Valdkonna küpsusest annab vahest kõige paremat tunnistust 7 ja 8. augustil Lahemaal, Palmses toimunud interdistsiplinaarne seminar nimetusega ‘Kultuur ja loodus’. Võib väita, et niivõrd esinduslikku ja samas mitmekülgset uurijate ringi pole selle teema raames Eestimaa pinnal varem kokku saanud. Esinejaid ja kuulajaid oli veerandsaja ringis, enamik neist pärit võõrsilt, mõni koguni ookeani tagant.

Teemadering, millest ettekannetel ja õhtustel vestlustel kõneldi, oli lai, ulatudes mütoloogia- ja kirjandusanalüüsidest filosoofilisemate mõtisklusteni, kirjeldati nii eri kultuuride kui ka eri teadusharude loodustunnetust.

Tugevalt oli esindatud kirjandusökoloogia, teadusharu looduse ja kirjanduse seostest ning suhetest. Külalislektor Peter Quigley (USA) andis lühiülevaate kirjandusökoloogia sünnist ja arengust Ameerikas, selgitades peamisi teoreetilisi lähtekohti ning ka erinevaid paradigmasiseseid uurimissuundi. Seminari korraldaja Tiiu Speek (Eesti) kõneles pastoraalidest eesti kirjanduses, ning pastoraalsele kirjandusele omastest idealiseerivatest looduskirjeldustest. Hubert van den Berg (Holland) tutvustas lühidalt Saksa looduslüürikat. Ann-Catherine Nabloz (Prantsusmaa) analüüsis Uus-Meremaa põliselanike loodustunnetust Keri Hulme raamatute “Windeater” ja “Te-Kaihau” põhjal. Cynthia Milleri (USA) ettekande teemaks oli india maastikutunnetus, selle sakraalsus ja ilmalikkus. Kadri Tüür (Eesti) kõneles libahuntidest eesti kirjanduses ja mütoloogias ning sama kujundi kohast Ameerika feministlikus ideoloogias.

Ka kultuurigeograafia, teadusharu inimkultuuri ja keskkonnatingimuste seostest, oli esindatud mitme ettekandega. Pauli Tapani Karjalainen (Soome) kõneles inimese seostest maastikuga, maastiku tundmaõppimise ja selles kodunemise protsessist sisserännanutel. Anja Tuomisto (Soome) analüüsis loodustajumuste erinevusi Soome edelaranniku saarlaste ja mandriinimeste vahel. Kaisa Pennanen (Soome) tutvustas oma uurimustööd maainimeste loodustajust saastuvas keskkonnas.

Filosoofilisematel teemadel arutlesid põhjamaalased. Werner Bigell (Norra) vaatles loodustaju kui inimese poolt koostatud konstruktsiooni, püüdes mõtestada selle loomise põhjuseid. Hans Marius Hansten (Norra) otsis esteetikale kohta looduse ja ajaloo vahel. Meelis Leesik (Eesti) esitas nägemuse inimmõtte ja kultuuri hetkeseisust ning võimalikest arenguteedest.

Argo Moori (Eesti) sotsioloogilise ettekande teemaks oli puude mõju eestlaste identiteedile läbi aegade. Georg Tamm (Eesti) vaatles aga erinevaid looduse kujutamise viise käesoleva sajandi teise poole eesti maalikunstis. Gaia hüpoteesist, mis käsitleb kogu meie planeeti tervikliku ja ennast säilitava elusolendina, kõneles Berk Vaher (Eesti). Seminari kõige omanäolisemaks esinejaks oli Sigmund Kvaloy Soetereng (Norra) - budistist filosoof ja omanimelise loodushariduskeskuse looja. Oma ettekandes tutvustas ta keskuse kogemusi loodusharidustöös, aga ka muutusi põhjamaa looduses ja inimeste eluviisis viimase poole sajandi jooksul.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Palmse seminar oli kõrgetasemeline, kontakte ning uusi vaatenurki pakkuv. Eestlaste ettekanded tundusid oma välismaalastest kolleegidega võrreldes üllatavalt sisukatena, mis annab alust loota ka Eesti loodusfilosoofia edasist arengut. Mõttepotentsiaali näib meil jätkuvat.