Noorukesel viiesuvisel Võru Folkloorifestivalil on legendaarse Kaustise suurpeoga tihedad sidemed. Kolm aastat tagasi käis Soomes lausa kaks bussitäit muusikuid ja tantsijaid. Sel aastal mindi väiksema seltskonnaga, kuueliikmelise Kandle kapelliga, mille esimesest ülesastumisest saab tänavu sügisel viis aastat. Nende jaoks, kes Võru kultuurimaja järgi ristitud ansamblit esimese hooga pelgalt kanneldajate kollektiiviks peavad, olgu lisatud, et kapellis mängitakse kõiki Eestis tuntud rahvapille hiiu kandlest parmupillini.

Kaustinen on üsna väike koht, kuid rahvusvahelist mõõtu festivali on seal korraldatud juba kolmekümne aasta ringis. Tänaseks on festivalist kujunenud üks Euroopa tuntuim rahvamuusikaüritus. Vähemalt üks kaustislaste põlvkond on juba maast-madalast harjunud sellega, et igal suvel saavad nende kodukoha suurfestivalil kokku inimesed üle terve maailma. Valla vapi peal on viiul nagu pea igas pereski. Poodides on müügil väikesed pillid, mida paras juba kolmeaastasele kätte anda.

"Kaustinen on juba sajandeid olnud väga musikaalne piirkond. Näiteks mängis ühes tavalises kõrtsis mingi ansambel iirilikke lugusid ja juhuslikult kokku tulnud kõrtsiseltskond laulis kolmehäälselt kaasa. Neil on see veres. Meil peab selleks ikka õppinud koor olema,” mõtiskleb Kandle kapelli muusik Milja Udras ja lisab tunnustavalt, et kohalik rahvas oli lihtsalt väsimatu. Päeval rabati festivalitoimkonnas, õhtul mängiti pilli ja öösel tantsiti.

Festivali tipptunnid olid õhtul üheksast üheteistkümneni, mil väliskülalised pealaval üles astusid. Võru muusikud tunnistavad, et võttis veidi kõhedaks küll, kui peale hiinlaste särtsakat numbrit lavale poolringi võtnud hispaanlaste torupilli- ja tamburiinihelide peale soomlased lihtsalt massiliselt ära läksid. Ent kuna andekad eesti rahvapillimängijad oleksid olnud võimelised ka ükshaaval kontserdi maha pidama, siis ei oleks isegi poolteiseks tunniks publiku kaasahaaramine neile suuremaid probleeme tekitanud. “Kes seda publikut üle lugeda jõudis, aga tribüünid olid rahvast täis,” tunnistab Kadri Laube.

Võrukestel paluti Pelimanni talu õuenurgas möödajalutajatele festivalimeeleolu luua. Pille kotist välja võttes naljatati omavahel, et kui lugu lahti läheb, tuleb rahvast murdu ja pealavaesine jääb tühjaks. Mängijate meeldivaks üllatuseks koguneski kuulajaid sellesse kõrvalisse kohta päris palju. Publikut võlus ka see, et pea igal ansambli liikmel olid üll oma kodukandi riided. (Avastasin siiski festivalipilte vaadates üllatusega, et üks võro piiga oli Hiiumaa Pühalepa kihelkonna käiste ja punasetriipu seeliku kasuks otsustanud.)

“Rahvariiete kandmine on omaette kultuur ja kunst,” toonitab Milja. ”Eht setud jälgivad piinliku täpsusega, et rõivaid õigesti kantaks. Tänu sellele on vanad tõekspidamised ilusti säilinud.” Soomlased ise kandvat vanemaid rahvariideid vähe. Kui Eestis on jäädud selle juurde, kuidas veel kakssada aastat tagasi rõivastuti, siis põhjanaabrid kannavad enamasti sajandi alguses moes olnud rõivaid. Levinud on stiliseeritud rahvalikud kostüümid.

Muusikutega olid kaasas kolm Võrumaa kiigemeistrit. Kuna võõrustajatel tekkis raskusi õige materjali varumisega, siis läksid meie mehed ise metsa kiigepuid valima. Võru festivali kingituskiik pandi Kaustisele üles pooleteise päevaga. Pidulikul sisseõnnistamisel mängiti pilli ja räägiti vastavast kombestikust. Esimestena lasti kiikuma väikesed tüdrukud. Ent kingitus ei jõudnud veel ööpäevagi rahvast rõõmustada, kui Soome Punane Rist heaoluühiskonnale omases hirmus, et äkki lööb keegi varba ära, kiige sõna otseses mõttes kinni pani. Alguses rihmade, pärast lausa kettidega.

"Soomes on tuntud ainult nn pastorikiiged, mis on nagu aiapingid. Istud ja õõtsud õrnalt edasi-tagasi. Too on kogu nende kiikumine. Selge see, et kui seal nii suur asi hooga liikuma lükata, ei oska soomlased ei istuda ega astuda,” ruttab Milja selgitama.

“Võru keelega saab tõesti igal pool hakkama,” kinnitab rahvamuusik Kadri Laube. Üks ansambli liikmetest olevat soomlastega võru keelt rääkides kõik asjad aetud saanud. Ent kui võru keel on soome keelele üsnagi lähedane, siis muusikaliselt on soomlased sootuks teist masti. Kui nende 30 viiuldajat võtavad korraga üles ühe viisi, siis meie muusikud püüavad vähemalt kahehäälselt mängida. Võib-olla on tegu pärandusega nõukogude ajast, mil tehti palju rahvamuusikaseadeid. Ansambli võrdõiguslikuks sätitud õhkkonnas oli igal instrumendil oma kindel partii ja soolo-osa. Koorikultuur on paljudel nii tugevasti veres, et ühehäälsus näib teenimatult lihtsakoelisena. Soomlased oskavad veel rõõmu tunda lihtsatest asjadest.

Setud on käinud Kaustisel korduvalt ja soomlased teavad neid hästi. Setu päritolu Milja sõnul tuldi Soomes tihtilugu tema ehteid imetlema ja küsiti naeratades: “Seto?” Kui selle peale noogutasid, siis küsiti, et millisest nulgast. “See, kui hästi Kaustises hõimlasi tunti, oli minu jaoks tõeline elamus. Maailmapilt on selles Soome maanurgas tunduvalt avaram kui mõneski Eestimaa linnas. Ühel Võru folkloorifestivali astus kohalik ajakirjanik mulle ligi ja küsis: “Atkuda võ?” Ma olin setu riietes.”

Festival oli kümme päeva pikk. Ühtede lahkumisõhtu oli teiste saabumispidu. Ent ühine keel leiti kiiresti. “Hispaanlased saatsid ühel külalisesinejate ühisel õhtusöögil ringi käima potilille, mille ühe rahva noormees põsemuside ja peoliste kaasaelamise saatel teisest rahvusest neiule üle pidi andma. Too leidis lillele omakorda uue omaniku,” meenutab Kadri muheledes. See suure rahvastevahelise sõpruse märk käis käest kätte enam kui tunni. Lõpuks toodi pillid välja ja õhtu kujunes ühiseks koosmängimiseks.

“See, et soomlased on võõraste suhtes kinnised, on küll müüt. Need, kellega meie kohtusime, olid väga avatud. Võimalik, et muusikud on eriline seltskond. Muusika avab,” väidab Kadri. Festivali suurimaks ja tähtsaimaks suhtlemiskeeleks kujuneski muusika. Kuulajad tunnevad, kui muusikud naudivad seda, mida teevad, ja on ühise elamuse eest väga tänulikud.