EESTIKEELNE VESTLUSRING SURING

EESTIKEELNE VESTLUSRING SURING
– KELLELE JA MIKS SEDA VAJA ON?

1999. aasta septembrist alustas Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse ja Fenno-Ugria Tartu kontori juures tegevust eestikeelne vestlusring Suring (soome-ugri ring, suhtlemisring). Projekti eesmärk on anda Eestis õppivatele soome-ugri tudengitele võimalus kohtuda ja suhelda eesti noortega, arutada eestikeelses vestlusringis aktuaalseid ja huvipakkuvaid teemasid ning korraldada ühiseid üritusi.

Tutvumisõhtule kogunenud ligi viiekümnest noorest sõelus sügissemestri jooksul välja umbes viisteist huvilist, kes on kohtunud kord nädalas Fenno-Ugria Tartu kontori salongis või Tartu Ülikooli uralistika õppetooli videoruumis. Suringu kroonikas on kirjas järgmised ettevõtmised: väljasõit Soomaa rahvusparki, ekskursioon Eesti Rahva Muuseumi näitusemajja, soome-ugri rahvaste mängude õhtu, eesti kirjanduse õhtu, vestlusõhtu hingedeajast, video- ja vestlusõhtu soome-ugri rahvaste folkloorifestivalidest, liivi õhtu teemal “milleks meile juured”, kadripulm, eesti mängufilmiõhtu, ersa laulude õpituba, ersa-mokša õhtu, Vanalinnastuudio külalisetenduse “Säärane mulk” ühiskülastus. Järgnevalt mõningaid Suringu-kogemusi osalenutelt:

Tatjana Minnijahmetova, Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna doktorant, udmurt

Mina käin Suringus meeleldi. Hea, et soome-ugri tudengitel on koht, kus kord nädalas kokku saada. Neil polegi muidu kuskil käia. Tavaliselt istuvad nad ühikas, suitsetavad, lärmavad ja peavad pidusid. 7. novembril tähistati näiteks revolutsiooni aastapäeva (!). Suringus on mul võimalus teada saada, kuidas noored erinevatesse asjadesse suhtuvad ja mida nad mõtlevad. Neid kuulates on mul tekkinud mõte kirjutada soome-ugri noorte meelelaadi muutustest.

Võibolla võiks rohkem mõelda nende peale, kes õpivad filosoofiat, juurat või sotsiaaltööd. Et oleks ka neid huvitavaid teemasid. Tuleks rohkem inimesi. Aga kui neid tuleb liiga palju, siis pole jälle võimalik rahulikult vestelda. Kui me vaatasime videofilme festivalidest, siis ei olnud kohal küll palju rahvast, ent me rääkisime kaua. Kõigil oli midagi öelda. See oli huvitav.

Tahaksin teha väikese etenduse oma rahva kommetest. Võiks teha peo, kus udmurdid tutvustaksid udmurdi, handid handi tavasid jne. Kui tudengid valmistavad ette selliseid asju, siis nad mõtlevad selle peale ja tahavad asjast rohkem teada. On väga vajalik, et nad tunneksid oma rahvast ja oma kombeid. Suring aitab sellele kaasa – seal kohtudes saame võrrelda, kuidas on lood teiste soome-ugri rahvastega. Suring on üks näide sellest, kuidas Eesti riik meie eest hoolitseb.

Dmitri Denissov, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane, udmurt

Olen märganud Tartus õppivate soome-ugri noorte seas sellist tendentsi, et kes oma keelt ei oska, ei tunne huvi ka oma kultuuri vastu. Nad ei usu oma rahva tulevikku. Ent see, kes ei oska oma kultuuri hinnata, suhtub ka teistesse väikerahvastesse reeglina eelarvamusega. Nii mõtlevad noored ei käi ka eestikeelses vestlusringis. Nad võtavad asju peaaegu nagu venelased. Soome-ugri vabariikides tuleks oma emakeele õppimine teha kohustuslikuks.

Ma ei tea teist sellist kohta, kus soomeugrilased vabal ajal käiksid ja teiste inimestega suhtleksid. Ühiselamus räägime enamasti vene keeles. Suring on just selline koht, kus saab eesti keelt praktiseerida. Igas asjas on vaja praktikat, muidu häid tulemusi ei saavutata. Aga kusagil mujal kui Suringus minu teada eesti keelt harjutada ei saa. Olen märganud, et kui avaldan mõnel Suringu õhtul oma arvamust, siis muutub ka minu eesti keele kasutamise oskus paremaks.

Ükski soome-ugri tudeng ei hakka iseseisvalt lugema raamatuid eestlaste kohta. See on igav. Aga kui sa eestlastega vestled, kui Suringus tekivad debatid, siis jääb juba midagi meelde ja sa õpid siinset kultuuri tundma. Üks soomeugrilastele ühine iseloomujoon on see, et me ei hakka esimesena tutvusi sõlmima. Suringus on eestlastega kontaktide loomine, suhtlemine ja nende kultuuriga tutvumine veidi lihtsam.

Inimesed upuvad informatsiooni. Aga kui neile midagi järjekindlalt meelde tuletada, siis nad hakkavad varem või hiljem asja peale mõtlema. See, et Suring on regulaarne üritus, näitab radikaalset suhtumist asjasse. Kui tahad midagi korralikult teha, siis peab olema radikaalne.

Vitali Romaškin, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane, ersa

Eestikeelne suhtlemine pole ainus asi, mille pärast tudengid Suringus käivad. Inimesed tulevad siia selleks, et saada informatsiooni teiste kultuuride, oma sugulasrahvaste kohta. Näiteks tahaksid soome-ugri tudengid õppida eesti laule. Ja miks mitte ka teiste rahvaste laule. Õpetaksin hea meelega ersa ja mokša asju. Minu arvates ongi erinevate kultuuride tutvustamine üks Suringu eesmärkidest.

Ent samas tahetakse vestelda ka millestki muust kui kultuurist. Näiteks poliitikast. Hea, kui oleks võimalik kutsuda oma ala spetsialiste, poliitikuid ja teadlasi rääkima sellest, millega nad tegelevad. Mina tunnen huvi poliitika vastu. Tahaksin arutleda selle üle, kuidas oleks võimalik parandada praegust olukorda soome-ugri poliitikas, kultuuris ja paljus muus.

Tatjana Nadeikina, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonna üliõpilane, mokša

Minu parimaks eestlasest tuttavaks on minu esimene eesti keele õpetaja. Mul on küll sõpru, kellega ma saan eesti keelt rääkida, ent paraku pole nad mitte eestlased, vaid soomlased. Loengutes olen saanud küll tuttavaks mõne väga toreda eesti tüdrukuga. Ent nendega rääkides tunnen ennast ebakindlalt. Kardan, et minu vähese rääkimiskogemuse tõttu võivad tekkida mingid probleemid. Oleks vaja rohkem praktikat, kuid mõnda teist kohta kui Suring ma selle jaoks ei tea.

Suring on minu jaoks hea võimalus kuulata ja rääkida eesti keelt. Seal kohtun ma uute inimestega ja õpin neid lähemalt tundma. Iga õhtu pakub midagi uut. Senised teemad on olnud head. Mulle meeldis liivi õhtu. Kõik, kes seal olid, rääkisid pärast ka oma rahvast. Me saime üksteist paremini tundma. Inimeste mõtted olid ühesuunalised, vaatamata sellele, et kohtuti võibolla esimest korda. Kui mul oleks Tartus rohkem vastavaid materjale, siis näitaksin ja räägiksin mõnel sellisel õhtul näiteks mokša rahvariietest. Tutvustaksin üldse rohkem mokša kultuuri.

Ülle Kärner, Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna üliõpilane, eestlane

Üks keskmine eesti üliõpilane ei tea soomeugrilastest suurt midagi. Enamiku jaoks on omavahel vene keelt pruukivad soomeugrilased ikkagi venelased. Tänapäeva noori painab ka tohutu infouputus. Tihti on raske väärt infot sõkalde seast välja tuulata. Soomesugu väikerahvad ei tohiks siiski jääda vaid folkloristide ja etnoloogide huviobjektiks. Mida rohkem hõimuüritusi, seda suurem on võimalus, et inimesed teadvustavad endale, et on rahvaid, kel pole oma riiki, omakeelset kooliharidussüsteemi jne.

Ettekandel on hoopis teine maik juures, kui oma rahvast räägib näiteks noor liivlane, kellel on mingis mõttes sinuga sarnane taust. Ta seletab asju palju paremini ja veenvamalt kui mõni õppejõud oma puldist. Nendel koosviibimistel on huvitav kuulata eri rahvaste esindajate arvamusi ja mõtteid. Inimestel on erinevad taustad, nad näevad asju teistest, sinu jaoks üllatavatestki vaatenurkadest. Seda ma lähengi sinna püüdma. Suring on nagu väike rahvuste foorum.

Kuigi alguses sai välja kuulutatud, et Suring oleks just selline koht, kus tekib isiklikke kontakte, siis pean tunnistama, et sellised suhted on jäänud üsna pinnapealseks. Tänaval ütlen mõnele tuttavale "tere" ja küsin, kuidas käsi käib, aga eestlasena olen ma oma maailmas ikkagi üsna kinni. Tegelikult ei saagi inimesi sunniviisiliselt sõpradeks teha ega paari panna. Ilmselt eeldavad lähemad suhted rohkem aega ja koosviibimisi.

Me võime ju tutvustada oma rahvakultuuri, ent samas ei saa silmi kinni pigistada igapäevase elu ees. Laulude ja tantsude õpetamise kõrval võiks Suring olla koht, kus välistudengid saaksid eestlastega rohkem arutleda aktuaalsetel teemadel – poliitikast kuni argimuredeni välja. Suring oleks siis soome-ugri rahvaste vaheliseks sillaks, kus kõigil oleks võimalus tutvustada oma minevikku ja olevikku ning arutada tuleviku üle.

Helen Kõmmus