ETNOFUTURISM KUI ELUVIIS

ETNOFUTURISM KUI ELUVIIS

Kokkuvõte Kauksi Ülle ettekandest Eestluse elujõu kongressil (1.-2. juuli 1999)

Meile ei piisa sellest, et kogume, kaardistame, paljundame ja mõtestame lahti oma põliskultuuri niipalju, kui teda alles on (kui otsida oskame, siis polegi teda nii vähe). Peame suutma selle edasi anda oma lastele, oma järeltulevatele põlvedele nii tugeval kujul, et nad saaksid seda edasi luua. Et seda suuta, on vajalik tehnika. Etnofuturism ühendab endas etno ja futu, ühelt poolt rahvusliku ja teiselt poolt tuleviku poole püüdleva alge. Kõnelen rahvuslikust selles mõttes, mis on põline, mitte viimase saja aasta jooksul laenatud. Räägin sellest, mis pärineb maarahva kultuurist ja mis on meie juurte, meie mälu, meie päritolu, meie põhiolemuse asi. Futurism tähendab siin seda, et me tahame selle kõik viia tulevikku kaasa, me ei taha seda vahetada mõne teise rahva kultuuri vastu, me ei taha seda maha jätta ega kaotada võimet seda pärandit taasluua ning uuendada.

Etnofuturismi sõna võttis tarvitusele Eesti Kostabi $elts kümmekond aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus. Tundsime kirjanduslugu ja teadsime, et iga kord kui ühiskonnas toimuvad suured muutused, on kirjanduslikud rühmitused Eestis alati väga olulised olnud, alati on rühmitused andnud ka uue ideoloogia. Kui Eesti uuesti vabaks sai, siis tundus, et nooreestlaste loosung “Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!” on tegelikult sisult tühjaks jäänud. Identiteet on nagu madu, kes peab aeg-ajalt nahka vahetama, et see värske püsiks ja et ta elaks edasi, et ta ei kaoks. Sellepärast peaks toimuma ka kogu kultuuris uuenemine, uuenemine samaks jäädes, st nahaajamine.

Nii me, mitme eriala inimesed, kes tegelnud nii kunsti, kirjanduse, filosoofia, rahvusteaduste kui muusikaga, märkasimegi, et vabariigi taassünniga on nüüd võimalusi ja tahet uueneda, mitte ainult jääda läinud aegu taga nutma ega ärkamisaegset või Eesti Vabariigi lõpu aegset ideoloogiat jätkama.

Et meie hulgas oli kõige rohkem kirjanikke, siis mõtles EK$ enim kirjanduse peale. Olime tuttavad Uku Masingu tööde ning Jaan Kaplinski esseedega vanemast rahvalaulust. Sealt sugenes veendumus, et eesti luules on toimunud väga suur katkestus. Maarahval oli varemalt regilaulukultuur, mis tähendas ühelt poolt süstemaatilise regivärsi loomise-taasloomise tehnika olemasolu, ja teiselt poolt selle tehnika laia levikut: seda tehnikat , kuidas laule luua ja taasluua, tundis praktiliselt iga inimene. Rahvalaulu poeetika on üsna keeruline, see sarnaneb matemaatika või ristsõnamõistatusega. Rahvalaulu tehnika õpiti kätte ja pärandati edasi, nii et pea igaüks seda valdas ja laulda suutis. Aga et meie haritlaskond oli võõrharidusega ning liialt vähe tundis ja tunnustas oma pärimust, pääses luules mõjule hoopis saksa lihtsa laulukese poeetika, mis ei sobinud eesti keelega. Eesti luule rabeles mitusada aastat, enne kui värsid hakkasid uuesti kõlama; riimidepagas on praeguseks üsna ammendatud.

Kuna luule ja kirjandus olid esimesed asjad, millega tegelesime, tegime selles vallas kõikvõimalikke eksperimente, näiteks regivärsilised sonetid, kirjutasime palvetekste, kasutasime igasuguseid regivärsilisi vorme. Me ei teinud ainult imitatsioone, vaid kasutasime ka keerukamaid võtteid.

Tulles tagasi natuke üldisemale pinnale, avastasime, et tegelikult on tegemist justkui kahe eri kultuuriga meie maarahva maadel. Üks on saja viiekümne aastane – sündinud siis, kui maarahvas nimetati eesti rahvaks, võeti üle saksa kombed, salati maha ja unustati (seetõttu ei osatud enam lahti mõtestada) enda oma. Teine on aastatuhandeid vana maarahva kultuur, mis jäi alles inimestesse, nende psüühikasse, käitumisse, viisi, kuidas nad probleeme lahendada tavatsevad ja mõnedesse vähestesse kommetesse.

Nii tekkis küsimus, mida teha nüüd ja praegu. Näiteks Euroopasse konverentsile minnes, kuidas sinna minna ja mida seal teha? Kui minna sinna oma muusikaga, kui minna oma kirjandusega, kui minna oma tantsuga – mida siis näidata, mis meil on? Kas on tõesti mõttekas saata teater Tallinnast kuhugi välismaale Eestit esindama, et ta seal itaaliakeelse ooperi maha laulaks? Või siis saata mõni koor, kes laulab traditsioonilisel viisil kätte õpitud laule? Kas me tahame jäljendada seda, mida teised ees teevad, teha seda sama hästi nagu nemad ise, või peaksime tegema midagi, mis oleks meie enda oma ja meie enda stiilis, oma vahenditega? Hakkasime otsima selliseid kultuuriilminguid, mis oleksid meie enda moodi ja nägime hulka vastuolusid kahe kultuuri vahel, millest ühe loosung on: “Olgem eestlased, mingem Euroopasse!” ja teise loosungiks etno-futurism: "Viigem maarahva kultuur järgmisesse aastatuhandesse!"

Lipp. Kõigepealt lipu küsimus: eestlased võtsid tarvitusele lipu, mille värvid võeti üle saksa korporatsioonikultuurist. Kui vaadata kasvõi raamatut “Eesti rahvakultuur” näeme, et see on Eesti lipu värvides kujundatud. Kui seda oleks kujundanud etnofuturistlik kunstnik, siis ei oleks raamatut ilmselt nii siniseks tehtud, sest sinine ja kollane on leinavärvid. Sellisena viitaks see raamatukaas suremisele või leinale. Kui tahta, et meie rahvuskultuur elaks, peaks siin olema tõenäoliselt meie pidulik värv veripunane, nagu pruudiseelikutel rõõmupidudel. Kui viidataks sellele, et tahame kesta, et me ei leina midagi ja ei kavatse kaduda, peaks see raamat olema kaunistatud hoopis punase vöökirjaga.

Laul. On tuntud tõsiasi, et enamik muusikakooli haridusega inimesi ei suuda enam õppida laulma rahvalaule, kui nad pole neid lapsepõlves kuulnud või harjutanud. Tegu on kahe täiesti erineva hääle tekitamise ja muusikasüsteemiga, milles erinevad nii häälekõrgused kui rütmid. Sellest on Vaike Sarv palju kirjutanud. On väga halb, et muusikaõpetus meie koolides rajaneb ainult Euroopa traditsioonil, liiga väheste koolide juures on laulurühmad, kus õpetatakse regilaulu laulmist või maarahva pillimängu. Igas muusikakoolis peaks kindlasti olema vähemalt üks õpetaja, kes suudab ka rahvalikku stiili ja rahvalikke pille õpetada. See oleks aus ja tasakaalustatud süsteem. Ise ei suuda ma midagi pähe õppida. Sellepärast õppisin laulma nii, nagu meie esivanemad laulsid, õppisin ära tehnika ja loon iga laulu iga kord uuesti.

Usk. Kui Eesti riik võttis oma esimeseks religiooniks luterluse, siis unustati sealjuures täiesti maarahva usund. Religioonis on selline võimalus, et meie oma usund elab edasi oma peres ning tuleb välja kasvatuse ja kommete kaudu. Mis võiks olla kristliku laulatuse alternatiiv? Kuna maarahva komme oli, et naine loeti abiellunuks, kui talle pandi tanu pähe, siis me võiksime ka sellega piirduda ja me ei pea enam otsima mingit väga erilist rituaali, milles kõik oleks sama läikiv ja särav nagu kirikus. Kui olin külastanud idapoolseid omausu säilitanud hõimurahvaid, tundus mulle loetu ja lapsepõlves külas kasvades kogetu põhjal, et tegelikult võib meie omausundit inimeste käitumises, mõtlemises ja tunnetuses olla säilinud palju rohkem, kui oleksin osanud enne arvata. Tegelikult on meil (vähemalt neil, kes soovivad) võimalik maarahva kommetega tutvudes, neid lahti mõtestades saavutada taas samasugune harmoonia ja maailmatunnetus.

Kirjandus. Kirjanduspoliitika on meil üsna Euroopa poole suunatud. Otsitakse euroromaani ja sellele, mis on rahvuslikult pinnalt kasvanud, näiteks uusfolkloorses võtmes loodud, pannakse viimasel ajal igasuguseid silte külge: algul pandi satanismi, nüüd roppuse ja pornograafia silt. Näha on soov omakultuurist lähtuvat ikkagi nivelleerida. Kirjanike Liidu tegevus on rohkem suunatud sellele, kuidas eesti kirjandust tõlkida ja eksportida, seeasemel et mõista seda, mis on meie oma olulised asjad – näiteks Ehlvesti looming või Madis Kõivu näitekirjandus.

Arhitektuur. Kui meil on olemas oma palkehitus, oma materjalidest ehitamise võimalus, siis oleks loogiline, et tänapäeva inimesed, kes maale midagi ehitavad, tahaksid ka palkehitust ja meie töövahenditega tehtud asju edasi arendada. Õnneks natuke niisugust liikumist on, aga levinum on ikkagi muudest kultuuridest ja välismaa ajakirjadest mahaviksimine kui soov teha eesti materjalidel ja eesti kultuuril põhinedes midagi uut, võimast ja huvitavat.

Toit. Kui meil on mingisugune pidulik vastuvõtt, isegi külas, siis toit on ikkagi mingisugune saksa ja prantsuse köögil põhinev, isegi nimetused on võõrkeelsed. Sellest hoidudes oleme vähemalt Võrumaal ja Tartu ugrilikel üritustel propageerinud oma rahvuslikke pidupäevatoite ja siis serveerinud neid ka vastaval kujul. Niisugune omakultuuri ilmingute tutvustamine ja oma kohale tõstmine teeb elu huvitavamaks ja ei ole kedagi, kes Kirjanike Majas meie sõira ja kurkide ja maasikate maakultuuripäraste serveeringute juures tunneks puudust küpsistest ja viinamarjadest.

Lapsed. Lapsi on esiteks vähe ja need, kes ongi, kannavad võõrapäraseid nimesid, millest tehakse aina uusi moonutusi. Minu laste klassiõed ja -vennad on Cärolyd ja muud sarnased: c-de, y-de, z-dega. See näitab eestlaste tohutut alaväärsuskompleksi, soovi olla keegi teine, soovi, et lapse nimi ei oleks arusaadav. Ei tea, kas seda võtta nüüd eestlaste loovusena, et nad on sellise erilise nimekultuuri loonud, milles võõramaiseidki nimesid moonutatakse, Merylini ja Marylini variante on juba mustmiljon.

Laste kasvatamine käib meil nii, et vanemad on kogu aeg tööl, laps pistetakse kuhugi erikooli. Siis ta peab seal erikoolis õppima, käima ringis ja kõik lastevanemate koosolekud mööduvad arutledes, kas inglise keele õpetaja on ikka tasemel. Näib, nagu lapsi kasvatataks niimoodi, et nad kõik läheksid maalt ära või koguni, et nad läheksid Eestist ära, välismaale tööle.

Laste kasvatamine on eelkõige ikka iga vanema enda asi. Kui vanematel ei ole laste jaoks absoluutselt aega, nagu praeguses ühiskonnas paratamatult, siis on tõepoolest oht, et laps, kes on tõugatud kuhugi ringidesse, koolidesse ja telerit vaatama, võõrandub oma kultuurist ja vanematestki. Sel juhul on see olnud aga meie endi valik. Nii palju peab igaüks aega leidma, et takistada teisi tema last ära rikkumast. Kui ei, mis tulevikust ja mis etnofuturismist saab siis üldse juttu olla?

Keel. Eesti üldine norm raadios, ajakirjanduses, omavahelises suhtluses, konverentsil on, et keel peab olema normeeritud, sisaldama palju võõrsõnu, olema hästi kirjakeelne ja hästi raamatulik. Mujal maailmas on see asi palju vabam, kasutatakse rohkem kodukandi keelt, ei ole nii palju norme, nii palju raamatuid selle kohta, kuidas miski täpselt peab olema – inimene võib rääkida vabamalt, loomingulisemalt, ei pea varjama oma kodukoha aktsenti – see ei häiri kedagi.

Meil on muidugi palju ära teha. Tulevikku minemiseks peab ennast usaldama, peab tegema palju tööd ja peab kõike uurima, peab olema uhke oma kultuuri üle, seda säilitama, seda õpetama. Ja tõesti õpetama seda nii, et noor pärast keskkooli või gümnaasiumi suudaks teha sellise ansambli, kus ta ei laula inglise keeles ja neegrimuusikat, vaid suudab oma keeles ja oma muusikale põhinevat lauldes olla popp ja noorte maailmas huvitav.