Rasjkenj Ozks Ersamaal

Rasjkenj Ozks on ühteaegu nii usuline kui poliitiline sündmus. Aastasadu tagasi peeti seda püha siis, kui uus põlvkond oli suureks kasvanud, umbes iga 25 aasta järel. Rahvas tuli kokku, toodi ohver ja paluti jumalatelt õnnistust ning arutati rahva elus olulisi küsimusi.

Ühispalvust püüdsid ametivõimud, kellelt korraldajad esialgu toetust lootsid, nurjata. Eriti ägedalt töötas palvuse vastu õigeusu kirik.

Siiski sai pidu teoks ja sellel osales eri hinnanguil 1500–2000 ersat nii Mordva Vabariigist kui mujalt.

Püha ametlik algus oli määratud kella kümneks, kuid juba koidikul enne rahva kogunemist talutati pidulikult ehitud härg läbi küla ning ohverdati Ineškipazile (ersa Suuromajumalale).

Pidustuse alustas Toorama-pasuna hääl. Toorama on pasun, mida tuleb puhuda, kui rahvas hädas on, et müütiline ersade valitseja Tjuštja muistsest iseseisvusajast "koju tuleks". Side omajumalaga loodi kahemeetrise ja 165 kilo raskuse pühitsetud küünla Pazon Štatol‘i süütamisega. Küünla jaoks oli annetusi ja vaha kogutud ersade eri asualadelt terve aasta vältel. Küünal süttis, side jumalaga oli loodud. Ersa luuletaja Mariz Kemal (Raissa Kemaikina), kes juhtis Palve-Emana (Ozava) rituaali, pöördus iidse palvega Ineškipazi (vt teksti) ning esivanemate (vt teksti) poole. Kõik kordasid palvet Ozava järel. Eestiski tuntud ansambel Toorama esitas “Koso Tjuštjan Mastorozo” (“Kus on Tjuštja maa”; Tjuštja on müütiline ersade valitseja muistsest iseseisvusajast). Siis saabuski Tjuštja. Sellega juhatati sisse kuulsate esivanemate paraad näitlejate ja kultuuritegelaste kehastuses. Kohal olid nii muistne rahvuskangelane Purgaz ja ristiusustamise vastu 18.–19. sajandil võidelnud Nesmejan Vassiljev kui skulptor Stepan Erzja ja Kodusõja kangelane Tšapai.

Siis toodi lintidega ehitud hobune, kes kündis künka ja küünla ümber ringikujulise vao. Hobuse aiste ja Štatoli vahele tõmmatakse must-puna-valge lint, mis sümboliseerib maa sidet päikeseringiga. Ringjoon on elu jätkuvuse ja päikese teekonna sümbol, aga ka piir praeguste ja kadunud põlvkondade vahel. Kõik kohalolijad käisid päripäeva ümber künka ja puistasid maha kodukülast kaasavõetud mulda. Edasi moodustus pidulistest suur inimkett, mis ansambli Torama juhi Vladimir Romaškini eestvedamisel väljal võimendist kostva rahvalaulu "Virev moljan" ("Lähen metsa") saatel ringmängus hiiglaslikke kujundeid moodustas.

Ürituse "ilmalikus" osas esinesid tervituskõnedega ersade esindajad eri paigust ja külalised. Loeti ette Rahvususundite Maailmakongressi deklaratsioon ja Maavalla Koja pöördumine uurali rahvaste maausuliste poole, aga samuti Karjala Vabariigi valitsusjuhi ametlik tervitustelegramm. Tervitustele järgnes kontsert, mille ajal tuli ka sagar vihma. Peo lõpuks söödi ohvrilihast keedetud suppi.

Eestist olid palvusele sõitnud Saranski ülikoolis eesti keelt õpetanud Indrek Särg, kes esines ka kõnega, folklorist Taive Särg, Tartu ülikooli usuteaduse üliõpilane Indrek Tenno ja pillimees Ain Raal. Eesti ersad olid esindatud ühingu Sjatko delegatsiooniga esinaine Raissa Klinova juhtimisel.

Ülevaade on koostatud ajalehe Erzjanj Mastor ja eestlastest osalejate andmetele tuginedes

Fenno-Ugria Infoleht 1999, nr. 3.

© SURI