PALVUS TŠUMBÕLATI MÄEL 1999. AASTA SUVEL
Tekst: Aleko Juzykain (kecse@mari-el.ru), Fotod: Erik Juzykain (erik@lin2.tpu.ee)
Marid on rahvas, kes on
säilitanud muistse omausu tõenäoliselt kõige täielikumalt
Euroopas, nii sisu kui järgimise poolest. Tänapäevalgi on
peaaegu igal külal oma püha hiis (küsoto).
Vaatamata juba viis sajandit kestnud ristiusustamisele, on vana
usk säilinud maride enamiku südames. Viimasel ajal taastub see
ka neis piirkondades, mis näisid olevat täiesti õigeusku.
Näiteks Jas^nuri külas Medvedevo rajoonis Jos^kar-Ola lähedal, kus näisid elavat ainult ristitud marid, peeti esimest korda paljude aastakümnete järel sügisest palvust. Õigeusu misjonärid, teada saanud tulevast palvusest, tegid ägedat vastupropagandat ja avaldasid survet isegi Prigorodnõi sovhoosi esimehele, kes oli lubanud anda usklikele ohvriloomi. Surve tulemusena loobus ta oma lubaduse täitmisest. Vaatamata kõigele läksid usklikud palvusele, kuigi ilma kiriku vastupropagandata oleks neid küllap rohkem olnud.
Kirjalike allikate nappusest hoolimata usuvad marid , et nende esiisadel on olnud oma riik. Üks esimestest mari onavuidest või kugõzadest (kuningatest), keda praegu nimetatakse Ts^umbõlatiks, elas XII sajandil. Praeguses Kirovi oblastis asub Ts^umbõlati mägi, mis on alati olnud püha koht. Pärimuse järgi oli Ts^umbõlat maride austatud ja armastatud juht. Ta võis lühikese ajaga koguda suure sõjaväe, kaitsmaks maad vaenlase kallaletungide eest. (Tol ajal tungisid maride maadele Novgorodi jõepiraadid us^kuinikud, Vene vürstide kõige hullemad röövlijõugud.)
1181. aastal õnnestus piraatidel esmakordselt kavalusega sisse piirata maride pealinn Koks^ar (praegu Kotelnits^) Vits^e (Vjatka) jõel. Pärast julma kokkupõrget õnnestus neil see hävitada. Uue pealinna Kukarka (praegu Sovetsk) ehitasid marid Piz^ma jõe kõrgele kaldale kohal, kus see suubub Vjatkasse. Siit oli hea märgata võõramaalaste võimalikke rünnakuid ja teha ennetavaid väljatunge. Ts^umbõlati juhtimisel tungiti kallale piraatide kindlustatud keskustele Kotelnits^ile ja Hlõnovile (praegu Kirov) ja tehti need maatasa. Ilmselt elas Ts^umbõlat vanaks. Enne surma soovis ta, et teda maetaks mäele Nemda jõe kaldal. Legendi kohaselt olevat ta suure häda korral lubanud rahval tulla oma hauale ja abi paluda. Ja nagu tunnistab rahvasuu, on ta rasketel aegadel oma rahvast aidanud. Aga, nagu alati, leidus rahva seas nurjatu, kes otsustas kontrollida, kas Ts^umbõlat tõesti hauast üles tõuseb. Vürst solvus uskmatu peale ega ole hiljem enam välja ilmunud. Vaatamata sellele käisid inimesed jätkuvalt mäel Os^ Poro Kugu Jumot ('Valget Head Suurt Jumalat') ja Ts^umbõlati palumas, keda hiljem hakati palvetes nimetama Kugu Kurõk Kugõza ('Suure Mäe Valitseja'). Marid uskusid, et Ts^umbõlat aitab neil palvetada ja kannab nende palved kõrgeima jumala ette.
Palvused
toimusid mäel regulaarselt ka pärast seda, kui venelased olid
maride alad hõivanud. See häiris tõsiselt õigeusu kiriku
juhte ja Moskva metropoliidi käsul said XIX sajandi algul vanale
paganlikule usule osaks teotused, mis paljude praeguste usklike
arvates tulid õigeusu kirikule suure hävinguna tagasi
stalinismi ajal (“ära tee teistele halba...”). 1831. aastal
toodi relvastatud valve all Ts^umbõlati mäele kümneid vene
talupoegi. Vjatka politseiülema käsul kaevasid nad Ts^umbõlati
haua juures oleva suure rahnu alla kolm õõnsust, panid neisse
kümme tünni püssirohtu ja lasid rahnu õhku. Kuid marid
jätkasid pühal mäel palvetamist. Et nad pühakohta ei
pääseks, pandi mäe ümber relvastatud valvepostid. Seejärel
asus rahvas palvetama naabermäel paari kilomeetri kaugusel. Siis
küüditati kahekümne kilomeetri raadiusest kõik ristimata
marid ära ja vabanenud elamutesse toodi asemele õigeusklikud.
Seepärast ongi ümbruskonna marikeelsete nimedega külade
elanikud venelased.
Suured palvused Ts^umbõlati mäel taastati 1993. aastal (väiksemaid palvusi oli seal korraldatud ka varem). Iga kolme aasta tagant saabuvad siia inimesed erinevatelt maride asualadelt. Käesoleva aasta 16. juulil osalesid palvusel külalised Bas^kiiri- ja Tatarimaalt, korraldajateks olid Mari Vabariigi Sernuri rajooni maausulised eesotsas Mihhail S^iljajeviga. Autode ja bussidega saabus kohale sadakond inimest, kelle hulgas oli palju noori.
Huvitav, et palvusel ei osalenud seekord peaaegu kedagi Kirovi oblastist, kus Ts^umbõlati mägi asub. Ka oli tee mäele barrikadeeritud suurte kivirahnudega, mis olid pärit naabruses asuvast kivimurrust. Palverändurid pidid seetõttu sõitma ringi mööda kitsast auklikku teed, mis pikendas nende teekonda mitme kilomeetri võrra. Kolm aastat varem toimus midagi samalaadset: karjääris korraldati enne palvust tugev plahvatus ning kivikillud sadasid vihmana mäele, kuhu palvuse korraldajad olid äsja jõudnud.
Mägi
asub kaunis ümbruses: mäeahelikust voolab läbi Nemda jõgi,
selle nõlvadel kõrgub taevasse mets. Peaaegu mäe tipus
valendavad hiiglaslikud kivid – poolteist sajandit tagasi
lõhatud rahnu tükid. Palvusekohale tuleb minna üle mäe
järsakust alla, sest teiselt poolt üles tõusta ei saa –
metsatuka taga on juba mainitud karjäär. Mäe jalamil on
roheline aas ja võssakasvanud jõekallas. Jõe äärde viiva
raja veeres on võimas allikas, mis paari-kolme sammu pärast
ühineb jõega. Nire alla on pandud eriline katel. Iga palvusele
tulnu läheb kõigepealt allikale, viskab katlasse valge raha,
peseb nägu, joob kolm korda peost, paludes Kugu Kurõk
Kugõzalt õnne ja edu enesele, oma perekonnale, lähedastele
ja kaugetele inimestele, kaasaaitamist palvusele.
Sel aastal süüdati mäe jalamil kolme puu juures kolm lõket kolmele jumalale: Kugu Kurõk Kugõza, Mer Jumo ('Rahva Jumal') ja s^ots^õn Ava ('Sünnitaja Ema').
Kui
päike metsa kohale tõusis, algasid palvused pühade puude all
kolme s^agõ (pikk puust ohvritalituslaud) juures, millel
olid taldrikud komanmelna ('soolased pannkoogid'), melna
('pannkoogid'), peremets^ide ('paksud pannkoogid, peal
kartulipuder või kohupiim'), sama päeva hommikul küpsetatud
leiva ja tuaradega ('kohupiimasaiake') ning kasetohust
peekrites pura ('kali'). Iga toidu peremees astub juhtiva karti
(preestri) juurde ning too loeb palve vastavalt tema soovile.
Tükk toidust visatakse lõkkesse, et jumalad saaksid
pidusöögist osa. Samal ajal võtavad kartide abilised padadest
ohvriliha välja ning lõikavad selle luude küljest lahti.
Seejärel algab ühispalvus. Kõik osalejad põlvitavad
kaasavõetud linastele kangastele. Täielik vaikus, ainult linnud
vidistavad ülal, ja kartide pühad sõnad jäävad iga
juuresolija mällu.
Pärast ühispalvuste lõppu maitseb igaüks ohvritoite kindla teadmisega, et sooritab seda talitust koos loodusega, koos jumalatega ja Os^ Kugu Jumoga tema kõiksuses, samas tundes, et on Tema loodu ja Tema osa.
Sel
aastal ei tänanud jumalaid ainult marid. Maridega koos tulid
pühast talitusest osa võtma rännumees ja fotograaf Raks
Rinnekangas Soomest, kes andis oma nadõri (annetuse),
mille eest osteti ohvritall, Eesti maausuliste esindaja Anzori
Barkalaja ja ersa Tatjana Mihhailova, kes ka andsid
ohvriannetuse.
Vene keelest tõlkinud Julika Laulik ja Andres Heinapuu
