Ökoturistina Udmurdimaal

Katkendeid reisikirjast "Autoga läbi Venemaa ja ökoturistina Udmurdimaal, kaameliga ja ilma"
Kogu teksti saab lugeda internetist: http://www.suri.ee/il/99/3/ylle-k.html

Tegelased:
Kauksi Ülle – Fenno-Ugria Tartu keskuse juhataja, ähvardab kõik üles kirjutada;
Aigar Piho – Ökoturismi teoreetik ja praktik Võrumaalt, ööpäev autoroolis ei tee talle midagi, suigatab pool tundi ja läheb jälle;
Endel Talv – firma ja Kütiorus asuva Wällä motelli omanik, juhib vajadusel autot;
Triinu Ojar – Võru Instituudi sekretär, udmurdid kutsuvad lihtsuse pärast Iriinaks ehk Orina'ks – rõhk viimasel silbil, täiendab reisikirja kursiivis;
Nadežda Utkina – kuulus udmurdi laulja, reisil meie saatja;
Mirdi – Aigari uus Ford Sierra, keda patsutatakse esimest korda alles pärast Pihkvat, kuigi sõitis nurisemata ka põllul või savi sees rääkimata Venemaa teedest [- - -].

Mõte viia udmurte kokku Võrumaa ökoturismi spetsialistidega tekkis möödunud suvel Udmurdimaa peredes külas olles. Probleem – hoida elus külakultuuri tänapäeva tingimustes, leida võimalus seda müüa säilitamise ja arendamise pärast – on meil ju sama. Asjast huvitatud udmurdid külastasid etnofuturismi konverentsi ajal turismitalusid Võrumaal ja hiljem kutsusid Aigar Pihot loenguid pidama. Tema pidas paremaks õpetada töö käigus ja moodustas katse läbitegemiseks ja programmi testimiseks autotäiesuuruse grupi. [ - - - ]

Ižkar on Iževsk

Iževsk on relvatehaste linn, pikka aega suletud olnud, ja vastupandamatult inetu. Must, maitsetu ja kurja liiklusega. Kui tahakski midagi head öelda, ei oskaks. Linnarahvas on venekeelne. Kunagi, kui küsisin, kuidas udmurdid linnas elavad, vastati, et udmurdid elavad udmurdi-elu nädalavahetustel maal sugulaste juures. Ka meie ei peatunud seal kauemaks kui registreerimiseks. Pärast, nähes tagasiteel Nižni Novgorodi, Vladimirit, Moskvat ja eriti Kaasanit, oli mulje Iževskist kõige eemaletõukavam. Nii kihutasimegi linnast välja

Ludorvai vabaõhumuuseumisse

Nelja aasta jooksul on üles ehitatud ja kokku kogutud tüüpiline Udmurdi majapidamine: linnusekujuline, siseõuega ja puust kõrgete väravatega. Saun on muuseumis tuleohutuseeskirjade pärast väljaspool taluhooneid, taludes mitte. Sealt meie siiani vastuseta küsimus: kuidas viia ökoturismi sisse udmurdi või võru suitsusaun nii, et see vastaks euro- ja tuleohutusnõuetele?

Väravast saab siseõuele ja elumaja trepil ootavad perenaised kumõška ja udmurdi plaadipirukatega. Kumõška on kodus valmistatud alkohol, eri kanguse ja eri maitsega. Seda jooki pakuvad ja valmistavad naised. Tutvumispitsist ei pääse ja see ei jää viimaseks. [- - -]

Teeme ringkäigu kahekorruselises kõrvalhoones, kus on aidad. Seal elasid tüdrukud ning on välja pandud voodi erilise kattega kaitseks sääskede ja külma eest. Proovime tööriistu, mesinukumaski jne. Paljud tööriistad on sarnased eesti omadele. Ka elutoa sisustus erineb vähe näiteks Värska talumuuseumi seto tarest, ühtteist sarnast on meeles oma lapsepõlvest vanaema ema ja ta õdede majapidamistest. Vaatame üle varjualused ja tööriistade hoiukohad, jõuame kuala'ni. See oli varem pere pühakoda, kus seisis hõimu tunnustega karp või kotike, keskel oli tulease. Seal peeti pere- ja hõimupalvusi. Nüüdsel ajal kasutatakse hoonet aga rohkem suveköögina. Ka praegu peetakse palvusi isekeskis, kuid see ei puutu ökoturismi.

Laudad-kuurid, aiamaa ja välitualett, madal auk põrandas. Siin on vaja reformi välisturistide vastuvõtmiseks. Peldikumajanduse reformist alustasid omal ajal ka meie ökoturistide vastuvõtjad. Kuidas selgitada olukorda ilma lahkeid vastuvõtjaid solvamata? Otsustame välknõupidamisel, et naised räägivad sõbrannadega ja Endel kutsub mehed Võrumaale tööle ja seal paneb muuseas ka peldikut ehitama – nii saavad selgeks ja ehitavad ehk omale ka.

Laud kaetakse muuseumis kasvatatud toiduainetest valmistatud söögiga. See vabaõhumuuseum ongi eriline selle poolest, et siin on peale hoonete ja sisustuse ka aed ja põld ning tellimise korral pakutakse ka udmurdi rahvuslikku einet koos laulu, kumõška ja muu juurdekuuluvaga. Aigar arvab, et siia võikski nüüd nädalaks puhkama jääda, teeme tööd, mis kästakse ja elame udmurdina. Paraku on meile tihe programm ette valmistatud ja karussell hakkab tuure võtma. [- - -]

Ei ole kuhugi silmi panna

Mitmeid tunde hiljem kui kokku lepitud, jõuame Igra (udmurdi k Egra – toim märkus) rajooni Tšutõri küla Perevoztšikovide pere maja väravasse. Maja nähes lähevad meil silmad pärani. Nii puunikerdatud ehitist pole tihti leida, kuigi väravad ja aknaraamid on kõikjal nikerdatud. Saame hilinemise eest peapesu pereemalt Julialt, kes jätab oma linases vahepitsidega autorikostüümis suurilmadaami mulje. Siiski osutus tjotja Julja (nii palus ta end kutsuda) sõbralikuks, arusaajaks ja üleüldse eluterve mõtlemisega inimeseks. Auto veereb garaaži, meie läbi panipaikade ja varjualuste taresse ja üllatume veel keeletumaks. Kus ruumi, seal linik, kus linik seal tikand, kus puu, seal nikerdus. Nikerdatud on seinad, trepid, mööbel. Telekalegi nikerdatud puukast ümber tehtud, rääkimata tikitud toolikatetest, patjadest, lambivarjudest ja batikust seinal.

Selgub, et pereema Julia on kooli käsitööõpetaja ja isa Vladimir sama kooli puutööõpetaja, kaks peretütart Maša ja Nadja tegelevad ka batiku, õmblemise ja kõige muuga. Ruumikas maja on isa enda ehitatud ja hommikul näeme ka suurt aeda kasvuhoonete ja muuga. Kõige eest kannab hoolt pere ise. [- - -]

Nähes kooli, kus tjotja Julja ja djadja Vladimir töötavad, tõdesime, et kogu interjöör kannab enesel Julja ja Vladimiri elutöö pitserit. Teist nii hubast ja lapsesõbralikku (samas tüüpprojektiga) linnakooli vist ei olegi olemas.

Mõtlema paneb, et Eestis ei hakkaks maitsekas ja rikas ning käsitööd armastav pere oma kodu meie iidsete traditsioonide vaimus kaunistama, vaid ostaks välismaistest kataloogidest nii kodumasinad kui tekstiili ning paigutaks välismaiste ajakirjade järgi ka mööbli. Siin aga on nii rikastes kui vaestes majapidamistes säilinud oma rahvuslik maitse, ruumikujundus ja oma arhitektuur, ka siis, kui maja ehitatakse kivist.

Villis hobuste asemel

Ostame kaasa kumõškat ja mett, jätame koolis ajapuudusel vaatamata pooled käsitöönäitused ja sõidame Debjossõ (udm k Debes – toim märkus) rajooni tutvuma hobumatkade marsruudiga. Rajoonikeskuses pakutakse lahustuvat kohvi ja teed ning vaatame hobumatka marsruuti kaardil ja matkapilte. 10-päevane ratsamatk viib kaunistesse kohtadesse, pered kostitavad oma toiduga jne. Hakkame marsruuti läbi sõitma. Ratsatreenerid vaatavad meie Mirdit kahtlevalt ning panevad meid villisesse, mida juhib väga kindlakäeliselt lipsuga turske härrasmees. Kostab kilkeid ja ohkeid, kui meie masin läbib sügava poriga, ent kindlapõhjalisi külateid. Pärast juhti tänades ja kiites selgub, et ta polegi kutseline autojuht, hoopis juhtiv tegelane rajoonikeskusest.

Kohad, kuhu välja jõuame, on põhimõtteliselt taevaskojad, kõrged jõeperved liivapaljandiga, ainult kõrgemad kui meil Lõuna-Eestis. Ka Linnamägi, kus käisime, meenutab Rõuge või mõnda teist linnamäge. Vaatame ka väljakaevamiste kohta suure tee ääres. Juba kümmekond aastat kaevatakse seal suviti, et luua udmurdi oma eelajalugu. Praeguseni käibib ametlikult vallutajate oma.

Lõunasöögile viiakse meid Varni külla. Uksel on taas kumõška juua ja leib murda. See on nüüd vaesem elamine, aga just seetõttu ehe oma põlise kultuuri poolest. Suure tare keskel on ahi, ahju taga ja ümber kööginurk.

Meid kutsutakse käsi pesema, avastame kuidas ahjust võetakse välja kuumi pirukaid, teeme pilte. Laual seisavad jahust ja veest koosnevast hoolikalt sõtkutud ja volditud põhjad ning kausist tõstetakse sisse püdelat liha-sibula-muna-jahu segu. Nii valmibki ahjupõhjal maitsev roog, mida Tartus omavahel udmurdi pitsaks kutsutakse. Tegelikult on ta toitvam ja maitsvam kui pitsad.

Laud on kaetud looka ja sööjatele on omad kahvlid-lusikad. Nuge, taldrikuid ja joogiklaase ei ole, on ainult kumõškapitsid. Suured, aga ikkagi pitsid, mitte klaasid nagu Mari või Ersamaal. Morssi ega mahla igal pool lihtsalt ei pakuta ega ka piima. Võõras perenaine võib maitstes lehmale kurja teha. Ka loomi meile ei näidata. Udmurditarist sõbranna Irina teab rääkida, et laut on neil väga puhas. Väga puhtad on ka elumajad, saapad jäetakse välja või esimesse eeskotta. Elu käib sokkide või poolviltide väel. Kindlasti mitte paljajalu, udmurdi naise jalakanda ei või ükski võõras mees näha. Õues tarvitatakse kõrgeid kalosse, need on väga mugavad poristel külatänavatel ja õuedel liikudes. Aga kontrast puhaste tubade ja poriste tänavate vahel on suur.

Kes keedavad kumõškat

Kontrast meie mõistes haritud inimeste ja teiste vahel on Udmurdimaal väike, kohaliku kultuuri tase on väga kõrge ja loomi peavad ning aeda harivad näiteks ka rikkamad ja kooliõpetajad.

Minu sõbrad, meie ühed vastuvõtjad Tšetkarjovid kujutavad endast tõsist kõrvalekallet suguvõsa ja küla jaoks, sest pereisa Aleksander on tekstiilikunstnik. Kogub vanu kangaid ja rahvariideesemeid ning restaureerib neid ning koob uusi. Veedab enamuse aega kangastelgede taga, elab külas üürikorteris ja tema naine käib tööl. Õige oleks, et ta ehitaks endale ja pojale maja, nii nagu teised ta vennad. Küla on väga tugeva moraaliga. Loomingulisele inimesele on külas elamine tõeline katsumus. Nii säilib küll kultuur, kuid tundlikud inimesed, kelle loomingulisust küla pärsib, põgenevad linna. Töö ja vastutuse koorem langeb seal maal naistele. Nemad keedavad kumõška, pakuvad seda külalistele ja otsustavad muid asju. Ka suguvõsa arvestus käib emaliini mööda. [- - -]

Läksin mina läksin mina läbi küla tänava

Pärast sauna ja õhtusööki ning tugevat einet on kavas märgitud guljanje. Meie muidugi rõõmustama, et saab jalutades ränga kõhutäie alla raputada, aga juba jõuame ühe värava ette, see avaneb ja perenaine-peremees vastas, ja nii veel neljas kohas. Söögilaud on kuhjaga täis ja kõik toidud vajavad kiitmist ning joogid kellegi terviseks rüüpamist.

Esimeses majapidamises saame vaadata käterätikuid ja käsitöid. Meid tuleb tervitama ka vanaperenaine, punases pidulikus kostüümis ja rikkaliku ehtekomplektiga. Teised kannavad pidulikumaid kleite ja põlli. Udmurdi rahvariietel saab eristada mitmeid kihte. Ehted ja mõned riietusesemed, näiteks ühe pere siidrätikud, on suguvõsa naisliini pidi liikuvad ja pärandatakse edasi, ka muid vanu esemeid on alles. Samade lõigetega valmistatakse uusi riideid, vahel ka uutest materjalidest, igapäevarahvariideid kantakse igapäevaselt. Toonide valik ja sobitamine ka tänapäevakangastest on naiste ilumeeles alles.

Jootmise tehnilised vahendid

Järgmises peres, kus joomine ei edene nii, kuidas pererahvas arvab, et peaks, toob perenaine luuavarre, mille otsas valged rosetid ja plastmasstops. Tops kallatakse täis ja asutakse külalisi jootma. Luuavars on nõgine – kui kätega eemale tõrjud, saad nõgiseks. Nii tehaksegi ring peale. [- - -] Tuuakse ka leivalabidas, mille pealt söödeti ja kaheharuline hang, millega kaela hoiti paigal. Neid olla vanasti just pulmas kasutatud. [- - -]

Järgmises peres tuuakse mitmekümneliitrine kumõškapudel. Pool lauda on teist täis. [- - -] Kumõška eest pidi maksma sümboolset raha (nagu meil pulmas põllelappimine). Aigar pani kümnedollarise. Perenaine polnud elus dollarit näinud. Läks lahti pidu ja trall, kõik said kingituseks kindaid, mina sain tikitud käterätiku, mis oli perenaise oma veimevakas olnud. Lubasin selle omakorda tütarde veimevakka paigutada. Endel saab plusspunkte, kui tantsitab selle tare lustakat ja ulakat vanamemme. Vanad naised on seal iseäranis võluvad: neil on raske töö ja vastutusrikas elu seljataga, nemad elavad kirgastunult oma laste perede juures ja neile kuulub austus. [- - -]

Kõigi jaoks oli see omamoodi vapustav reis. Kirjutame nüüd juhendit ökoturistidele, kes tahavad meie teekonda korrata, arvutame välja reisi maksumust ja riskitegureid, kuidas viia turiste sinna nii et see ei laostaks udmurdi kultuuri, vaid aitaks sel tugevana edasi elada. Tundub, et võime projekti “Ökoturistina Udmurdimaal” lõpus tunnistada – testitud, töötab, tervendab. Tõenäoliselt jääte te pärast Udmurdimaal käimist ellu ja võimalik, et naasete sealt isegi täie elu ja tervisega. Ja Kanaari saared ja muu sellise soovitab kogu meie reisiseltskond siiralt maha kanda.

Kauksi Ülle