HÕIMUPÄEVAD ANDSID POSITIIVSE IMPULSI

Vt ka: HÕIMUPÄEVADE PEAESINEJA OLI ANSAMBEL TORAMA

Sel sügisel toimusid soome-ugri rahvaste hõimupäevad Eestis kaheteistkümnendat korda pärast Teist maailmasõda, esimest korda korraldas Fenno-Ugria Asutus hõimupäevi juba 1928. aastal. Tänavusest hõimunädalast rääkis peakorraldaja Jaak Prozes.

Seekordsed hõimupäevad läksid eelmistega võrreldes paremini korda, sest õnnestus lahendada Venemaa soomeugrilaste transpordiprobleem. Rahvusvahelise rongiga Tallinna või Tartusse sõitmine oleks väga kulukaks läinud, seetõttu tulid nad läbi Pihkva ja piirile mindi bussiga vastu. Seekord ei jäänud keegi kalli rongipileti pärast tulemata.

Kokku oli hõimupäevadel sadakond esinejat: ungarlasi, komisid, udmurte, marisid, ersasid, mokšasid, liivlasi ja soomlasi. Lisaks Tallinnale ja Tartule oli kontserte, näitusi ja muid temaatilisi üritusi Lääne-Viru-, Rapla-, Järva-, Pärnu-, Lääne-, Jõgeva-, Tartu-, Põlva-, Võru- ja Valgamaal. Raplamaal Lipa külas toimus hõimupäevadega seoses rahvusvaheline konverents “Maailma põlisrahvaste kultuur Uku Masingu käsitluses”.

Kui Tallinnas ja Tartus jäävad hõimupäevade üritused tihtipuhku muude sündmuste varju ja linnainimesed ehk ei tunne nende vastu nii suurt huvi, siis maakohtades on olukord vastupidine. Vastukajad maakondadest on olnud väga soodsad ja kaugeid külalisi võetakse seal alati vaimustusega vastu. Maal ongi hõimupäevi kindlasti rohkem vaja kui linnades. Maainimesed on soomeugrilaste hingelaadile ka palju lähemal kui linnainimesed. Tuleb tunnistada, et ka esinejatele endile jätavad maakondades esinemised parema tunde ja nad kiidavad alati sooja vastuvõttu ning aktiivset kaasaelamist. Tähtis on seegi, et just maal tekivad hõimurahvaste vahelised kontaktid tegelikult, millele aitab kaasa peredes majutamine jms. Fenno-Ugria peakski olema ainult esialgne vahendaja, kes hõimurahvad omavahel kokku viib, et siis juba spontaansed otsekontaktid tekiksid. Siiani ongi hõimuliikumine kuidagi liiga kitsastes raamides püsinud.

Koolides on alati hõimuliikumise vastu huvi tuntud. Osas koolidest on hõimupäevade tähistamine juba traditsiooniks saanud: lisaks esinemiste vaatamistele esinevad paljudes koolides ka lapsed ise ja see on ka külalistele huvitav, tihti korraldatakse vastavasisulisi näitusi ja viktoriine ning kutsutakse lektoreid loenguid pidama. Sel aastal oli uudne venekeelsete koolide huvi asja vastu, näiteks loenguid tellisid Loksa ja Kohtla-Järve venekeelsed keskkoolid. Tore oli see, et lapsed töötasid aktiivselt kaasa ja Loksa venekeelse keskkooli õpilased oskasid hõimurahvaid rohkemgi nimetada (teadsid kohe liivlasi ja vadjalasi) kui eesti kooliõpilased Keila-Joal.

Samuti on hõimupäevad väga olulised just Venemaalt tulnud külalistele, kes on sellest üritusest alati väga vaimustatud. Nad tahaksid saadud infot ja meelsust ka sealsetel soome-ugri aladel edasi anda ja hõimupäevi kodukohaski tähistada. Tõsi küll, mingil määral seda ju tehakse, aga tavaliselt on see mõni suurem koosoleku moodi üritus. Hõimupäevad aitavad nende rahvuskultuuri väärtustada ja eneseteadvust tõsta. Kui nad näevad, et siin nende rahvuslikku identiteeti hinnatakse, tunnevad nad, et teevad õiget asja ja saavad innustust.

Eriti oluline on, et siin käinud inimesed näevad Eestit ja eestlasi oma silmaga ja jutustavad nähtut-kuuldut oma kodukülas edasi ning nii levib moonutamata informatsioon Eesti kohta Venemaal.

Ei saa aga öelda, et linnades oleks hõimupäevad tähelepanuta jäänud. Nende päevade jooksul Tallinnas Kloostri Aidas toimuvad erinevate rahvaste õhtud on juba traditsiooniks saanud ja iga aastaga järjest populaarsust võitnud.

Mari õhtu oli näiteks väga meeleolukas. Esinesid mari ansambel Nurma ja mari tudengid. Telerežissööriks õppival Aleksei Aleksejevil, kes Vitali Rõbakovi lõõtspilli saatel mari laule laulis, juhtus olema sünnipäev. Soome keelt õppiv Natalja Tjapina valmistas mari rahvustoitu potgogolit (‘pajapirukas’), mida soovijad kohapeal osta said. Tulu on ette nähtud mari jõuluõhtu korraldamiseks. Kokku olid tulnud Eestis õppivad mari tudengid, paarkümmend Tallinnas elavat marilast ja muidu mari sõpra. Õhtu lõpuks läks nii ägedaks tantsimiseks, et kõik kõrtsi lauad ja toolid lükati kokku ja tantsuringi haarati peale marilaste ja mari sõprade ka täiesti juhuslikud eestlastest kõrtsikülastajad. (Ersa ja mokša õhtu kohta loe ülevaatest HÕIMUPÄEVADE PEAESINEJA OLI ANSAMBEL TORAMA.)

Nagu juba mitu aastat, oli seegi kord Eesti Rahva Muuseum Tartus venitanud hõimupäevad kuu pikkuseks. Eks muuseumis olegi see loomulik: hõimupäevade ajal avatud ekspositsiooni pole ju mõtet nädala pärast sulgema hakata. Seekordne hõimupäevade näitus oli liiviteemaline "Zūonkõd", mille panid kokku Art Leete ja Valt Ernštreit. Tavalistest suhteliselt anonüümsetest etnograafianäitustest erines "Zūonkõd" selle poolest, et välja pandud esemed on kuulunud just Zūonkõ talust pärit inimestele ning näitusel olid lisaks asjadele väljas ka pildid ja tutvustav tekst nende omanike kohta. Zūonkõ peret on Oskar Loorits nimetanud kõige liivlaslikumateks liivlasteks. Lisaks esemetele ja fotomaterjalile võis näituse ajal samas saalis näha liiviteemalisi filme. Lisaks toimus ERMis mitmeid üritusi, oli võimalik valida filme hõimurahvaste kohta eelneval kokkuleppel kohapeal vaatamiseks.

Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus ja Tartus ülikooli aulas toimunud peakontserdid, millel esinesid peaaegu kõik hõimupäevade külalised, õnnestusid samuti suurepäraselt. Tore oli see, et kontserdikülastajaid oli palju ning suur osa neist koolilapsi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et hõimupäevad täitsid oma eesmärki: nii eestimaalastel kui ka külalistel tekkis vastastikune huvi, loodi uusi sidemeid. Pärast hõimupäevi on saadetud kirju positiivsete vastukajadega: on näiteks küsitud, kuidas saab Udmurdimaale sõita ning huvi tuntud, kuidas näitusi vahetada ja muid kultuurikontakte luua. See tähendab, et hõimuliikumine hakkab paberi pealt inimesteni jõudma.

Kirja pannud Kirsti Ruul