kohustuslik, siis hantidel puudub seegi stiimul. Loodetakse Aipinile, nende ainsale mehele Riigiduumas. Kirjanik-saadik Jeremei Aipin osutubki festivali salapäraseimaks külaliseks, kes ajakirjanike ülespuhutud huvi eest incognito-maski alla varjudes üldises festivalimelus end pahaaimamatuile vestluskaaslasile ...operaatori assistendina tutvustab. Saades paljastatud, kaob ta mitmeks päevaks, tuues hiljem ettekäändeks 48. sünnipäeva. Paar päeva hiljem ei jäta luksuskajutis bitterit mekkiv Aipin kuigi rõõmsameelset muljet. Ju on ta oma õlgadel lasuva ülesande ränkusest liigagi hästi teadlik. Rääkides talle kuuluvast maatükist esivanemate elupaigas, naftaleiukohtadest hea tükk maad eemal, näib vägisi, et selle vastu vahetaks ta heal meelel nii oma positsiooni kui luksusliku elupaiga Moskvas.

Eestit ja "meie Lennartit" teab Aipin rohkem kui hästi. Aastaid tagasi Lennart Meriga koostöös tehtud film annab talle alust kahetseda, et "sõbral Lennartil" presidendiameti kõrvalt enam aega filmitööks ei leidu. Hoolimata ilusatest mälestustest ja Pärna talus mööda saadetud kuudest raputab töö rakkes Aipin pead: ei, Eestisse ta lähemal ajal ei jõua...

MÕNE SÕNAGA FILMIDEST

Festival elas oma elu ja määras auhindu. Žürii, kuhu kuulus ka Arvo Iho, pidas peapreemia vääriliseks "Komi Gori" kaasakiskuvat "Ükskord alguse aegu". Festivali parimaks filmiks sai Valentin Kuigi "Lend", parimaks telesaateks Hantõ-Mansiiski telekompanii "Jugoria" "Agani jõe rahvas". Auhindade jagamisel nägime ka festivali kohalikku televersiooni; kaadrid külaliste saabumisest uude peatuspaika, traditsiooniline leib-sool, lilled, taustal paatoslik naishääl lugemas kiidulaulu põlisrahvaste kaduvale tarkusele.

Aga - "pikk jutt, s... jutt," ütles Arvo Iho peale üht pikaleveninud festivalikõnet ühemõtteliselt, "ja milleks teha filme hantidest? Hant tuleb ise filmi tegema õpetada."

Kaarina Ritson