1999. AASTA 17. JUULI RASJKENJ OZKS (RAHVAPALUMINE)
ERSAMAAL JA JÄRVAMAAL

Kui vahetati välja meie idapoolsete sugulasrahvaste alandavad nimetused ja tšeremissidest said marid, sürjaanidest komid ja votjakkidest udmurdid, jäeti mordvalaste nimi välja vahetamata. Veelgi enam, selle inimeste endi arvates väga alandava nime alla jäeti edasi elama kaks eri rahvast, ersalased ja mokšalased, kelle keelte erinevus on võrdne umbes soome ja eesti keele erinevusele. Nõnda võiks Vene Föderatsiooni kuuluva üksuse Respuublika Mordoovija olemust hästi mõista järgmise võrdluse läbi: mõlemal pool Soome lahte asub eestlaste ja soomlaste ühine Respuublika Tšuhhoonija ning eestlaste ja soomlaste asemel tunneb maailm ainult üht rahvast nimega tšuhnaad.

Umbes 700 000 ersalast elab praegu laiali paisatuna suurel alal Nižnij Novgorodist loodes Orenburgini kagus. Kui ersalastest läänes elanud soome-ugri rahvad (merjalased, muuromlased) jäid oma algkodusse paigale ja venestusid, siis ersalased jätsid maha oma algkodu, mida praegu meenutab ainult kurikuulsa sõjateaduslinna Arzamassi ehk ersa keeles Erzjanj Mastor'i 'Ersamaa' nimi, ja taandusid külade kaupa üha enam kagusse.

Ersalastel on palju probleeme: ersakeelsed koolid puuduvad ja ersa keelt õpetatakse õppeainenagi vaid vähestes koolides, ersakeelset raadiot ja telerit on paar tundi nädalas ja sedagi ainult Respuublika Mordoovias, noorem põlvkond on hakanud emakeelest võõrduma. Väga suur häda on ersa rahva killustatus ja segipaisatus.

Ühistunde kasvatamiseks on 90ndate algusest peale hakatud korraldama piirkondlikke ersa rahva kogunemisi nimega ozks ehk ‘palumine’. Palumistel näidatakse rahvale vanu kombeid, tuletatakse meelde kuulsaid ersa rahva inimesi, lauldakse ja tantsitakse üheskoos ning tuntakse, et erzjanj kelj 'ersa keel' ja erzjanj melj ‘ersa meel’ on ikkagi veel olemas.

Palumised on iga aastaga läinud suuremaks. Selle, 1999., aasta 17. juulil toimus Pokšignadbue (vn k Bolše-Ignatovo - toim) maakonna Tšukal’i küla lähedal väljal esimene Rasjkenj ozks ehk ‘rahvapalumine’, millele olid kutsutud esindajad kõigist paigust, kus ersalased elavad. Rahvapalumine toimus täpselt selles kohas, kus ersa rahvas viimati, 370 aasta eest, oma suurkogunemist pidas. Muuhulgas pidid iga ersa küla inimesed kodukalmistult kaasa tooma kamalu mulda, millest kokku sai alguse Ersa Rahva Kääbas.

– – –

Palumine on kogu rahva asi ja igaühe enda asi. Ersalased on mulle väga lähedaseks saanud, aga Ersamaale ma sõita ei saanud. Süda hakkas valutama. Tahtsin palujatega koos olla.

Tuntud-teada ersa ansambliga Torama sain tuttavaks möödunud aastal Järvamaal. Läksin palumise ajaks tagasi oma ersatunde Järvamaale, Türi kanti, ja laususin mõlemad Rahvapalumise pärislausumised seal, kus süda juhatas. Pškadema Ineškipazontenj ehk Suuromajumalalausumise laususin Luisu veski taga põllul LUISURAHNU ehk TŠOVAMANJ POKŠKEV’i juures, seal kus Nurmsi küla alt algav Prandi jõgi Rikassaare soost kuiva maa vahele välja tuleb, Pškadema pokštjatnenenj-pokšavatnenenj ehk Esiisaesiemalausumise laususin Saatre talu juures voore tõusul RAUDEVÄLJA MÄNNI ehk TJUŽAPAKSJANJ PITŠE juures, kus Türi-Väätsa tee oma kõige ilusama vaatega kanti hakkab jõudma.

Veri ühendas, voolas, tundus.

Lausuja

Ersamaal toimunust vt. ülevaadet Rasjkenj Ozks Ersamaal käesolevas infolehe numbris.

Fenno-Ugria Infoleht 1999, nr. 3.

© SURI