Kongressi kandepind tundus lai: "õiget" eesti rahvuslikku ideed kandvaid inimesi ja grupeeringuid kohal mitut masti: oli nii neid, kes kurdavad eesti rahva peatset väljasuremist ja üldist kriisi, küll Elleri maarahvast, rahvusteadlasi ja etnofuturiste. Väliseestlasi, kes just lõppenud IV Välis-Eesti kongressilt tulnud, oli kohal palju ja neid jätkus igasse sektsiooni. Veel võis vähemalt plenaaristungitel näha saalis istumas auväärt maapoliitikuid paljudest parteidest.

Eestluse elujõudu käsitleti väga paljudest vaatenurkadest, juba avakõnedeski: dr Jaak Uibu kõneles praeguseist ning ekstrapoleeritavaist tendentsidest eestlaste demograafias ja üldises füüsilises tervises, Ants Paju tutvustas energiliselt ühendust Eestluse Elujõud, ühenduse ja kongressi kokkukutsumise ajendeid ja viisi, juhtis tähelepanu tsiviilühiskonna kujunemisele ning kodanikualgatuse olemasolule Eesti Vabariigis ning seonduvatele sõlmküsimustele, Mati Hint kõneles kultuuri elujõust ja eestlase loomusest (s.h selle seotusest keele eripäraga) ning traditsioonilise eluviisi võimalikkusest maal.

Kongressi seitsmeks teemakonverentsiks jagamisel isoleeriti üsna mõistlikul kombel laulupeo-patrioodid ja õigekeelsuslased Kalle Elleri, Sarvede ja Kauksi Ülle taolistest äärmuslastest ja fundamentalistidest.

Sektsiooni juhataja Aare Kasemetsa mahukast sissejuhatavast sõnavõtust jäi kõlama küsimus, mida tuleks meie esivanemate põlisest kultuurist uude aastatuhandesse kaasa võtta, kui tahame kuuluda sajaviiekümneaastase kadakasakslusel põhineva eesti kultuuri asemel kümne tuhande aasta vanusesse maarahva kultuuri. Maarahva kultuur ei olevat üksnes minevikukultuur, vaid arenemisvõimeline ka tänapäeval, kui selle järjepidevust ei katkestata. Hiljaaegu läbiviidud uuringu järgi eesti pressis kajastatavast puudutavat vaid viis protsenti (ajalehepinnast) meie rahva põlist kultuuripärandit. Kasemetsa-isand seadis eesmärgiks koos saalis istujate ja kaasamõtlejate abiga suurendada eesti kultuuri vanemate kihistuste peegeldusi viielt protsendilt ehk veerandini, kui võimalik.

Kalle Elleri tähtsamaid teese oli, et tulevat selgitada meie identiteet: kas oleme põlisrahvas koos saamide, irokeeside, maooridega või eurooplased, kes suunduvad ühtsesse Euroopasse teadmata, mis jääb seal osaks neile. Ühtpidi nagu oleksime põlisrahvas. On palju võimalusi sedastada asustuse ja kultuuri järjepidevust mitme aastatuhande jooksul. Meie asualal ei ole teada eelnenud rahvast (erinevalt näiteks prantslaste, kreeklaste, ungarlaste asualadest). Teistpidi jälle mitte: oleks nagu toimunud mingi otsustav hüpe või kvalitatiivne nihe. Maarahvast saanud eesti rahvas, kes olevat justnagu täiesti kaasaegne, s.o modernne Euroopa rahvas. Sellele vastandlik oleks vaade, et ka meie põlvkond on vaid üks lüli juba kümnetuhandeaastases ketis, ei tähtsam, ei vähemtähtsam kui eelnev või järgnev.

Eeldades, et eestlased siiski on põlisrahvas, visandas Eller Eesti riigi tekke alternatiivse mudeli (muinasmaakonnad kui rahvusvahelise õiguse subjektid anastajatega sõlmitud lepingutes; käestlastud võimalus apelleerida maakondade õiguslikule järjepidevusele) ning arutles, mis on saanud kogukonnamaadest (võrguaiad, külavainud), Elleri järgi viimasest põlisrahva kollektiivsest maaomandi vormist, mis oli olemas kuni 1940. aastani, kuid praeguses seadusandluses puudub.

Eesti kihelkondlikust renessansist rääkima kutsutud Mikk Sarv tutvustas kihelkonna funktsioone ja võimalusi tänapäeval (peamiselt Rapla kihelkonna näitel) ning soovitas taas kord, et haldusreformis ning valdade liitmisel arvestataks kihelkonnapiire, esitades luulelise visiooni kihelkondade jagamisest viieks peamiselt looduslikuks ja vähemal määral kultuuriliselt sarnaseks ringkonnaks. Lõpetas rahvalauluga tüübist "Kust laulud saadud".

Aivar Ruukeli ettekanne ökoturismist andis aimu ökoturismi üldisest mõttest ning hulgaliselt slaide, näiteid ja jutte selle konkreetsest praktikast Soomaa rahvuspargis. Veidi ökoturismi vaimust kõrvale jäi auditooriumi elavat huvi äratanud ülevaade ühepuupaatide haabjate ehitamisese laagritest: juba neljandat aastat järjest on huvitatud kogunenud Soomaale kahe haabjameistri õpetamisel haabjaid ehitama ning kümme aastat tagasi enneaegselt surnuks kuulutatud traditsioon jätkub. Ehk on siit leida lootust või innustust veel mõne vana traditsiooni elluäratamiseks sarnases vaimus.

Tiit Merenäkk kaebas rahvusliku mälu kadumist ja selle negatiivset mõju maailmatunnetusele, Asser Murutar pani tähele mitmeid märke aktiivsuse ja ühistegevuse taastärkamisest maal, Halliki Uibu püüdis oma temperamentse ettekandega “Põlisrahva kultuuri tutvustamine Eestimaa teistele rahvastele” vähendada eestlaste enesessesuletust, et saaksime võita sõpru ja vähendada vaenlaste arvu.

Etnofuturismi väljapaistvamaid praktikuid Kauksi Ülle andis kimbu näiteid selle kohta, kuidas võiks etnofuturismi rakendada eluviisina, ettekande teksti võite järgmisest infolehest lugeda. Kärt Summatavet esitas tänuväärt ettepaneku rahvusteaduste akadeemilise potentsiaali kasutamiseks: teha rahvaraamat eesti rahvakultuurist, et tutuvustada meie kultuuri vanemaid põhikihistusi ka laiemale publikule.

Sektsiooni töö lõppes keskusteluga, mis kestis õhtuni.

avanud haridusminister Tõnis Lukas kõneles, et riigi poolt olla prioriteediks luua keskkond, mis väärtustaks elukvaliteeti ja rahvaarvu püsimist. Lukas andis eesti rahvale lootust, väites, et elujõu tuleproov on ajalugu ja kõik rahvad, kes suhtlevad omal keelel, olla elujõulised. Rahvusraamatukogu direktor Tiiu Valm esitas konspektliku lühikokkuvõtte eestluse ajaloost raamatukogude ajaloona.

Avatud Eesti Fondi direktor Mall Hellam tuletas meelde, et demokraatia põhineb vastutustundel, demokraatlik riik peaks usaldama kodanikke ja laskma neil arendada erinevaid ühiskonnategevuse viise. Ta rõhutas, et mõned asjad polegi nii lihtsad ja selged, nagu paistavad: isegi Läänes toimub riigi rolli ülevaatamine seoses kolmanda sektori osatähtsuse suurenemisega. Kolmas sektor ehk mittetulundussektor, mida ei tohiks segi ajada ei riigi- ega ärisektoriga, hõlmab vabatahtlikke ühendusi seltsidest poliitiliste parteideni, sihtasutusi, fonde, usuühinguid. Tänapäeval võimaldavat kolmas sektor tunduvalt enam kui vaid puhkpilliorkestrite ja huviseltside moodustamist vabatahtlikul alusel, nagu see on Eestis olnud möödunud sajandist nõukogude aja lõpuni. Ühelt poolt on kolmas sektor muutumas üha arvestatavamaks tööandjaks riigi kodanikele. Teiselt poolt on kolmas sektor võimeline paremini lahendama mõnd sotsiaalset probleemi, millega riik hakkama ei saa (näiteks tänavalapsed, kellega tegelnud Caritas), kasutades vabatahtlikke, kellel on motivatsiooni ja oskusi nende probleemide lahendamiseks.

Kõige kuulsamaks hiidlaseks nimetatud Ruuben Post vaatles mõnda küsimust veidi laiemas kontekstis kui kombeks, käsitelles postmodernse keskkonna pakutavaid võimalusi Eesti regioonide arenguks. Peaks hajutatama arvamus, et globaliseeruvas infoühiskonnas polevat rahvuslikel piiridel tähtsust; globaliseerumine ei rääkivat alati vastu rahvuslikele huvidele. Eesti Vabariigi regionaalpoliitika olla maailma 1970. aastate tasemel: loodetakse kõike lahendada suurte riiklike programmidega. USA maapoliitika oli sel kombel pikka aega aeglase väljasuremise poliitika. Nii ka meil: puuduvat konkreetsed visioonid, mida tulevikus peale hakata. Ruuben Posti esitatud juba teostatav idee Hiiumaa positsioonist Läänemere seitsme saare koostöö B7 (Rügen, Bornholm, Öland, Ojamaa, Saaremaa, Hiiumaa, Ahvenamaa) kontekstis sarnaneb ulatuse poolest Lennart Mere visiooniga Läänemerest kui Põhjala Vahemerest, kuid loomult näis pragmaatilisem.

Rein Veidemann käsitles ettekandes "Laulupidu kui eesti kultuuri tüvitekst" saksa päritolu laulupidu kui eesti kultuuri sakraalset tüviteksti, võrdles millegipärast ühislaulu (kus saavutatavat kogu rahva ühtsus) ðamaanliku riitusega. Laulupidu andvat rahvusele elujõudu, muuhulgas aidanuvat laulupeokultuur kaasa murrete hülgamisele ühiskeele kasuks, sest isamaalisi laule laulsid koos erineva murdetaustaga inimesed. (Ettekande tekst on ilmunud ajalehes Sirp.) Veidemannile oponeeris hiljem sõna saanud Aare Kasemets retoorilise küsimusega, kas kavatsetakse Veidemanni käsitletud poolteistsaja-aastane tüvi juurtelt maha raiuda, see siis selga võtta ja niimoodi Euroopasse minna.

Lühiettekannete-sõnavõttude hulgast oli üks lühemaid ja löövamaid Rein Taagepera etteaste: soovitas noortel elujõulistel inimestel lihtsalt abielluda, lapsi saada ja need üles kasvatada.