14.–22. oktoobril toimusid Eestis järjekordsed hõimupäevad. 1924. aastal Tallinnas toimunud teise soome-ugri kultuurikongressi otsusel loodi Soomes, Ungaris ja Eestis hõimurahvaste keskused, milleks Eestis asutati 1927.a. sihtasutis Fenno-Ugria. Esimest korda toimusid hõimupäevad 1928 Soomes koos Kalevala päevaga, ja Eestis nimetatud sihtasutise korraldatuna aasta hiljem. Pärast Teist maailmasõda katkes hõimupäevade tähistamine nii Eestis ja Ungaris kui ka Soomes, meil taastati see traditsioon 1988. 1991.a. pidasid hõimupäevi juba peaaegu kõik soome-ugri rahvad, meie idapoolsed kaimud kaasaarvatud, kusjuures Eestis sai korraldamine jälle taasasutatud Sihtasutise Fenno-Ugria hooleks.
Hõimupäevade kava oli kirev ja rikkalik, sisaldades üritusi ministrite tasemel vastuvõttudest kuni rahvusroogade maitsmiseni. Kolm ministrit (haridusminister, kultuuriminister ja rahvusasjade minister) tulid Komi Vabariigist, et kirjutada alla koostöölepingule. Oma rahvuslikku kööki tutvustasid marid ja udmurdid Tallinnas Egeri Keldris, ungarlased lisaks veel ka pikal ja teguderohkel ungari päeval Kloostri Aidas (sealt ei puudunud ka ungari veinide degusteerimine ning ehtne tantsutuba ungarlaste eestvedamisel). Suurem osa hõimupäevalistest viibis Tallinnas tegelikult kaunikesti põgusalt, sest enamuse aja sellest nädalast sõitsid külalised kolme rühma jaotunult mööda Eestit ringi – käidi Jõgevamaal, Järvamaal, Läänemaal, Pärnumaal, Põlvamaal, Valgamaal, Viljandimaal, Virumaal ja Võrumaal. Oktoobrikuu jooksul pandi välja ka mitmeid teemakohaseid näitusi: soome-ugri mänguasjade, hõimurahvaste raamatute (ja eesti rahvarõivaste) näitused ja handi fotonäitus Tallinnas, mari rahvakultuuri näitus Tartus, ungari kunst Rakveres. Korraldati veel ühisõppusi ning ettekandekoosolekuid: autentse soome-ugri folkloori töötuba, Paul Ariste sümpoosion, soome ja eesti rahvamuusikute ühiskursus, rahvarõivaste infopäev. Tallinnas toimunu oli eriti kontsentreerunud pidupäevade esimesele nädalavahetusele, mil leidsid aset ka kõige rahvarohkemad ja avatumad ettevõtmised, nimelt suur ühiskontsert laupäeval Rahvusraamatukogus ja ungari päev pühapäeval.
Nagu juba tavaks saanud, tõi kokkusõitnud hõimurahvas seegi kord kaasa värvikat muusikalist külakosti (millesse udmurtide programmis kuulus ka rahvuslik hüvarüübe). Esinesid udmurdid, komid, marid, ersad, mokðad, saamid, mansid, soomlased, ungarlased ja setud. Eesti ja Eestis elavate muulaste folkloorirühmad olid maakondades väljas nii kontsertidel kui spontaanselt tekkinud esinemistel. Tallinna kontserdil keskmine eestlane üles ei astunudki (millega seoses üks eriti asjatundlik pealtvaataja päris ägedalt protestis), kuigi Eesti oli siiski esindatud Tallinnas tegutseva setu ansambliga "Siidisõsarõ". Selle rühma tähelepanuväärseks eripäraks teiste tuntud leelonaistega võrreldes on lai vanuseskaala ja hämmastav tõsiasi, et eakate naiste kõrval tükivad vägagi artistlikeks eeslauljateks väikesed tüdrukud. Ju on nende Setumaast geograafilises mõttes kaugel asetsevates kodudes pärimuse-juurikas hästi väetatud ja tugev.
Külalisrühmadest olid arvukama esinejaskonnaga komide ansambel "Sipertas" (tähendavat metspojengi) ja udmurtide Kuregovo küla folkloorirühm. Komi ansambli agar ja karismaatiline eestvedaja bajaanimängija Gennadi Popov rääkis järgmisel päeval töötoas, et ta töötab komikeelses lasteaias (mis kuuldavasti seal suureks harulduseks, aga loodetavasti ka uue aja märgiks on) muusikalise kasvatajana ning näitas koos ansamblikaaslastega vahvaid pärimuslikke laulumänge. Suure kontserdi kavas oli muidugi rohkem noorepoolsete täiskasvanute repertuaar. Ansamblisse kuulusid ka veenvalt ehedad vanatädid, kellelt noored olevatki oma laulud ja tantsud õppinud.
Peab mainima, et seegi hõimupäevade ühiskontsert pakkus esinejatest küllaltki põgusa (kuigi piisavalt ilmeka) mulje, sest kokkusõitnuid oli ju palju ja ürituse korraldajad andsid igale rahvale umbes 15 minutit lava-aega. Aga see jääb paraku liialt napiks, et mitmekülgse repertuaariga ja tugeva isikupäraga folklooriansambel end sügavama huviga publikule ammendavalt näidata jõuaks. Igal juhul oleks siinkirjutaja soovinud palju pikemalt vaadata ja kuulata udmurte, kes tutvustasid oma küla traditsioone. Nad olid keskmiselt kolmekümnesed noored inimesed, kelle kaasaegses elukeskkonnas on säilinud paljutki iidsest külakultuurist, mis just eriti lähiminevikus on kujunenud udmurtide iseolemise kaitsjaks ja kandjaks. Mordva Vabariiki esindasid ersalaste "Morama" ja mokða neidude "Mokðavanja", kummaski neli esinejat. Mõlemad olid noore koosseisuga väga tugevad lauluansamblid, aga eelkõige ersalaste segakvartett (2 meest, 2 noorikut) oli muusikatehniliselt silmapaistval tasemel.
Saame esindasid seekord Katrin Korkina Lovozerost ja Anfissa Agejeva Olenogorskist Koola poolsaarelt. Kumbki naine esitas pärimuslikke koolasaamide laule, mis oma muusikaliselt keelelt kõlavad eriti ürgsetena, kuid on läänepoolsete saamide joigudest hoopis erinevad. Pühapäevases töötoas läks kindlasti kõigile osavõtjaile hinge Katrini karm kirjeldus sellest, kui raske on temal emakeele õpetajana oma tööd teha ning üritada eelkõige keele ja muusika abil kokku sõlmida hapraid pärimusniidikesi, mida nõukogudelik sunnitud ja vabatahtlik rahvasteränne jõhkralt on puruks rebinud. Euroopaliku ja arktilise kultuuri ebavõrdse võitluse tallermaaks on ka manside eluruum ja eksistents. Oma tööst korrespondendina hiljuti asutatud rahvuslikus raadiojaamas (mille eetriaeg seni veel imelühike, kuid algatus ise pöördvõrdeliselt märkimisväärne) kõneles nooruke mansitar Tatjana Merova. Kõnesoleval suurel kontserdil astus ta üles kodust meelde jäänud lastelaulukesega ning isiklikult talle kingitud pärimusliku lauluga, olles selle maailma esmaesitajaks kontserdilaval.
Maride ansambel "Peledõð" (lill) koosnes Joðkar-Olas õppivatest mäemari päritolu üliõpilastest, kelle esitatud laulud, tantsud ja pillimuusika olid pärimusliku materjali töötlused, ansambli esisolisti esituslaad lähtus klassikalisest häälekoolist. Järgmisel päeval toimunud autentse soome-ugri folkloori töötoas tekitas nende valitud stiil poleemikat, kuna siinpoolsete korraldajate seas domineerisid teistsugused ootused, nagu ka seminari–töötoa nimetusest järeldada võis. Tegelikult esines hõimupäevade raames Muusikabaaris, Kloostri Aidas ja Von Krahli Teatris veel teinegi samavõrd intrigeeriv mari muusikaline kollektiiv – folk-pop ansambel "Mari". Tundub, et marid tõstatasid probleemi, mis kujuneva intensiivse soomeugrilise vastastikuse suhtlemisega kord paratamatult kaasnema peab. Nimelt ootavad eestlased ida poolt eelkõige iidse agraarkultuuri või traditsionaalse ühiskonna kunstinähtuste võimalikult autentseid etteasteid, mis kõigi üllate tunnete kõrval näib lähtuvat ka urbaniseerunud eurooplase eksootikaihast. Kuid Venemaa soomeugrilaste rahvustunde tõusu ja kultuurilise aktiviseerumisega käib arvatavasti kaasas ka linnastumine, mis nõuab eluõigust igasugustele kunstilistele interpretatsioonidele. Mis tegelikult ei pruugi sugugi tähendada traditsiooni-tunnetuse ja rahvusliku iseolemise kadu – seda arvamist toetas ilmekalt mäemari noorte spontaanne tantsimine õhtusöögipeol, ja Tallinnas õppivate mari üliõpilaste väga eakohane ja etniline lõbutsemine oma popansambli musitseerimise saatel Von Krahli baaris.
Arvatavasti on siinsele lugejale ungari ja soome rahvamuusika pärand ja harrastus juba piisavalt tuttavad ja selle lootusega jätan ma nendepoolsed etteasted lähemalt lahkamata. Aga lõpetagem väljavõttega Sihtasutise Fenno-Ugria poolt äsja üllitatud oma organisatsiooni ja soomeugrilasi tutvustavast voldikust: "Sugugi vähetähtis pole soomeugrilaste ühtsuse kultuuripoliitiline aspekt. Soome ja Eesti kultuurilise ja poliitilise iseseisvumise katalüsaatoriks oli kahtlemata teadmine, et ollakse ungarlaste sugulased. Praegu on eriti Venemaa soomeugrilaste rahvustundele toeks teadmine sugulusest soomlaste, ungarlaste ja eestlastega."
Kristin Kuutma