Ootamatu folkloorifestival
Soome-ugri rahvaste VII folkloorifestival 7. ja 8. augustil 1999 Udmurdimaal

Kuhu siis, muidugi subjektidesse, sest VII rahvusvahelisele soome-ugri folkloorifestivalile laulvaid ja tantsivaid soomeugrilasi, kes juhtusid elama välismaal, ei kutsutudki. Õigupoolest küll kutsuti, aga nii hilja (kas meelega?), et need välismaised inimesed ei saanud mitte kuidagi tulla. Seega võib festivali nüüdseks nimetada esimeseks Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugrilaste folgiks, või umbes nii.

Saabusin Udmurdimaa pealinna Ižkari ehk Iževskisse paar nädalat enne festivali. Siis ei olnud küll millestki märgata peatselt saabuvat suurüritust. Vaid mõned päevad enne festivali teatati udmurdikeelsetes teleuudistes rõõmsalt, et näe, hõimuvennad ja -õed tulevad. Festivalist sai udmurdikeelne uudis number üks. Üritust panid tähele ka vene ajakirjanikud: udmurtidele tulevad vist mingisugused soome-ugri külalised. Neile oli see uudis number viimane. Õhus oli tunda midagi, aga mida, ei saanud veel aru. Kas üritus on avalik või mitte ja kui on, siis kelle jaoks? Õnneks on udmurtidel olemas nn mustlaspost. Suurem osa linnaudmurtidest igatseb udmurdi laulu ja tantsu järele ja nad on loomult väga uudishimulikud. Kõik helistasid oma udmurtidest tuttavatele ja sugulastele: "Kas sa tead? Kas sa ikka lähed?" Kuid kuhu minna, ei teadnud keegi. Üks ütles, et sinna, teine, et tänna. Pärast selgus, et korraldajadki ei teadnud rohkem, kord saatsid ühte kohta, teine kord teise. Aga, hoolimata üldisest segadusest ja ebamäärasusest, festival ikkagi algas.

Korraldamiseks vajalik raha (ja suur raha, 400 000 rubla praeguste Venemaa hindade juures) tuli kõik Moskvast. "Ei ühtegi kopikat kohalikust tengelpungast" – tundsid millegipärast uhkust kohalikud pomod. Aga, nagu öeldakse, kes maksab, tellib ka muusika... Tolle vanasõna nii üksühest kehtivust pole ma varem oma noore elu jooksul näinud.

Pidu oli suursugune ja lühike, kõigest kaks päeva. Ühel päeval kell 11 hommikul avakontsert, õhtul sõit maale. Teisel päeval kontserdid erinevates linnaosades, õhtul galakontsert. Suured kontserdid pidid toimuma staadionidel, sest orgkomitee lihtsalt ei uskunud, et augustis võib vihma sadada. Aga vihm nende usust ei hoolinud: ta tuli, ja veel missugune!!! Kogu üritus tuli paigutada kultuuripaleedesse, kus kohe hakkas kitsas ja umbne. Närvilised riidehoiutädid ja administraatorid, kes ei olnud varem niipalju ülbeid rahvariietes mittevene keeles kõnelevaid maakaid korraga näinud, ei tahtnud neid eriti sisse lasta. Nad karjusid, et Palees ei tohi kontserdi ajal seista ning mitukümmend miilitsameest seisid elava kilbina ukse juures. Inimesed, kes olid valmis kõigeks, et neli tundi seistes hõimuvendi imetleda, trügisid ikkagi sisse.

Kui keegi korraldajatest oleks midagi udmurtidest teadnud, oleks ta teistelegi öelnud, et seal, kus koguneb suur hulk udmurte (näiteks palvustel või muudel erilistel puhkudel), tuleb ilmtingimata vihma. Kuid korraldajad olid kõik profid kultuuri alal, loodus ja vihm aga ei ole kultuursed, järelikult see neid ei puuduta.

Kontsertide lavastaja oli Potjomkini usinamaid õpilasi. Tohutu jagelemine ja siblimine käis heliaparatuuri ümber. Kuidas muidu – ega see ei ole ju mingi kõrts, ei mingit elavat muusikat, fonogramm teeb rahvamuusikast kultuuri! Ärge naerge, teie ei ole seda näinud ega kuulnud. Soomeugrilased laulsid ja tantsisid fonogrammi saatel! Puupüsti täis saalis oleks võinud siga tappa ja keegi ei oleks tähele pannud, sest lärm oli nii võimas. Aga mis seal ikka, udmurdid on kannatlikud inimesed: kogu ürituse jooksul lõhuti ainult ühe Palee uksed, kui pensionäride vägi miilitsast mööda läks.

Lavastaja, krutskivend, laskis kõigil esinejail terve neljatunnise galakontserdi jooksul laval seista, vist rahvaste sõprust sümboliseerimaks. Palav, umbne, kogu aeg pead ühe koha peal seisma, fonogramm lõugab kõrva. Ja ära unusta, et sa oled esineja, naerata ja tee suu lahti õigel ajal ja õiges kohas! Enamjaolt vanad inimesed seisid küll ausalt, keegi ei saanud infarkti ega minestanud, aga fonogrammi saatel laulmine unustati küll ära. Tulemus oli väga etnofuturistlik ja pakkus rõõmu nii esinejatele endile kui ka saalis istujatele. Midagi elavat...

Esinejatest kõneldes tuleks alustada venelastest. Vene folkloorikollektiiv oli kutsutud selleks, et näidata udmurdi lõpmatut külalislahkust ja sõbralikkust. Üks kõrge ametnik ütles: "et siin on ka vene kollektiiv, näitab, et soome-ugri maailm on avatud kõigile, meie tahame sõbrustada kõigiga!" Eks ta ole. Venelased on nii suur rahvas, et nad ongi juba peaaegu kõik, kuid mina oleksin meeleldi ka tšuvašše, tatarlasi või baškiire vaadanud.

Ersa ja mokša kollektiivid olid magedad, see-eest teenelised ja peaaegu kõikidel soome-ugri festivalidel käinud. Laulsid ikka Lugan'at. Komid olid huvitavalt komipärased, aga Permi komid paistsid kõik balletikooli lõpetanud olevat, tantsud õllekannudega olid liiga peened. Maridele aplodeerisid kõik: tuttavad ikkagi, naabrid ja puha. Lõviosa udmurdi intelligentsist koosneb lõunaudmurtidest ja neist omakorda suur hulk on Baškiirimaalt pärit, kus udmurdi, mari ja baškiiri külad on segiläbi. Nii et nendele udmurtidele tuli isegi kerge koduigatsus, nähes jalgu trampivaid marisid. Handid üldiselt meeldisid, venelased küll vaatasid üksteisele otsa, et mis loom see veel on, aga udmurdid olid küll esinejatega rahul.

Ja loomulikult oli palju udmurdi kollektiive, kuid neilegi olid "kultuursed" inimesed põhjaliku ajuloputuse teinud. Isegi neil harukorril, kui rahvariided olid ehtsad, ajasid nad üleüldist laulujora, mida kutsutakse popiks. Väga imelikult mõjus näiteks, kui põhjaudmurdi memmekesed, meeletult ilusad puna-must-valged riided seljas, hakkasid laulma üldtuntud lõunaudmurdi laulu, kuigi tõenäoselt osanuksid ka ürgvana põhjaudmurdi sõnadeta laulu, mida üks etnomusikoloog on saami joiuga võrrelnud. Paarikümne kollektiivi hulgast paistis omapära ja autentsuse poolest silma vaid neli-viis: paar lõunaudmurdi kollektiivi, üks Tatarimaal elavate udmurtide kollektiiv ja bessermanid, kes olid ülbelt ehedad nii oma rahvariietes, lauludes ja tantsudes kui ka käitumises. Nad tundsid end laval vabalt nagu koduküla tänaval, arutades kõva häälega, mis tantsu võiks nüüd teha. Mõjus nagu sõõm värsket õhku.

Ei jõua ega viitsi pajatada ideoloogilisest taustast. Kui sulle räägitakse pidevalt sõprusest ja kogu ürituse sõnaline osa on venekeelne, tekib tahtmine pugeda kõrge aia taha ja neid sõpru kohe tükk aega mitte näha. Festivali "vaba lava" hõivasid värsked ametnikud (valimised toimusid kevadel), kes küll paberiga, küll ilma paberita tervitasid saalisviibijaid. Mõnedele eriti kõrgel kohal istuvaile kirjutas kõnesid üks udmurdi tippteadlane ning jutt oli umbes sama, mida saab lugeda tema oopuste eessõnades. Ametlik värk. Ka üldsoomeugri kõrgametnikud olid kohal ja tervitasid, tervitasid, tervitasid. Rahvas ohkas, aga ära ei läinud, äkki laulab veel keegi. Ei, hoopis öeldi, et järgmine festival toimub Ungaris. Rita Mayer, Ungari saatkonna kultuuriatašee kutsus kõiki nii südamlikult festivalile, et kellelgi ei jäänud kahtlust et just teda kutsutakse. Tema kõnele järgnes tohutu aplaus, ükski teine sellist ei saanud. Ühel õhtul olid kohal ka soomlased, koguni Soome suursaadik Venemaal Markus Lyra, kes on rahvuselt rootslane – see asjaolu meeldis eriti venekeelsele pressile.

Lõppesid viimased kõned, festivali lipp tegi laval tiiru ja jäi Rita Mayeri kätte. Helilaviin kõlaritest hakkas aeglaselt veelkord saali täitma: "On Voo-o-olgal kiirust ja laaaaiust, kuid..." Aeg oli hiline. Venelased läksid laiali, mugrilased jäid palee-esisele väljakule tantsima, laulma, vennastuma – kõik nagu peab.

Räägitakse, et maal oli neil tore. Seda ma usun, aga ei saa jätta mainimata, et festivali korraldajad ei toetanud kohalikke mitte ühe kopikagagi. Vaesed kolhoosnikud, kel on mitu aastat palk saamata, kostitasid ja majutasid külalisi omal kulul. Samal ajal tšinovnikud tundsid rõõmu omavahelisest pidutsemisest, sest kui Moskva ametnikke hästi ei kostita, ega siis Moskva järgmine kord raha ei anna...

Selline see pidu oligi – igaüks leidis midagi: udmurdid hõimukaaslasi, ametnikud ametniku eluga kaasnevaid mugavusi, miilits korralagedusi ja lõhutud ukse. Üritus oli vist korda läinud?