KODUMAA JA KODUPAIK.

KODUMAA JA KODUPAIK.
EESTLASTE TERRITORIAALNE IDENTITEET
Interdistsiplinaarne teaduskonverents 16.-17.11.1999 Ajaloo Instituudis

Heno Sarv

Kõnesolev konverents sai teoks tänu Fenno-Ugria juhatuse liikme Aivar Jürgensoni eestvõtmisele ning sisaldas mitmeid olulisi mõtteid soomeugrilaste, oma identiteeti loovate rahvuste ja hajaasustusega vähemusrahvaste seisukohast.

Voldemar Miller esitas rikkalikku ja huvitavat materjali loodusliku keskkonna mõjust rahvusliku iseloomu ja identiteedi kujunemisele. Ta tõdes aga, et teadus on sellest ainestikust seni mööda vaadanud, mistõttu tuleb ka temal vähemalt praegu oma ettekanne mitteteaduslikuks lugeda.

Territoriaalse identiteedi psühholoogilisi aspekte käsitlenud Jüri Uljase ettekanne selgitas hiidlaste neurootilisust vähendavaid koduga seonduvaid faktoreid erinevatel vanusegruppidel. Noorematel ja ka vanematel generatsioonidel oli selliseid faktoreid vastavalt tema käsitlusele kolm kuni viis, seevastu aktiivses keskeas 40-50 aastastel vaid üks. Sõltumata faktorite arvust on nende neurootilisust kahandav koosmõju kuni 60%, seega võiks järeldada, et aktiivses keskeas hiidlastel on iseenda ja maailma vaheliste vastuolude probleemid kõige ratsionaalsemalt kokku pakitud.

Kaljo Laas ehitas oma ettekandega koduprobleemide alase silla psühholoogia ja inimgeograafia vahele, käsitledes isiksust ümbritsevat töö- ja haldusalast võrgustikku ning nende mõju isiksusele. Ilmnes haldusvõrgustiku mõneti tugevam ja mitmekülgsem mõju.

Siit jätkas arutelu Heno Sarv, kelle käsitluse järgi lokaalne identiteet avaldub metsavööndi paikse eluviisiga rahvastel samaaegselt nii füüsilises kui ka sotsiaalses ruumis, kujundades pikema aja jooksul ühise pärimustraditsiooniga rahvasisesed grupid. Eestlastel on läbi teise aastatuhande püsinud erakordselt tugev kihelkondlikule haldusvõrgustikule tuginev lokaalne identiteet, millele on tuginenud ka viimaste sajandite edukaimad rahvaalgatused: vanavarakogumine XIX sajandi lõpul ning muinsuskaitseklubid ja kodanike komiteed XX sajandi lõpul.

Ea Jansen tõdes oma ettekandes, et kui baltisakslastele oli nende eneseteadvus väga selgelt ja lihtsalt sõnastatav: isamaa on Venemaa, emamaa on Saksamaa ja kodumaa on Baltimaad, siis eestlastele oli ärkamisajal peamiseks probleemiks tõlkida oma identiteeditunded ennekõike baltisakslastele, kuid nende kaudu ka muule maailmale arusaadavasse vormi. Seejuures tundub, et konfessionaalse faktori kaal eestlaste identiteedis oli väike, sest kirikut seostati pigem baltisaksa kultuuriga, millele püüti vastanduda.

Aivar Jürgenson käsitles 19. sajandi lõpu eesti ajakirjanduse hoiakuid väljarändajate suhtes. Kodumaa-armastusest sai selle aja ajakirjanduses tema sõnul kultuuriline diktaat. Jõuetus, mida tajutakse väljarändamisega võideldes, leiab lahenduse väljarändajaist lahtiütlemises.

Kaukaasia eestlaskond kujunes Maarika Mikkori sõnul välja möödunud sajandi lõpuks. Kodumaalt kaasa toodud murdeerinevused taandusid segaabielude mõjul kirjakeele ees. Sealsete rahvaste kultuur hakkas Kaukaasia eestlaste kultuuri muutma alles pärast Teist maailmasõda, kui eesti asundustesse hakati asustama teisi rahvaid.

Aarand Roos esitas heatasemelise popurrii väliseestlaste missiooni kandnud hüüdlausetest. Edgar Saare poolt kogutud Suurbritannia eestlaste mälestustes oli sõjajärgne Inglismaa kõike muud kui “tõotatud maa”. Maaviljeluses olid eesti sulased sealmail tunduvalt tugevamad kui kohalikud koloniaalmaailma metropoli traditsiooniga peremehed. Uurimisreisile Šveitsi eestlaste juurde oli Ene Kõresaar kodumaalt kaasa võtnud terve nahkseljakotitäie retrospektiivseid kognitiivseid narratiive, millel aga ei seal ega ka kõnealusel konverentsil suuremat minekut ei paistnud olevat.

Varasemaist esinemistest tuttav oli ka Ingrid Rüütli ettekanne rahvalaulust rahvusliku ja paikkondliku identiteedi komponendina Eestis. Mall Hiiemäe käsitles küüditatute kohanemist ja vastuvõtmist kohaliku elanikkonna poolt.

Igor Tõnuristi kontsertettekanne “Kodu ja rahvamuusikud” pani kuulajad viiuli- ja kandlehelide taustal mõtisklema, kui palju on meil sõnulseletamatuid ning seetõttu ka teaduslikult käsitletamatuid koduga seonduvaid emotsioone.

Konverentsi ainus kirjandusteaduslik ettekanne Hilve Rebaselt käsitles Juhan Jaigi loomingut, milles “hea ja kurja võitlus on olulises osas kristlik, kuid sisaldab ka inimese ja looduse suhetes panteistlikke jooni. Nagu teistelgi Põhjamaade kirjanikel, on ka Jaigi loomingus eelkristlik ja kristlik ühtne tervik.”.

Toponüümika oli Marje Kallasmaa sõnul algselt vaid keeleteadus, mis püüdis leida kohanimedele etümoloogiat, millel pole aga kohanime funktsiooni seisukohalt enamasti tähtsust. Iga võim tahab eesnimepanekut endale saada, võõrvõimu aegsed võõrnimed muganduvad hiljem rahvaetümoloogia kaudu eestipäraseks.

Jüri Viikbergi sissevaade omade ja võõraste eristamisse murdearhiivi materjalides oli tema enda hinnangul pigem sõnavõtt kui ettekanne.

Tiiu Jaago käsitletud perepärimusmaterjal Läänemaa põhjaosast ja Ida-Virumaalt kinnitas, et arusaamine kodust algab lapsepõlvest. Erinevalt väliseestlastest nende asukohamaal ei saanud Ida-Virumaa venekeelne elanikkond siia asudes end lugeda kodumaalt lahkunuks, väga keeruka päritolu ja taustaga kontingendile oli siinne maa üle mitme põlve esimene koht, kus sai mingisugunegi kodutunne tekkida.

Pille Kippar pidas oma ettekandes praegusi vene koolide eesti keele õpetajaks pürgivaid venekeelsest elanikkonnast pärinevaid tudengeid teooria järgi immigrantide kolmanda, asukohamaa ühiskonnaga integreeruva põlvkonna kasvatajaiks. See seisukoht on ehk siiski liialt optimistlik, kuivõrd nende eelmised kaks põlvkonda ei teadvustanud end immigrantidena.

Eda-Kai Simmermani ja Alar Sepa ettekanded käsitlesid kirikuõpetajate ja arstide territoriaalset identiteeti. Lõuna-Eesti identiteedi olemus jäi Marju Kõivupuu ja Indrek Jäätsi ettekannetes lahti mõtestamata.