Autoga läbi Venemaa, ökoturistina Udmurdimaal, kaameliga ja ilma

Reisikiri ilma une ja vaheaegadeta

Tegelased:
Kauksi Ülle – Fenno-Ugria Tartu keskuse juhataja, ähvardab kõik üles kirjutada;
Aigar Piho – Ökoturismi teoreetik ja praktik Võrumaalt, ööpäev autoroolis ei tee talle midagi, suigatab pool tundi ja läheb jälle;
Endel Talv – firma ja Kütiorus asuva Wällä motelli omanik, juhib vajadusel autot;
Triinu Ojar – Võru Instituudi sekretär, udmurdid kutsuvad lihtsuse pärast Iriinaks ehk Orina'ks – rõhk viimasel silbil, täiendab reisikirja kursiivis;
Nadežda Utkina – kuulus udmurdi laulja, reisil meie saatja;
Mirdi – Aigari uus Ford Sierra, keda patsutatakse esimest korda alles pärast Pihkvat, kuigi sõitis nurisemata ka põllul või savi sees rääkimata Venemaa teedest [- - -].

Mõte viia udmurte kokku Võrumaa ökoturismi spetsialistidega tuli neid möödunud suvel peredes külastades. Probleem - hoida elus külakultuuri tänapäeva tingimustes, leida võimalus seda müüa säilitamise ja arendamise pärast, on meil ju sama. Esimeseks külastasid asjast huvitatud udmurdid etnofuturismikonverentsi ajal turismitalusid Võrumaal ja hiljem kutsusid Aigar Pihot loenguid pidama. Tema arvas et pigem õpime töö käigus ja moodustas katse läbitegemiseks ja programmi testimiseks autotäiesuuruse grupi.

Hingehinna eest (üks kolmandik reisi maksumusest) saime viisad ja 21. augusti öösel kell kolm valisime Võrus bensiinijaama poes autosid, puzzlesid, nuge, taskulampe ja kommikarpe kingitusteks peredele. Sööki oli meil ka kaasas aga see jäi kõik söömata, ei tulnud meeldegi, algas kihutamine Venemaa sügavustesse. Piiril trahviti Aigar kohe ära, sest ta oli unustanud deklareerida selle raha, mille me olime teel piirile talle bensiini ostmiseks andnud. Õnneks ei võetud kõike ära. Õnneks mõtles tolliametnik paljudele meid Venemaa avarustes ootavatele militsionääridele ja nende süüa tahtvatele peredele ja jättis enamuse raha meile siiski alles. Ja teine kolmandik reisi väljaminekutest - trahvid teel - algasidki kohe. Kiirust piiravad või asula lõppu märkivad liiklusmärgid olid meie kiusamiseks põõsastesse peidetud ja vahel ununes neid unisest peast sealt otsida; norimiseks otsiti põhjust ka ilma meiepoolse initsiatiivita. Mida Moskvast edasi, seda viisakamaks muutus miilits. Küsiti 500 rubla trahvi, aga tavaliselt lepiti 100-ga. Kiiruseületamise päevarekordi eest meid isegi õnnitleti ja soolati tavapärane 100. Kohalikku miilitsat sponsoreerisime lõpuks oma 1300 rublaga; tshekke ei antud ja kellel neid aega nõudagi oli, sest pidime 23. augustil kell 10 miilitsaposti juures Mozhginski traktil olema, kus ootas meid “oma miilits”, praegu juurat õppiv udmurditar Ljuba. Sinna me ka kell 10.02 Eesti aja järgi jõudsimegi, tõsi küll Udmurdi aja järgi hilinesime paar tundi. Olime läbinud auklikud viitadeta teed, varitsevad dollarihimulised miilitsad, liiklusavariidest tekkinud ummikud, peatudes vaid lühiketeks metsapeatusteks, sest Venemaa WC-d, tualetid ja kemmergud olid kõik tõelised peldikud, kuhu ilma kalosside ja vatimarli näokaitseta siseneda ei tohiks. Kuna meie hulgas oli ka ehitusinsener, siis vahel käisime ja hindasime neid ning vaid paar korda ulatus hinnang plussidesse. Siiski esines mõnikord vett, korra isegi sooja ning mõnikord ka potte. Seltskonna kahele naisterahvale sinnamaani arusaamatu (kuri)kuulsalt Freudilt pärinev väljend “peenisekadedus” leidis mõistmist ja aktiivset kasutamist. Lihtsamalt öeldes - teeb ikka kadedaks küll, kui oma asju vastassugupoole kombel püstijalu ära õiendada ei saa!

NB! Paksema tallaga jalanõud ja oma paber kaasa, rikkamatel hügieeniteoreetikutel ka niisked kätepühkimisrätikud kaasa.

Ja üleüldse soovitaksime loobuda üritamast külastada ametlikke käimlaid. Ohutum oleks asjad lahendada looduse rüpes.

Kohvijoomiseks peatumisest loobusime varsti, kuigi teeäär kirendas Santa Barbara kaartega kohvimajadest, -vagunitest, -kuutidest ning

-putkadest aga juua pakuti seal vaid lahustuva kohvi pakikestele pealevalatud vett. Igatahes said ökoturismi praktikud ja külalismajade omanikud ohtrasti näiteid kuidas mitte teha. Siiski leidsime lahendusi: 1. kaasasolevasse termosesse küsisime kuuma vee ja segasime oma kohvi autos; 2. või läksime pakiga ja keetsime ise koos köögirahvaga kohvi valmis ning võtsime meile vajaliku koguse elujooki kaasa, jättes kokatädid imestusest pungil silmadega sinnajäetud kohvi maitsma.

NB! Kohvisõltlastele - oma vahendid kaasa!

Mirdi aga aina kihutas ja kihutas, kuigi köhis solgitud bensiini käes. Enne Moskvat olid jaamad tühjad, bensiin ilmutas end taas Moskva lähistel ja tagasiteel oli liitri hind juba mitu rubla tõusnud. Meil oli ka suur varukanister kaasas, igaks juhuks. Eelmine aasta, kui käidud sai, hakkas rahakurss hüppama. Midagi kummalist on lahti kindlasti igal aastal. Naivistlik arusaam, et kõik ilmaasjad on kuidagi seletatavad, maksab aga sinnakanti sõites unustada.

Päike ja valgusfoor

Kaasasolev kaart oli trükitud kümme aastat tagasi pealkirja all “Euroopa kaart”, see oli venekeelne ja kaunis teoreetiline (et mitte öelda poeetiline). Tagasiteel avastasime näiteks, et Pihkva kanti märgitud suurel Eesti poole suunduval teel sillaehitamiseni ei jõutudki ja nii lõppes meie magistraal taluõuel. Nizhni Novgorodist Kaasani poole sõites katkes tee jõesadamas, aga me ei jõudnud aurikut oodata ning otsisime maad mööda läbi sovhooside-kolhooside kulgeva tee. Midagi kummalist juhtus ka teeotsaga, mida mööda pidime sisse sõitma udmurdi pealinna Iskari (Vene nimega Izhevsk). Tee oli külavahetee, küladevaheline tee ja haned polnud seal haruldus, ühtki viita ei olnud ja küsimise peale juhatasid inimesed meid aina edasi ja edasi. Mina ootasin suurt silti “Udmurdi Vabariik”, mille arvasin end olevat maha maganud. Ometi saabusime kokkulepitud punkti ning alles tagasiteele asudes selgus et magistraal on ikka tõesti olemas ja me tulime küladevahelist mööda, mida polnud kaardil märgitudki. Mida arvaksite minust, kui siseneksin Teie koju näiteks sahvriaknast ja julgeksin sealjuures Teie ukseehitust ja esikut kiruda? Just seda me aga poolkogemata Udmurdimaal tegime. Mina ei tea, mida mehed mõõtsid, et sõrmelaiuselt raudteest peab tee olema. Ja oligi. Eks selles avaldu ka rahva iseloom, kuidas teed juhatatakse. Nizhni Novgorodis Tatarimaal nägi see välja nii: “7 valgusfoori järel paremale, siis veel 2 foori ja oletegi ringteel.” Tulest tule ehk lõkkest lõkkeni teekonnaarvestus tundus sellele tatarlasele üsna omane olevat. Meie sõitsime tagasiteel Moskvast päikese järgi välja; linnas ju seda, kummal pool puud koor paksem on, ei saa just usaldada. Moskvas oli õigele trassile pääsemise tee ette kruusahunnik puistatud ja Aigar kahetses labida koju jätmist: “Ma olõs esiq tu lakja visanu ku iks ei saaq muidu”.

Iskar on Izhevsk

Izhevsk on relvatehaste linn, pikka aega olnud suletud ja vastupandamatult inetu. Must, maitsetu ja kurja liiklusega. Kui ka tahaks midagi head öelda, siis ikka ei oskaks. Linnaelanikkond on venekeelne. Kunagi, kui küsisin, et kuidas udmurdid linnas elavad, vastasid nad, et udmurdid elavad udmurtidena nädalavahetusel, kui sõidavad maale sugulaste juurde. Ka meie ei peatunud seal kauemaks kui eneste linna sisse kirjutamiseks. Pärast, nähes tagasiteel Nizhni Novgorodi, Vladimirit ja Moskvat ning eriti Kaasanit, oli mulje Izhevskist kõige eemaletõukavam. Ja nii kihutasimegi linnast välja Ilinkasse Vabaõhumuuseumisse. Nelja aasta jooksul on üles ehitatud ja kokku kogutud tüüpiline Udmurdi majapidamine, linnusekujuline, siseõuega, puust kõrgete väravatega. Saun on muuseumil väljaspool taluhooneid, taludes mitte. Muuseumil käskis sauna tuleohutuseeskirjadega kooskõlla viia tuletõrjeinspektsioon. Nii et noormehed katsid saviga sammalt palkidevahel ja ehitasid kerise taha tulekindlat seinakaitset. Sealt meie siiani vastuseta küsimus - kuidas viia ökoturismi sisse udmurdi või võru suitsusaun nii, et see vastaks euronõuetele?

Väravast saab siseõuele ja elumaja trepil ootavad perenaised kumõshka ja perepetsidega. Kumõshka on kodus valmistatud alkohol, eri kanguse ja eri maitsega. Seda jooki pakuvad ja valmistavad naised. Tutvumispitsist ei pääse ja see ei jää viimaseks.

NB! Ökoturistina udmurdimaal või võõrama külalisena tuleb taluda õhtu jooksul tohutut hulka tervisepitse, kuulates pererahva ähvardavaid repliike teemal “kui ei joo, siis ei austa”. Karsklasel pole mõtet seal ökoturistina liikuda, ei tunne mõnu. Kuna mulle kõik muu peale kumõshka meeldib, siis söön kiiresti vaikselt laualt mõne rasvase pannkoogi või paksult võid, mis on vana salakuulajate meetod jäämaks kaineks. Maksab ka teha nägu, nagu meeldiks Teile üliväga mõni muu perenaise isevalmistatud alkoholivaba jook (tee, morss, hapupiim) ja nõuda seda lühikeste vaheaegade tagant järeleandmatult kiites. Mõnes kohas võib perenaine nii isegi õnge minna ja Teie terve nahaga pääseda.

Teeme ringkäigu kahekorruselises kõrvalhoones kus on aidad. Seal elasid tüdrukud ning on välja pandud voodi sääskede ja külma kaitseks valmistatud spetsiaalse kattega, proovime tööriistu, mesinukumaski jne. Udmurdid on tublid mesinikud. Paljud tööriistad on sarnased eesti omadele. Ka elutoa sisustus erineb vähe näiteks Värska talumuuseumi seto tarest, ühtteist sarnast on meeles oma lapsepõlvest vanaema ema ja ta õdede majapidamistest. Vaatame üle varjualused ja tööriistade hoiukohad, jõuame kualani. See oli varem pühade talituste ruum, kus seisis hõimu tunnustega karp või kotike, keskel oli tulease. Seal peeti pere ja hõimupalvusi. Nüüdsel ajal kasutatakse hoonet aga rohkem suveköögina. Niisiis on udmurdid rahvas, kel igal perel pühakoda oma õuel. Loomulikult peetakse ka praegu palvusi isekeskis, kuid see on rida, mis jääb väljapoole ökoturismi ja leidsime kõik, et parem on mitte tõmmata hõimurahva omausundile suurusundite erilist tähelepanu.

Laudad-kuurid, aiamaa ja välitualett. Praegu kõikjal vaid madal auk põrandas. See on rida, mis vajab reformi välisturistide vastuvõtmiseks,millest alustasid omal ajal ka meie ökoturistide vastuvõtjad. Kuidas selgitada olukorda ilma lahkeid vastuvõtjaid solvamata? Otsustame välknõupidamisel, et naised räägivad sõbrannadega ja Endel kutsub mehed Võrumaale tööle ja seal paneb muuseas ka peldikut ehitama - nii saavad selgeks ja ehitavad ehk omale ka.

Laud kaetakse muuseumis kasvatatud toiduainetest valmistatud söögiga. See vabaõhumuuseum ongi eriline selle poolest, et siin on peale hoonete ja sisustuse ka aed ja põld ning siin pakutakse tellimise korral ka udmurdi rahvuslikku einet koos laulu kumõshka ja muu juurdekuuluvaga. Aigar arvab et siia võikski nüüd nädalaks puhkama jääda, teeme tööd mis kästakse ja elame udmurdina. Paraku on meile tihe programm ette valmistatud ja karussell hakkab tuure võtma. Mõned tunnid roopalist kruusateed avaraid vaateid pakkuva maastiku peal ja juba olemegi Karakulinski rajoonis Tseganda külas Jurinite pere väravas. Karakulinski rajoon on Udmurdimaa kaguosas, Kama jõe kaldal.

Ilo sõidi jõkõ piten

See on hea pinnasega maa, keskel veetee, kuid udmurdid taganesid metsadesse, kui vene kaupmehed peale tulid, nad on sellise iseloomuga et ei vaidle aga järgi ei anna ja end muuta ei lase. Nii neid ongi praegu seal rajoonis pisut alla viie protsendi. Segamini on vene, mari, udmurdi, tatari külad. Hiljem sõites läbi mari küla näeme külatänaval mari naisi rahvariietes, nimelt sääl külades neid kantaksegi, igapäevast varianti muidugi.

Jurinite pereema Margarita, kohaliku kooli ajalooõpetaja on mures, et kui me otsime fenno-ugria liinis ökoturismi rakendamise võimalusi, siis nemad on puhas vene pere vene külas, kuidas nemad saaks kasulikud olla. Põhjendame, et turiste on igasuguseid, leidub neid kes tahavad juba võrdluse mõttes külastada peale udmurdi pere ka vene peret või ka neid kes soovivad just vene peret külastada, kui ka neid kes on hoopis huvitatud sellest rajoonist, Kama jõest, kalapüügist jne.

Tõepoolest oli see oluline kogemus. Olles viibinud mari ja udmurdi ning komi külades, niisamuti setode juures, võis nüüd märgata, kuidas ja mis abil säilib soome-ugri põliskultuur, eriti kodukultuur. See on annus tugevat nõudlikkust, millega kasvatatakse oma lapsi oma vanadest kommetest kinni pidama ja euroopa mõistetes rääkides suur sallimatus teistsugususe vastu. Nii nõuab suurt enesedistsipliini loomingulisele inimesele elu udmurdi või mari külas ja venelased seal reeglina ei elagi, neil on eraldi külad. Jurinite pere on aga sõbralik ja tolerantne kui edasi seletada euroopa mõistetega. Maja on puhas ja põhiplaanilt samasugune nagu ridakülas asuv siseõuega maja ikka. Iseloomulik on seal maal üldse kõikvõimalike suviseks elamiseks kohandatud juurdeehitiste esinemine. Seintel on hulgaliselt fotosid maja lastest. Koos elavad pereema Margarita oma mehega, nende noorem tütar, vanem tütar oma mehega ja nende kaks last. Tütremees õpib ajalugu, tütar hoolitseb kohaliku kooli ajaloomuuseumi eest. Sõidame läbi külade, üle põldude ja heinamaade vaatama kohta Kama kaldal,kus asus Tsheganda linnus. Hiljem muuseumis näeme ka rekonstrueeritud pikka rehetare taolist hoonet lavatsite ja tuleasemetega kus tookordne suurpere elas. Matkame läbi lootusetult porise külatänava kus jalutavad haned, kassid ja koerad ning jõuame koolimaja juurde. Maja projekt on nõukogudeaegne tavaline, aga maja on igast küljest ümbritsetud suurte lillepeenardega kus õitsevad kõrged kirevad lilled. Muidu on lilli vähe, ainult natuke aiakestes majaseina tänava poole olevate akende all.

Lenin on meiega

Vaatame kooli tillukest muuseumit, kus ajalugu algab muinasasukate tare rekonstruktsiooni ja potikildudega ning läbib möödunud sajandi tare ja tarbeesemed ning siis läheb verevaks. Ma peaks kirjutama punaseks, aga lõunaeesti keeles on samal sõnal veel täpsem tähendusvarjund. Lenin on nii tugevalt sealkandis sees, kohtame teda ka hiljem udmurdi küla koolis. Õpetajad väidavad et nende põlvkonnale on Lenin tähtis. No mis lääne turistidesse puutub, siis nemad tormavad kohe end leninite alla pildistama ja küll nad ostavad seda sümboolikat ka vähemaks. Praegu igatahes järgmise rajooni keskuses, kus hobumatkadest juttu oli, vaatas ka Iljitshi pea pealt, oli seal seinal, juhataja selja taga. Lenineid kohtasime põhiliselt kolmes variandis 1. käed kõrval - “Lenin valvel”; 2. parem käsi pisut sirutatud - “Lenin annab tere”; 3. parem käsi kõrgel pea kohal - “Lenin kas näitab rahvale teed või peatab taksot - kumb siis sünnib, olgu vaataja otsustada”

Pereema vend on Kamal paadimees ja nii me laskumegi järgmisel hommikul kõrgest pervest alla. Jõgi sinetab, üksikuid paate või laevu kulgeb, aga meie paadimeest pole. Meie lauljatar hõikab heleda häälega “Gennadi” ja varsti ta tulebki teiselt kaldalt ning sõidab meie manu. Mahutame end viiekesi paati. Gennadi tirib mootori käima ja sõit läheb lahti. Ei päästeveste ega midagi. Jõgi pidi nii kuus meetrit sügav olema. Parem kallas on täis külasid, kaldajärsakul laguneb endine koolimaja, kalda vajumisest tekkisid praod ja ehitati uus - see, kus me käisime. Varsti on näha ka suur lagunenud kirik. Sõidame jõge mööda keskusesse. Seal oli kunagi 5000 pealine asustus mitmekümne poega. Nüüd külastame muuseumi, kohaliku kunagise rikkaima kaupmehe mitmekorruselist seedripalkidest maja. Palgivahed on tepitud väga hoolikalt takuga. Majas on nii arheoloogiline, botaaniline kui etnograafiline väljapanek, punane nurk muidugi ka. Koridoris on pildid kirikust, mis variseb, enne ja praegu pildistatud.

Paar palvid maaimäle

Jalutame tagasi sadamasse, külastame kohalikku kalalaeva. Umbes sellist nagu meil Piirissaare vahet käib, mitte see mis Tartust, see teine säält Laaksaarest ikka.

Istume paadis ja vaatame kohalikke koeri, kes on samasugused mustavalgekirjud kui lehmad kes kallastel rohtu söövad. Aigar arvab et turistide jaoks peaks lehmi kallastel rohkem olema. Ilusam ta tõesti oleks. Paraku ei lähe paadimootor käima. Endel ütleb et ta ei luba ka mitte. Arutame, et mida siis lubada veeemale et ta meid tagasi laseks, aurava uhhaa juurde, mis pidi meid ootama. Tavaliselt lubatakse et enam ei joo, mina lubasin kurvalt, et ma siis joon nii palju kui topitakse ja oh õudust - mootor turtsatas käima. Uhhaa oli tõesti maitsev ja kala ka. Keegi külast oli kinni püüdnud harvaesineva väikese hai sarnase streleti , ristisime ta kummikalaks ja liimikalaks, selgroo asemel on nagu kummipael ja liimine on ta ka. Aga maitsev. Pärast leidsime suitsetatud selliseid kalu ja oli veel maitsvam. Külas pakuti meile veel seenepirukat, kalapirukat, kartulikooki ja väga palju teed. Kohvi me unustasime, see tuli meelde tagasiteel, kui kogu aeg teeveeres olematut reklaamiti. Kuigi ajaline plaan hakkas kärisema, otsustasime siiski minna ka püha allika juurde. Mirdi viis meid sinna läbi poriste ja saviste külavaheteede ning oleks vahest päralegi ukerdanud savikamakad põhja kriipimas, kui hakkas vihma tibutama. See on küll marimaalt tuttav et ohverdamisel vihma tuleb, aga võibolla tervitasid maavaimud nii ka meie missiooni. Ronisime maha ja jätkasime retke jalgsi. Teerada läks piki jõedelta kallast. See koht on tõeline rahvalauludest tuntud “Katõ ilma veere pääl”. Jõgi ja metsad ning udu sulasid kauguses taevaga ühte. Üldse oli sääl looduses korduvalt tunne nagu Munamäe tornist alla vaadates, aga vähema metsa ja võsaga. Läte ise oli võsas,sinna kaldale oli ehitatud ka käepäraste vahenditega õigeusu stiilis altar pühasepiltide ja käterättidega, olid kruusid vee joomiseks ja leikad vee pudelisse villimiseks. Päris kümblust me ei teinud, aga pähe sai vett kallatud ja jalgu-käsi kastetud, igatahes pea- ega seljavalu, mis muidu kerge tulema sellel reisil kordagi ei olnud. Kuipalju sääl püha vee, kuipalju udmurdimaa ja kuipalju meeldiva reisiseltskonna süüd oli, ei oskagi arvutada. Allikaga tegelevad ka ufoloogid.

NB!Viitu sinna ilmselt välja ei pandagi, me ei soovitanud ka, see on ju kõigis muistendites ja legendides, et kangelane peab leidma kellegi, kes teda sellisesse kohta viib, muidu pole ehe. Ökoturism aga müüb elamust. Ökoturist ostab elamust otse kohalikelt.

Ei ole kuhugi silmi panna

Mitmeid tunde hiljem kui kokku lepitud, jõuame Igrinski rajooni Tshutõri küla Perevoztshikovide pere maja väravasse. Maja nähes lähevad meil silmad pärani. Nii puunikerdatud ehitist pole tihti leida, kuigi väravad ja aknaraamid on kõikjal nikerdatud. Saame hilinemise eest peapesu pereema Julialt, kes jätab suurpeendaami mulje oma linases vahepitsidega autorikostüümis. Siiski osutus tjotja Julja (nii palus ta end kutsuda) sõbralikuks, arusaajaks ja üldeüldse eluterve mõtlemisega inimeseks. Auto veereb garaazhi, meie läbi panipaikade ja varjualuste taresse ja üllatume veel keeletumaks. Kus on ruumi seal on linik, kus on linik seal on tikand, kus on puu sääl on nikerdus. Nikerdatud on seinad, trepid, mööbel - telekale on ka nikerdatud puukast ümber tehtud, rääkimata tikitud toolikatetest, batikast seinal ja patjadest armatuuriümbristest ja vaipadest. Lõpuks hakkab mul tikandifoobia, ma olen ise tikkinud ja siin majas leiduva hulk ja kvaliteet tekitavad pea ja südame pööritust ning tõmblusi seljas. Selgub et pereema Julia on kooli käsitööõpetaja kel on keemiku haridus ja isa Vladimir sama kooli puutööõpetaja, kaks peretütart Masha ja Nadja tegelevad ka batiku, õmblemise ja kõige muuga. Ruumikas maja on isa enda ehitatud ja hommikul näeme ka suurt aeda kasvuhoonete ja muuga. Kõige eest kannab hoolt pere ise. Pereema kannab hommikul meid koolikäsitööde näitusele viies ka väga kalleid ja maitsekaid riideid. Nähes kooli, kus tjotja Julja ja djadja Vladimir töötavad, tõdesime, et kogu interjöör kannab enesel Julja ja Vladimiri elutöö pitserit. Teist nii hubast ja lapsesõbralikku (samas tüüpprojektiga) linnariigikooli vist ei olegi olemas. Hämmastav on aga selle pere ja majapidamise juures see, et eestis samalaadne maitsekas ja rikas ning käsitööd armastav pere ei hakka oma kodu kaunistama meie iidsete traditsioonide vaimus, vaid ostab välismaiste kataloogide kaudu nii kodumasinad kui tekstiili ja paigutaks välismaiste ajakirjade järgi ka mööbli. Siin aga on nii rikastes kui vaestes majapidamistes säilinud oma rahvuslik maitse ja oma ruumikujundus ning oma arhitektuur, ka siis kui maja ehitatakse kivist.

Siin on majja ehitatud ka vannituba ja tualett, kuigi alles on ka õuekäimla.

Ka toidud on serveeritud uskumatult kaunilt ning sõira ja või maitse on tohutult head, niisama lihapudruga pannkoogid ja kalavorm. Kindlasti tuleks siia tuua käsitööõpetajaid ja taluperenaisi, siit oleks elamust kogu eluks. Ostame kaasa kumõshkat ja mett, jätame koolis ajapuudusel vaatamata pooled käsitöönäitused ja sõidame Debesski rajooni tutvuma hobumatkade marsruudiga. Rajoonikeskuses pakutakse lahustuvat kohvi ja teed ning vaatame hobumatka marsruuti kaardil ja matkapilte. 10 päevane ratsamatk viib kaunistesse kohtadesse, pered kostitavad oma toiduga jne. Hakkame marsruuti läbi sõitma. Ratsatreenerid vaatavad meie Mirdit kahtlevalt ning panevad meid villisesse, mida juhib lipsuga turske härrasmees ja väga kindlakäeliselt, kostab kilkeid ja ohkeid kui meie masin läbib sügava poriga ent kindlapõhjalisi külateid. Pärast autojuhti tänades ja kiites selgub et polegi kutseline autojuht, hoopis juhtiv tegelane rajoonikeskusest. Kohad kuhu me välja jõuame on põhimõtteliselt taevaskojad, kõrged jõeperved liivapaljandiga, ainult kõrgemad kui meil Lõuna-Eestis. Ka Linnamägi, kus me käime meenutab Rõuge või mõnda teist linnamäge, nii et looduses imetleme me samasugust maastikku. Vaatame ka väljakaevamiste kohta suure tee ääres, üks väheseid kohti, kust udmurdid võõraste tulles ei taganenud. Praegu kümmekond aastat suviti kaevatakse seal, et luua udmurdi eelajalugu kui selline. Praeguseni käibib ametlikult vallutajate oma.

Lõunasöögile viiakse meid Varni külla . Uksel taas kumõshka ja leib mida murda. See on nüüd vaesem elamine, aga just seetõttu ehe oma põlise kultuuri poolest. Suure tare keskel on ahi, ahju taga ja ümber kööginurk. Meid kutsutakse käsi pesema, avastame kuidas ahjust võetakse välja kuumi perepetshe, teeme pilte. Laual seisavad jahust ja veest koosnevast hoolikalt sõtkutud ja volditud põhjad ning kausist tõstetakse sisse püdelat liha-sibula-muna jahu segu. Nii valmibki ahjupõhjal maitsev roog, mida tartus omavahel kutsutakse udmurdi pitsa. Tegelikult on ta toitvam ja maitsvam kui pitsad. Laud on kaetud looka ja sööjatele on omad kahvlid lusikad. Nuge, taldrikuid ja joogiklaase ei ole, on ainult kumõshkapitsid. Suured, aga ikkagi pitsid, mitte klaasid nagu mari või ersamaal. Morssi ega mahla igal pool lihtsalt ei pakuta ega ka piima. Võõras perenaine võib maitstes lehmale kurja teha. Ka loomi meile ei näidata. Udmurditarist sõbranna Irina teab rääkida, et laut on neil väga puhas. Väga puhtad on ka elumajad, saapad jäetakse välja või esimesse eeskotta. Elu käib sokkide või poolviltide väel. Kindlasti mitte paljajalu, udmurdi naise jalakanda ei või ükski võõras mees näha. Õues tarvitatakse kõrgeid kalosse, need on väga mugavad poristel külatänavatel ja õuedel liikudes. Aga kontrast puhaste tubade ja poriste tänavate vahel on suur.

Kes keedavad kumõshkat

Kontrast meie mõistes haritud inimeste ja teiste vahel on väike, kohaliku kultuuri tase on väga kõrge ja loomi peavad ning aeda harivad ise ka rikkamad ja kooliõpetajad näiteks. Minu sõbrad, meie ühed vastuvõtjad Tshetkarjovid kujutavad endast tõsist kõrvalekallet oma suguvõsa ja küla jaoks, sest peremees Aleksander on tekstiilikunstnik. Kogub vanu kangaid ja rahvariideesemeid ning restaureerib neid ning koob uusi. Veedab enamuse aega kangastelgede taga elab külas üürikorteris ja tema naine käib tööl. Õige oleks suguvõsa meelest, et ta ehitaks endale ja pojale maja, nii nagu teised ta vennad. Küla on väga tugeva oma moraaliga. Loomingulisele inimesele külas elamine on tõeline katsumus. Ühelt poolt säilib nii kultuur, teiselt poolt põgenevad linna tundlikud loomingulised inimesed kelle loomingulisust küla pärsib. Töö ja vastutuse koorem langeb seal maal naistele. Nemad keedavad kumõshka, pakuvad seda külalistele ja otsustavad muid asju. Ka suguvõsa tootemeid päritakse emaliini mööda.

Jõuamegi õhtupoolikuks Malopurginski rajooni Gozhnja külla Kirillovite peresse. Meid võtavad vastu Ljuba õde Nadja, kes on ajakirjanik ja tema mees. Neil on veel kaks õde, üks neist, Veronika elab sealsamas. Ema, ametilt lasteaiakasvataja, on ametis toidulauaga, isa on siin peres aktiivne, tema on kooli muusikaõpetaja. Meile Triinu ja lauljatar Nadjaga antakse selga udmurdi kleidid ja saadetakse sauna. Tekitame juba kolmandas külas pingelise situatsiooni kõik koos sauna minnes. Selgita siis, et see meil ka soome turistidelt, ka eestlased käisid eraldi ja isegi Saaremaal käis koos vaid oma pere. Kui aga toome kaasa välisturistid, kes nõuavad pärast õnnestunud jahti tüdrukuid ka? Ei selliseid turiste me sinna viia ei saa. Tuleb teha grupile tugev selgitus selle kohta, mis on udmurdi külas sobiv ja mis mitte, ning kui vaoshoitult peab käituma ka siis, kui sind on purju joodetud. Ka saatja tuleb hoolikalt valida. Meie Nadja on liiga linnastunud, tema istub udmurdi kleidis jalg üle põlve ja toetab käe üle randme lauale, vähe sellest - ta toetub avalikus kohas talle sümpaatse meesterahva najale. Seda ei või keegi sallida ja otsemaid puhkeb torm salaja ja vaikselt, et me järgmine kord teda saatjaks ei võtaks. Tegelikult pole asi nii hull, Lauljanna Nadja, keda hüütakse ka ööbikuks, laulab nii hästi, et kui ta koos udmurdi naistega laulma hakkab, siis saab ta jälle nii mõnegi patu andeks.Ta on nende esimene oma keeles laulev poplaulja. Omal ajal meil pandi Koidulat ka väga pahaks.

Läksin mina läksin mina läbi küla tänava

Pärast sauna ja õhtusööki ning tugevat einet on kavas märgitud guljanje. Meie muidugi rõõmustama, et saab jalutades ränga kõhutäie alla raputada, aga juba jõuame ühe värava ette, see avaneb ja perenaine-peremees vastas ja nii veel neljas kohas. Söögilaud on kuhjaga täis ja kõik toidud vajavad kiitmist ning joogid kellegi terviseks rüüpamist. Esimeses majapidamises saame vaadata käterätikuid ja käsitöid. Meid tuleb tervitama ka vanaperenaine, punases pidulikus kostüümis ja rikkaliku ehtekomplektiga. Teised kannavad pidulikumaid kleite ja põlli. Rahvariided pole seal sellis mõistes nagu meil, et kostüüm mis ansamblil on ühesugune ja see on esinemisrõivas. Rahvariietel saab eristada mitmeid kihte. Ehted ja mõned riietusesemed, näiteks ühe pere siidrätikud, on suguvõsa naisliini pidi liikuvad ja pärandatakse edasi, ka muid vanu esemeid on alles. Samade lõigetega valmistatakse uusi riideid, vahel ka uutest materjalidest, igapäevarahvariideid kantakse igapäevaselt ja see toonide valik ja sobitamine ka tänapäevakangastest on naiste ilumeeles alles. See tunne, millist kangast valida ja mis millega sobitada töötab täielikult. Meenub tõesti, kuidas oma vanaema valis põlle rätiku ja pihikseeliku kangast ja mis lõikega ta tahtis, et ma talle neid õmbleksin. Ka temal oli eksimatu vaist põlleriiete alal. Jutt läks vanaemale, eks need külaskäigud tema õdede poole ja tema käekõrval külas veedetud lapsepõlv mind seda kõike mõista, hinnata ja seletada aitavadki. Meil on sellest ajast ja tunnetusest riismeid võru ja setomaal, kihnus ja saartel ning mujal, aga seal on võimalus käia mitte vabaõhumuuseumis, vaid tunnetuse ja kommete seas, tunda seda omal nahal, nii saab ka oma kultuur selgemaks, ka need osad mida enam ei mäleta. Siin majapidamises laulame “Pirgo sõidi Petserihe” ja tantsime sinna juurde. Õnnetuseks mängime ka lapaduud ja selle peale tehakse kiire peo lõpp. Kui pere on omavahel nii vaoshoitud, siis mõjus see mäng nagu meile eestis oleks mõjunud metslaste alastitants elutoas.

Jootmise tehnilised vahendid

Järgmises peres, kui joomine ei edene nii, kuidas pererahvas arvab, et peaks, toob perenaine luuavarre, mil otsas valged rosetid ja plastmasstops. Tops kallatakse täis ja asutakse külalisi jootma. Luuavars on nõgine, kui kätega eemale tõrjud, saad nõgiseks. Nii tehaksegi ring peale. Tuleb meelde kuidas lapsena sunniti mind sülti sööma...nojah eks need kogemused aita mul nüüd neelata. See pole kõik tuuakse ka leivalabidas, mille pealt söödeti ja kaheharuline hang, millega kaela hoiti paigal. Neid olla vanasti just pulmas kasutatud. Vahendite kirjeldus vangub juba sado-maso liini. Ega liigsöömine ka õige asi ole. Järgmises peres tuuakse mitmekümneliitrine kumõshkapudel. Pool lauda on teist täis. Fotokad olid selleks ajaks kuhugi maha jäänud, nii et see elamus jäi meile endile. Kumõshka eest pidi maksma sümboolset raha (nagu meil pulmas põllelappimine). Aigar pani kümnedollarise. Perenaine polnud elus dollarit näinud. Läks lahti pidu ja trall, kõik said kingituseks kindaid, mina sain tikitud käterätiku, mis oli perenaise oma veimevakas olnud, lubasin tütarde veimevakka paigutada. Endel saab plusspunkte kui tantsitab selle tare lustakat ja ulakat vanamemme. Vanad naised on seal iseäranis võluvad, neil on raske töö ja vastutusrikas elu seljataga, nemad elavad kirgastunult oma laste perede juures ja neile kuulub austus. Kui me siis ringi pealt tagasi jõuame, jätkub pidu seal, kus alustasime ja räägitakse ka udmurtide raskest olukorrast. Kooliharidus on suures osas venekeelne, perspektiivi pole ka omakeelsel kõrgharidusel. Lastega räägitakse väikesest peast küll udmurdi keelt, kuid enne kooliminekut hakatakse vene keelt rääkima, et lapsel oleks koolis kergem. Sama mehhanismiga kui hävitati võru keele rääkimist peres, venestatakse sääl udmurte. Toome võru liikumise näiteid ja jutustame selle kümneaastasest ajaloost ja saavutustest. Poliitikast ei taha me rääkida. See ei vii kuhugi. Üldse on seal telest tulev propaganda eestlaste vastu totaalne. Meid kirub kogu aeg suurvene press. Kuid need udmurdid, kel juba eestlastega on kokkupuuteid olnud on valmis kaklema, kui keegi meid laimab.

Kasehalud külje all

Magamapanek on ka omaette oopus, nagu tädi pool külas. Tehakse suur ase põrandale ja siis tuuakse kasehalud külje alla et oleks ikka piisavalt pehme. Umbes et liiga vara mindi magama või. Meil pulmanaljades oli jalgade kokkusidumist, kui noored liiga kõvasti magasid, või seoti teine redeli või kärbiku külge kui üks põgenes. Hommikul on siiski jalad vabad. Pärast einet läheme kooli vaatama. Koolimaja on küla keskus, sest kultuurimaja jäi valmis ehitamata sotsialismi tulles. Koolimaja on värvilõhnaline ja hubane, nagu maakoolimaja ikka. Tähelepanuväärne on kodulooliste uurimuste hulk ja tase, ainult pole eriti väljundit ega tunnustust noortele. Aigar ja Endel annetavad paarkümmend dollarit preemiaks parimale uurijale. Pakun teemaks vanaema. Vanaema elulugu, riided, jutud, laulud, tõekspidamised jne. Õpetajad rõõmustavad. Õpikud on osad ikka vanameelsed ja punane periood on alles, me ei suuda olla ses suhtes diplomaatilised, ütleme otse välja et bandiit oli see Lenin.

Jagame oma kogemusi tööst koolide hoolekogudes ja retsepte kuidas kasvatada lapsest oma kultuuri kandja ja maailmakodanik ühes isikus.

Lähme tagasi Kirillovite juurde, paneme põlled ette ja oma rätikud pähe ning tuleme pelmeene valmistama. Meie rätikud, Triinul must ja punaste lilledega, minul tuhmpunane siniste neerumustritega, saavad halvakspanu osaliseks. Tumedad, tuhmid ja koledad, lahkudes kingib pereema meile kuldniitidega roosakaslilla ja rohelise pearätiku. Kus aga meil neid kanda?

Pelmeenide voltimise peened kunstid

Pelmeene valmistada on tore. Nimetus vihjab kõrvakujulisele leivale. Täpselt peab vajutama servad kinni, väljalõikamisvormiks on vana karrakaas. Teeme pelmeene kohupiimast ja seentest. Tegelikult tehakse enamasti lihast aga liha pole parajasti. Õpime selgeks ka perepetside vormimise ja taigna paksuse astme. Tainas on jahust ja veest, muna on vaid üks suure hulga peale. Perepetsipõhjal paksemaks jäetud tainas, pelmeenidel õhukeseks rullitud. Pärast keetmist pannakse peale seda õhulist vahukoort meenutavat võid ja siis me sööme kausi, sööme kaks kaussi pelmeene ära.

Pärast lõunat võtame seljast ilusad kleidid, jagame laiali lahkumiskingitused ja sõidame viimasesse punkti reisil, Zavjalovski rajooni Izgurti (Kamennoje) külla. Seal võtab meid vastu Beljajevite pere. Kohal on ka selle küla naistest ansambel kes on mitu korda ka eestis esinenud ja oskavad mitut seto laulu. Tantsimiseks jääb tare kitsaks, siin on tagakamber pisut suurem tehtud ning selle arvelt elutuba tantsimiseks kitsas. Tantsime Aleksander Tshetkarjovi juhatuse all raske liikumisega kadrille, pillimees mängib ka Eestis õpitud lugusid. Pidu sujub nagu ikka sealpool kombeks. Seekord pääsen sauna Ljubaga. Arutame et ka saun peale söögilaua on vägivaldse kultuuri koht, oleme mõlemad lapsepõlves kannatanud selle all, et pidime liiga kuuma leili taluma. Nadja jälle kurdab, et lapsepõlves jälestas ta guljanieid, sest ta aeti une pealt üles ja pandi külalisi teenindama, kuigi ta tahtis magada. Meenuvad indiaanlaste ja neegrite kultuurist teada olevad vägivaldsuse vormid ja hakkad märkama oma kultuuri analoogiaid.

Terve tagasitee autos praktiliselt Moskvani arutame reisi üksikasju ja kultuuride kokkupõrkeid ja nende võimalusi. Arutelu võtab nii üksikasjalise vormi, et nendin et nii avameelse vestluseni ei jõua enamus abielupaare elu lõpukski, kui meie, enne reisi üsna pealiskaudselt tuttavad inimesed, pärast nädalat Udmurdimaal.

Pärast pidu jalutame Ljuba poole koos külanaistega. Mul on endiselt Ljuba rahvariided seljas ja need kõrgete pealsetega kalossid jalas. Tähed paistavad ja külatänav on nii turvaline. Lapsepõlves sai ka oma küla vahel nii jalutatud. Ljuba ja Aleksander elavad korteris. Ka see on sisustatud Udmurdi elamisena. Vaatame veimevaka kujulisest kastist Aleksandri pooleli olevaid käsitöid. Ta on restaureerinud jooniste ja detailide järgi peakatteid ja muud. Samuti on teinud kostüüme folklooriansamblitele. Ka oma suguvõsa ansamblil hoiab ta pilku peal, et vanapärasemaid esemeid ja kandmisviise väärtustada. Saan peapesu ka oma lohaka välimuse pärast, ajasime mulle Ljuba riided tõepoolest selga kiirustades, kõik olid lauas ja ootasid meid. Udmurdi naine pidavat riietuma tunde, kõik peab olema paigas, miski ei tohi olla nihkunud. Milline õppetund võib see olla etnograafile või folkloristile. Meie loeme üleskirjutusi lauludest või juttudest, aga siin on iidne mälu elav. Ja kui vähe eesti nende erialade spetsialistid viitsivad või vajalikuks peavad elava kultuuriga tutvumist?

Kaasan on Kasann

Hommikul teeme maja ees viimased pildid ja anname üle viimased kingitused. Aga inimesed ei kao. Nad põlevad või imbuvad meelde. Endel jutustab kuidas ta koges meeste rasket saatust. Seal ju teadagi kumõshka keetmine, pakkumine naiste käes. Kirillovite juures viis noorperemees ta juurviljaaeda, kus tööriistakuurist võttis välja pudeli riigiviina, mille oli vilja vastu vahetanud. Seal ta siis salaja seda külalisele pakkus. Viimases kohas, Beljajevite juures kinkis ta peremehele Vana Tallinna. Maitsesid sääl koos peremehe ja perenaisega, siis võtnud perenaine pudeli enda kätte et kappi panna, peremees ka kaitsenud oma õigust et talle kingiti. Nii nad jagelema jäidki.

Esimeses bensiinijaamas kohtame Anatolit, minu sõbranna isa, naerame rõõmsalt, juba tuttavad igal pool ees. Siis selgubki, et tee kust me Iskari sisse sõitsime polnud magistraal vaid külavahetee, kuigi otse teda mööda sai. Nüüd juhatab ta meid magistraali peale. Näeme ära ja võtame üles ka Udmurdi Vabariigi viida, jälle see meilegi armas kaheksakand. Aigaril teine karjakaupa kampsunimustriks.

Tagasiteel on pisut rahulikum, me ei sõida enam kõigist linnadest mööda. Otsustame kaeda Kaasanit. Algul ei saanud keegi aru kui küsisime teed Kaasanisse, õppisime ütlema Kasann, siis oli kohe teada. Sinna kõik teed viisidki. Kaasani lähedal oli ka bensiin saadaval. Aigar läkski ostma, tagasi tulles naerab kohtlaselt. Selgus et oli haanjamees tellinudki sulaselges võro keeles ”Panõq mullõ üts katskümmend liitrit” oli ehmunud müüjanna, oli arusaamatuses Aigar. Eks nad kauplesid siis venekeeles edasi. Võru keelt me kõnelesime omavahel tõesti koguaeg, nii et petsime kõiki Udmurte, kes kiitsid eesti keele kaunist kõla, vahel vaevusime selgitama ka. Ka laulud, mida laulsime, olid enamuses meie omad. Nii et ka reisikirja kirjutades avastasin aeg ajalt võrukeelse sisse toksitud lõigu. Kaasan aga oli meie nähtud linnade tipp. Peatänav oli lai puhas valge ja rahvarohke, paljude purskkaevude ja elava muusikaga. Tegime algatuseks tiiru kaameliga. See oli ka omaette elamus, kõrbelaev peatänaval, mis sarnanes Stockholmi kesklinnaga. Leidsime ka puhta kohviku ja super toidupoe. Täiendasime kingitusevarusid. Võtsime Kaasani kui potensiaalse ööbimispaiga turistide jaoks arvele. Peatusime veel Vladimiris, kus vaatasime kloostrit ja ostsime odavaid koolitarbeid, ilma mikideta vihikuid. Leidsime ka lapsepõlveaegse maitsega koorejäätist vahvlitopsis. Ja mitte ainult - lapsepõlveaegsed olid nii plastiliin, plekist üleskeeratavad kanad kui ratastel veetavad-tõugatavad eeslid ja penid. Müüjad silmitsesid mind võrdlemisi arusaamatult, kui ma eelpoolkirjeldatud kaupu oma lapsukeste jaoks nõutasin. Tema seisukohalt kaedes on ju tõesti mõistetamatu, miks turist ei taha neoonvärvilisi asju mikihiirte ja pluutodega. Poed olid kaubavalikult muidu kohutavad, vaesus ja maitsetus. Ka linna arvukad vanad kirikud olid vähe restaureeritud, kloostris küll käis remont.

Kavarit Maskvaa

Moskvast ei sõitnud ka päris mööda, otsustasime punasel väljakul käia ja pelmeene süüa. Mausoleumi eest võtsime mobiiliga firmasid juhtivaid kõnesid, Kavarit Moskva jne. Kuuldavus oli hea. Häppening missugune. Ka pelmeenid, vene retsepti järgi, käsitsi valmistatud olid olemas ja maitsvad ühes vene bistroos. Viimase peatuse tegime Pihkvas. Sattusime sinna kaarti liigselt usaldades. Turul oli kaupa küll ja kaubamaja oli ka kauba ja kujunduse poolest tasemel, leidsime lastele meieaegseid stiilseid mänguasju ja odavaid vene kelli. Aga ostmise süsteem oli ikka vanaaegne, jäta rahasumma meelde ja otsi kassa üles, pärast tule tshekiga. Aigar hoiatas neid küll, et niisuguse süsteemiga jätavad lääne turistid neilt kauba ostmata, aga see neile ei paistnud mõjuvat.

NB! Piiri ületamise puhuks hoiatus, ärge hoidke asju, mida te ei taha et piirivalvur näpib, käekotis, minu käekott puistati läbi ja kahtlustati ka peavalutablette narkootikumid olevat, relvi otsiti ka kogu aeg. Samal ajal oli autos hulk meile kingitud kumõshkat karastusjoogi pudelites ja püha allikavett, aga see huvitas neid vähem.

Igatahes relvi ei leitud kuna neid ei olnud ja saime tagasi Eestisse. Nüüd selgitame kõik oma abikaasadele, mis asju me seal ajasime ja ega me ise ka tea, kuidas ja miks me sinna sattusime, aga kõigi jaoks oli see omamoodi vapustav reis. Kirjutame nüüd juhendit ökoturistidele, kes tahavad meie teekonda korrata ja arvutame välja reisimaksumust ning riskitegureid, kuidas viia turiste sinna nii et see ei laostaks udmurdi kultuuri, vaid aitaks sel tugevana edasi elada. Tundub et võime projekti “Ökoturistina udmurdimaal” lõpus tunnistada - testitud, töötab, tervendab. Tõenäoliselt jääte Te pärast Udmurdimaal käimist ellu ja võimalik, et naasete sealt isegi täie elu ja tervisega.

Ja Kanaari saared ja muu sellise soovitab kogu meie reisiseltskond siiralt maha kanda. Arvame, et oma elu tähtsaimad valikud teeb inimene enesele sugulasi ja naabreid valides. Kuna aga praktikas töötavat teooriat taoliste valikute tegemiseks välja töötatud ei ole, siis oleks vist targem leppida nii oma sugulaste kui naabritega ja SõITA NEILE KüLLA.